Nüüd

DISCLAIMER: Postitus on kirjutatud umbes 36 tunni jooksul, lõik siit, lõik sealt kokku pandud ja seetõttu pisut ebaühtlane teemal "mis mu ajus esiplaanil on".

"Ma ei taha, et Poeglapsel halb on!"
Tal valutas pea. Mina rääkisin omaette köögis, sest targa inimesega on meeldiv rääkida ning kui ma natuke nõder olen (olen ikka veel haige), võtan meeldivust igalt poolt, kust saan.
"Ma ei taha ka, et minul halb oleks. Ma tahan, et KÕIGIL hea oleks!"
Jaah.
Aga see ei ole niisama-soovida, eksju.

Phmt on mul aastapäev. Surma-aastapäev. Nii et kohane oleks kirjutada, milline ma siis NÜÜD olen. 5 aastat. Kõige ümmargusem siiamaale, kui leida, et kümnega jaguv on ümmargune aastapäev ja viit kümnega jagades tuleb kena 0,5.

Esiteks (jah, see teema on mul IKKA VEEL ajus esiplaanil)olen ma kaalukam kui varem ja täielikus hämmingus ikka veel sellest, et oleksin kunagi sellist kaalu kõhklematult "paks-paks-paks olen!" liiga suureks arvanud.
Teiseks, kui olen väsinud, näen kahekordselt üha kõrgemale ja kõrgemale. Mida väsinum olen, seda enam nägemine paigast ära läheb ja kui algul on ainult alla vaadates pilt vale, siis väsides võin ka otse vaadates asju mitmekordselt ja valedes kohtades näha. Kuna samal ajal muutub halvemaks ka kontroll parema käe üle (kellega me oleme ühe keha osad, aga mitte alati ühel meelel, mis nüüd parim tegutsemisviis oleks ja kui mina ikka olen väga otsustanud, pean teda konkreetsete mõtetega veenma, et ta minu tahtmist teeks), kipun mitte ainult uksest mööda vastu piita kõndima, vaid asju maha pillama, ümber ajama, neist niimoodi mööda haarama, et miskit läheb ümber või lausa katki - aga ma ei ole enam enda peale seepärast pahane isegi mitte kohe tuleva reaktsioonina, mida siis maha rahustada, vaid tõesti tunnengi kohe: "No olen väsinud, selge ju, et nii juhtub. Puhka, naine, võta vabalt!"
Kolmandaks: ma ikka väsin väga ära. Ma arvan, see ei ole ei ainult autismist ega ainult traumajärgse ajukahjustuse sündroomist, vaid nende koosmõju. Ja et asi eriti karmiks teha, siis ma ... eee ... kuidas öeldagi ...teesklen?
Kuid see ei ole teadlik tegevus "võtan end kokku ja teesklen normaalset", ei olnud ka enne rongi. Vastupidi: mul ei olnud toona ega ole praegu enam ressursse, et käituda "kohaselt", mõelda välja ja viia ellu, kuidas "normaalsed" inimesed sellistes olukordades käituksid. Ma käitun, nagu käitun, sest ma ei JAKSA demontseerida. Kui ma paistan eriti väsinud ja nõrk, olengi. Aga kui ma paistan suht normaalne, ei ole mingit kindlust, et olengi - võin olla ka niivõrd väsinud ja katki, et mul pole enam ressursse seda kehakeeles öelda. Väsinum, kui väga väsinud paistes.
Minu jaoks on kehakeel lihtsalt veel üks keel ja ma valdan seda muide halvemini kui eesti keelt nt.
Jaah.
Kõrvalepõige: ma väsin ära? Täiega. Paari tunni eest sain teada, et peaks nagu aastaga leidma uue elukoha ja sinna kolima, veerandtunni eest, et see pool maja, millele lootsin, on hõivatud, ja ilmselt on sotsiaalkorter järgmine variant, ja ma olen niiiiiiii väsinud.
Nii väsinud.
Aint magaks selle kõige peale, sest ma ei jaksa kohaneda.
Noh, aga terve aasta on aega. Maga, naine, eks siis näeb, mis saab.  Kõrvalepõike lõpp.
Niih, neljandaks: vat jalavaluga on muutus: esiteks on peamine valu vasakul pool, selg ja vitt valutavad harva ning parem jalg natuke tihemini, aga neist kolmest piirkonnast on valud suhteliselt tagasi tõmmanud. Ja isegi vasaku jalaga on nii, et vahel tuleb mitu päeva järjest valuvaigistavat masinat kasutada, et näiteks magada saaksin - aga siis läheb kümme päeva ilma ja pole asigi. Natuke tuleb meelde, ent siis läheb jälle meelest ära.

See on parem pilt kui eelmine - pole kutsikas
ja õigem, unenäoga rohkem klappiv värv samuti.

Muidu nägin unes, et võtsin ühe koera veel. Kellelgi oli kätte jäänud, tahtis lahti saada ja ma
mõtlesin, et no kaks koera ei ole ju väga palju raskem kui üks, las tuleb.
Ilma et ma sugu ka teadnud oleksin. Siis muretsesin unes, et krt, aga kui on isane, ma nii pisikest kasvu kutsikaid, kui neil kahel tuleks, küll juurde ei tahaks tekitada. Mina pooldan ju ikka suuri koeri ...
Koer, kelle võtsin, nägi välja sihuke nagu pildil, kuigi oli vist suurem, kui nende tõug päriselt on.

Kokkuvõteks sobib Emilie Autumn.

Üritan harjuda mõttega, et sotsiaalkorter.
Krt, ma siin nii palju remonti siis tegin ... aga no ma nii teengi =) Ei tule ühtegi elupaika peale emakodu meelde, kus ma POLEKS nõrkemiseni remonti teinud =P



Ma küll tüdruk enam pole, aga noh - vanatüdruk ikka =P