Kusjuures täitsa kurb oli, treeneril ja Nastjal sündis (no lõigati välja) beebi, aga nad said kõik jamad kaela, mis elus ema ja terve titaga võimalikud. Mul on niiiiiiiiiii kahju - aga samas oli see põhjus ja võimalus treeneriga rääkida nagu inimene inimesega ja ta ütles, et oleks ta teadnud, et ma viimast päeva, ta oleks mu kaheistmelise kaarikuga sõitma viinud.
Ise nii surnud, nii surnud, neli ööd polnud õieti maganud ja mul oli tast niiiiiiii kahju.
Nastjast ka.
Krt, ma ei saa aru, miks esilekutsumine üldse selline teema on.
Ma saan aru, et vahel harva osutub vajalikuks. Aga PALJU tihemini on see kõikvõimalike hädade allikas, keisrid ja apaatsed või ülierutatud titad, meeletud valud ning rebenemine.
 |
| Selle hobuse nimi on Ferus Galax, sai järele vaadatud |
"Eeee ... teil oligi vale tähtaeg, ultraheli järgi ikka oleks võinud veel 9 päeva olla, mitte 20 detsember sündida, nii et tegelikult ta tuligi 41+5, mhmh!!" (Nii öeldi mulle mu 42+6 absoluutselt normaalse ja isegi mitte hiigelsuure, vaid suht täpselt neljakilose tütre sünni järel.)
Ja neil sealt tallist OLI tähtajaga jama - esialgu pandi 2. september. Siis läks ultraheli mõjul tähtaeg 10. augustiks ja seejärel hakkas natuke hilisemaks nihkuma.
Kuigi enam mitte septembrisse, ooei.
Vaesekesed =(
Krt, ma ei ole mingi sünnitusabiteadlane, aga lihtsalt kogemuste järgi: MA EI SAA ARU, miks esilekutsumine mingi rutiinne protseduur ja teema on. Sellega kaasneb alailma mingi suurem jama ju.
Muidu on ... parem.
Mitte hea, aga parem. Pinge on alanenud, kuigi minna laupäeval hobuste võistlusele (kutsuti, noh) ei tundu just eriti ahvatlev idee.
(Teisiti öeldes: ma ei taha ja ei lähe ka, kui just imet ei juhtu - see ime on natuke seotud küsimusega "Aga kui rõivastuks nagu leedi ja läheks hobuste võiduajamist vaatama, oleks lahe tegevuskunst ju?", aga peamiselt lihtsalt sellega, et kusagilt mu seest peaks välja kasvama täiesti ootamatu jaksupuhang.
Ja noh - tõesti TÄIESTI ootamatu.
Praegu teda küll kusagilt ei paista.)
Muidu - olen siin niiiiiiiii palju rääkinud sellest, kuidas oma tahtmise tegemine on võti ja elagem nii ja mul on küll hoopis parem.
Ja viimasel ajal pole keegi enam vastu ka vaielnud: kes arvab, et see on kohutav joga ning tuleb võidelda, on ära läinud, ja teised on kas nõusolevalt või vähemalt arusaavalt vait sel teemal.
Aga mina vaikselt kogun kogemusi ja võin nende pealt veel rääkida, miks on oma tahtmise tegemine mulle (suhteliselt) uus asi ja miks kogu aeg nii pole teinud.
Ma nüüd, pärast talliepopöad, tunnen end jälle veitsa rohkem. Olen saanud selgemaks, kuidas toimin
Kui olen arust-ära-väsinud ja midagi ei taha, ma ei saa enam aru ka, et "seda ma ei taha".
Ma söön üle - mitte et "oi, läksin paksuks", vaid mul konkreetselt oli kahel korral HALB liiga palju söömisest.
Ma ei saanud ka aru, mida ma tahan või ei. "Mul on omletiisu" või "Tahaks tomatit" - ei, ma sõin kooki, kuni enam ei söönud, ja siis 12 tundi ajas mõte toidust ka iiveldama.
Rents, vbla su "tahaks kooki, alati kooki!" on sellest, et sa kogu aeg koormad end keha jaoks üle ja ta enam adekvaatselt ei tunneta?
Mäletan, et noorena oli nõnda alailma. Et söön jaburalt palju ja pärast on rõvehalb olla, aga lihtsalt - söömise ajal ei märka, et halb on, ja hiljem tundub, et on niiiiiii halb sellest liitrist jäätisest, vbla singivõileib rahustab? On niiiiiiiiiiiii halb nendest singivõileibadest, vbla natuke tosca-kooki aitab? Jne.
Nüüd pole nii ammu olnud, peaaegu ununes, kuidas on end iivelduseni ja natuke edasi täis süüa.
Mul ei ole praegu ka tunnet, et oo, mm, voodis oleks praegu nii mõnus. Mul on "voodi vist ei ole otseselt vastumeelne praegu ... aga ega ei kutsu ka. Vbla teen midagi muud, maitea, loen või loen internetti läbi või midagi."
Mul ei ole mitte midagi.
Kõik asub eemal, jõuab minuni nagu läbi vati ja miski ei tundu tõeline.
Kui hea hakkab, eks ma ütlen =)
Ega ma end koogist lõhki ei sööks, kui on terve kook ees, siis väga hoogu minnes kaks-kolm tükki ehk. Ülesöömise muret mul üldiselt pole, tunnetan hästi, kui kõht täis saab. See "kogu aeg tahaks kooki või kohukest" on pigem see, et kui ma üks päev ostan hommikusöögi kõrvale tüki kooki, siis ma raudpolt tahan seda järgmisel päeval ka, selles mõttes on see minu jaoks väga libe tee. Kui toitun parajasti tervislikult, siis võin mitu nädalat ilma selleta olla, ei isuta ega midagi, aga kui juba hakkan sööma, siis aju kuidagi avastab, et "oh, nüüd saab", ja tahab kogu aeg. Ehk siis kuldset keskteed ei oska mu keha teha hästi, lihtsam on üldse ilma olla. No ja ma teen palju trenni küll, aga üldiselt ma ka söön piisavalt, et seda energiakulu ära katta, ma ei lähe enamasti tühja kõhuga magama.
VastaKustutaAga üks asi, mida olen varem ka kogenud ja mille see hamba eemaldamine taas meelde tõi, on see, et mul ei saa kõht täis, kui liha ei ole. Söön kaloraaži mõttes ikka kordades rohkem, ei taha enam jogurteid ja kohupiimakreeme näha ka, aga täiskõhutunnet ainult nendega ei tule, mis sellest, et loomulikult ma hetkel trenni ei tee.
Muna ka ei aita?
VastaKustutaMuna on hea mõte, proovin. Tegelikult väga loodan, et arvestades seda, et ma ei ole täna isegi ühtki ibukat võtma pidanud, saab homme juba normaalsemat toitu süüa.
VastaKustuta