Kirjutasin pika posti ja see haihtus.
Teist korda juhtus minuga nii, et ctrl+z liiga palju kordi teeb kirjutuskasti täiesti valgeks - ja läinud too post ongi.
Pole isegi kindel, et nüüd taastan: tean küll, et mu emotsionaalne seisund (loe: keegi ei armasta mind selles linnas, pähe sülitab taevas, alt rögastab pinnas, kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - just see on see, mis mu tapab) on sellest, et haige. Isegi mitte palju haige, 37.2, aevastused ja pea tuikab, aga
a) alati on sünge meeleolu mul palavikuga kaasas, ka siis, kui palavik on ülipisike
b) alati jään ma haigeks, kui tuleb pingelangus, kurat, keha sõdurdab end enne vapralt kogu sitast läbi, kuid asjade kergemaks minnes lubab endale pehme ja inimlik olla
c) ja nüüd on nii sünge, nii sünge.
Aga kõiki neid "ja kunagi öeldi mulle nii" ja "see raamat ka mulle ei meeldi" ja "kurat, ma võtan vastu kogu kriitika selle kohta, mis minu arust ka nii hästi välja ei tulnud, kui oleks võinud, nt notsu "Kuningaid" lugedes tegi asjalikku, aga on jube ja masendav saada kriitikat asjade kohta, mida ma olen meelega teinud. Kui olen otsustanud, et nii on kõige parem, nii on just õige - ja siis tuleb end adekvaatseks pidav lugeja ja ütleb "aga SEE peaks teistmoodi olema!" ja mul on "FAKK, ma MEELEGA ei tahtnud teistmoodi teha, valetada või toetada maailmapilti, kus elu ongi sitt alati, või lihtsalt igavalt ja nürilt stereotüüpe esitada!" vist ei ole vaja taastada.
Mul on sitt, sellest vist piisab?
Kuigi ma siiski mainin, et mind hämmastab mu igavese vallalisuse värk. Kuidas mina üldse hakkan inimest tahtma, kui mulle tundub, et ta hindab ja armastab mind - ja JÄLLE saan tünga.
Ei hinda piisavalt, ei armasta nii, nagu minu arust armastamine käib.
Nagu wtf wtf wtf wtf WTF.
Wtf.
Isegi mõte, et mina teen kõik õigesti, nende kaotus, ei päästa arutlemisest, MIKS nii läheb.
Miski minus tekitab seda mustrit ju? Ei? Lihtsalt juhused?
Aga neid juhuseid on kuidagi palju!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mina ei kirjuta enam ammu postitusi kirjutuskasti, nagu ka pikemaid kommentaare. Liiga mitu korda on tekst õhku haihtunud. Kirjutan mujale, kindlamasse kohta, ja sealt siis copyn.
VastaKustutaHm. See oli nüüd küll väga lamedalt praktiline reageering postitusele, mis tegeleb eksistentsiaalsete teemadega... Hoian pöialt, et sul palavik alla läheks.
Kui minuga on "juhtunud", ma paar nädalat ka olen ettevaatlik.
VastaKustutaSiis tundub, et ach, mis, ma saan ju uuesti kirjutada, kui vaja ... ja phmt nii ongi, et mu arust on jaks ja rõõm, mis kulutan mujale kirjutades ja siis kopeerides, kokku suurem väärtus, kui ühe postituse kaotus =P
Elik ma ei õpi, paraku. Nii lihtsalt on.
Virisen ikka, kui tekstikadu juhtub, sest see on ebameeldiv, kui parasjagu juhtub.
«Ei hinda piisavalt, ei armasta nii, nagu minu arust armastamine käib.» Mulle kõlab see kahtlaselt klassikalise reegli moodi, kuidas olla igavesti õnnetu. Et mõtle välja, kuidas asjad peaksid käima, ja kui ei ole nii, nagu sa mõtlesid, siis võta seda kui probleemi. Kirjanikule on ilmselt väga kasulik oskus luua kooskõlalisi, "loogilisi" maailmu, aga päriselu paraku pole loogiline. Mulle isiklikult (st anectotal evidence'i põhjal) tundub, et iha loogilise maailma järele võib olla autistlik joon, sest kui ma mõtlen mitmete (diagnoosiga ja diagnoosita) autistide peale, keda tunnen, kellest mõned (kusjuures diagnosiga) on väga sotsiaalsed ja ekstravertsed, siis see loogilise maailma ihalus paistab küll neil kõigil ühine olema.
VastaKustutaAga muidu pai! Ja saa terveks.
No aga kui suhtlus ei tee mind õnnelikuks, vaid vastupidi, õnnetuks, siis on ju ainuvõimalik mitte suhelda? Muidu olen ju ikkka õnnetu? Või mismoodi saab üldse ootusteta olla? Ei oota ei head, ei halba, lihtsalt olen?
VastaKustutaSry, aga siis ma olen üksinda - vähem jama kindlalt ju?
Või ma ei ootagi tast midagi head, nagunii läheb halvasti - ja siis ei hoidu selle inimese eest kõrvale?
Mäh?
Teisiti öeldes: kui see, et ma ootan, et mind koheldakse nii, et see mulle meeldib, on selge õnnetukssaamise retsept, mis on õnnelikukssaamise oma siis?
Ma ise ütleks, et hea ootamine on parim õnnelikukssaamise retsept, mis mul on, sest teistega pole üldse mingit lootust ju?
Aa, et pole teise inimese asi mulle hea olla? No aga ... miks ma siis üldse temaga asju ajama peaksin???? Ilma on ohutum ja rahulikum kui head mitte tegeva inimesega ju?!
Ehk: kui ma ei oota, et mul on inimesega parem kui ilma temata, miks krt ma peaks temaga üldse jantima??? Mugavam on ju ilma siis, see on definitsioonis sees???
VastaKustutaKas konkreetse meesisendi puhul oli sul ainult ootus, et tuleb midagi head, aga olevikus suheldes tegelikult hea ei olnud? või oli midagi head ka suhtlemise ajal, nii et mingil põhjusel tundus suhelda tasuvat?
VastaKustutaHea oli, kui mul oli kõik korras ja tal vahel rohkem või vähem raske.
VastaKustutaKui mul oli raske, ei olnud enam hea.
ja ma loen viimase aja postitustest välja, et see, et ei olnud enam hea, tähendas, et ei saanud piisavalt tuge.
VastaKustutaaga piisavalt tuge ei saa ka olematult inimeselt, samuti ei saa temalt seda head, mida sa said siis, kui kõik oli korras.
kas asi on selles, et suhtlemine on ise nii raske (ükskõik kellega) ja raskel ajal on ressurssi nii vähe, et teiselt on vaja oluliselt rohkem, et suhtlemine üldse ära tasuks? või tundub raskel ajal see kerge-aja-hea ka ise väsitav?
kui ma selles loogikas edasi mõtlen, tuleb mul välja, et tegelikult väsitas sind temaga suhtlemine juba kergel ajal, lihtsalt siis said sa seda väsitamist endale lubada, sest energiat jagus rohkem.
VastaKustutaSuhtkoht nii ongi, mhmh.
VastaKustutaMa ei pane ju ise tähele, et miski asi on raskem kui paiga peal keras lamada, kui see konte ei murra. Ma arvan, et nii ongi normaalne.
Aga kui kondid on juba murtud, ma tajun ära, et kõndimine on ka koormus.
Vbla olen ma seda juba küsinud, aga ei leia vastust enam üles: kas oma lapsed sind samamoodi ei väsita, nad on ju inimesed ja nendega tuleb suhelda?
VastaKustutaaga su enda viimasest kommentaarist tuleb vbla siis ka vastus välja: kui inimestega suhtlemine on sulle igal juhul väsitav, siis sulle tglt ei sobigi nendega koos elada. Või siis vähemalt mitte paralleelselt suhet pidada ja tööl käia, mis siis, et kummastki tuleb omi rõõme - kui jõud otsas, ei jaksa ka neid rõõme nautida (su enda kirjelduse põhjal).
VastaKustutaHuvitav, kas visiitsuhe oleks su jaoks variant? selline, mille juurde tagasi pöörduda ainult siis, kui jaksu igati on.
No K kurnab praegu mind ka üleni platoonilise sõbrana. Niipea, kui tuleb jutt millestki muust kui Tunnetest ja Sügavast Elufilosoofiast, mul on kohe: "MIKS, MIKS?!?!?!"
VastaKustutaMa ei JAKSA seltskondlikku vestlust pidada! Filmidest või tööst vms.
Oma lastega mul seda muret pole, et smalltalk tapaks.
Välja arvatud vanuses, kus nad jahvatavad ja jahvatavad eiteamillest - aga õnneks see läks mööda.
mul oli praegu see koht, et "mismõttes filmidest rääkimine on smalltalk", sest ma võin ise selliste teemade peale nii põlema minna et. Filmide ja raamatute ja kirjandusteooria j ajaloo üle jne. Kui tükk aega pole sellistest asjadest rääkida saanud, on kohe näljane tunne. kusjuures sellised teemad aitavad mul välja puhata sellest, kui olen pidanud kõvasti tunnetega tegelema, ükskõik, kas enda või teiste omadega. Kui tundelusikad otsas, tuleb intellektuaalias kui sanatooriumis käia.
VastaKustutamyers-briggsi fännid ütleks nüüd, et siit paljastub meie kui NF ja NT tüübi erinevus (mis siis, et mõnes testis tulen ma samuti NF).
Aga igaks juhuks juhin tähelepanu sellele, et ma tegelen siin puuduliku info pealt spekuleerimisega. Tglt on see üks sedasorti teema, mille kohta mõnel on õnnestunud teraapias huvitavaid vastuseid saada - kui on hea terapeut, kes ei tüki valmis vastuseid andma, vaid toetab inimest oma vastuste leidmisel (aga annab tagasisidet selle kohta, mida näeb inimest just teraapia ajal tegemas).
ma tean üht, keda hästi erinevad inimesed kiidavad, aga kahjuks on ta jube hõivatud ja Tartus ka.
Kui mul oleks sõber, kes tahaks minuga vestelda ainult Tunnetest ja Sügavast Elufilosoofiast, aga mitte Filmidest ja Tööst, siis ma lõpetaks sõpruse päris kärmesti.
VastaKustutaMeil oli hiljuti harjutus, kus tuli vastata küsimusele "mida annab teistele sinuga suhtlemine?". Ma mõtlesin enda kohta mitu vastust välja ja mõned neist olid päris vastikud.
Kaur
No ma kergetel aegadel räägin Kõigest.
VastaKustutaSuhtkoht.
Isegi ilmast ja tervisest.
Aga sittadel aegadel räägi kas Päris Asjadest või ole vait.
(Kaurile siis.)
Ma ei jaksa. Rääkimine Päris Asjadest on vähemalt eesmärgipärane pingutus. Muu rääkimine? Miks, MIKS?!?!?!
saaks sõnastada ka nii, et filmid ja raamatud ja töö äratavadki ju tundeid (vt ennist kirjutatud "lähen põlema"). kui kellelgi on töö, mille peale ta põlema ei lähe, siis kahju kohe.
VastaKustuta*
aga neist teistest tunnetest - mida tavaliselt "tunnetest rääkimise" jutuga silmas peetakse - rääkimise vajadust tunnen ise reeglina siis, kui mul on nende tunnetega pahasti. ja kui on pikalt järjest pahasti, siis ei pruugi lihtsalt sõber siin enam midagi ära teha suuta, vaja on kas mingit suurt elumuutust, mis ei ole tavaliselt sõprade võimuses, või hingehaiguse v -traumade ravi, võimalik, et spetsialisti abiga, võimalik, et ka medikamentide abiga.
ma olen mitmelt sõbralt - mõni päriselus, mõni netituttav - kuulnud, kuidas nad on jõudnud mingis teraapias taipamiseni, et neil ei hakkagi tähelepanust ja armastusest küll saama, kuni nad seda omaenda korki üles ei leia, mida tühjaksjooksvale vannile ette panna. ühel neist tuli see taipamine see sõna otseses mõttes tähelepanu keskmes olles, keset tuba, vbla isegi lava peal, kus ta sai oma asju rääkida ja teistelt otse toetust küsida. ja siis jõudis kätte hetk, mil ta enam midagi küsida ega rääkida ei mõistnudki. ainult oleks tahtnud veel seal keskel olla, et seda tähelepanu lõpmatuseni tuleks, sest täidetav vann oli nii põhjatu.
ja mõnel neist on õnnestunud edaspidi tasapisi ka mingi kork leida. teiste sõnadega, leida armastus iseenda vastu, mida teiste seest otsitakse (millega on see häda, et isegi kui teised seda annavad, ei korva see päriselt seda, kui ennast ei armasta).
ja on normaalne, kui see põhjalikult äraheidutatud inimesel kohe välja ei tule. see ei ole mingi märk kõlbmatusest või valesti olemisest.
VVN - su viimase kommentaari peale: see, mis on Päris Asjad, ei ole eri inimestel sama. mul on silmad klaasistuma kippunud, kui inimene, kellega ma omast arust õieti nii lähedane polegi, laob ette, mis tunded temas tekitas, kui tema poeg talle nii-ja-niiviisi ütles. ja nii vähemalt kord kuus, äärmiselt sarnastest juhtumitest ja tunnetest, kusjuures ma ei oska midagi teha. ma ei taha ebaviisakas olla, ma üritan info talletada, et ma oskaks õigesti reageerida, aga mu reaktsioonid on sellises olukorras kindlasti mehaanilisemad kui muidu.
VastaKustutakui ta räägiks kirjandusest või biotehnoloogiast, siis oleks mul selle peale kohe tunne, et ometi mingi päris jutt. See "täna ütles ta mulle sedasi ja mul on selline tunne" on mu jaoks suht sarnane selle "see on vesi, see on koola" jutuga. On mingid asjad, mis on kas näha või mis on äsja juhtunud, ja nendest ta räägib. Pmst edastab reportaaži.
no ja ma saan aru, et me oleme erinevad inimesed, meid huvitavad eri asjad ja tal on vooruseid, mida mul iial olema ei hakka. Niisiis ma pingutan, et need jutud ära kuulata ja mitte juttu raamatutele, filmidele või muusikale viia, aga pingutus see igatahes on.
Hiljuti käisin sõbrannaga välismaal, ta teab kunstist palju rohkem kui mina ja oskas arhitektuuri ning kohati ka ajaloo kohta huvitavaid asju rääkida, ning teda huvitas see, mida mina nt samuti ajaloost või kirjandusest oskasin rääkida. Kogu aeg oli hea spontaanne sundimatu tunne, kuigi tal ei ole väga ladusa suhtleja kuulsust. Ei pidanud teesklema kedagi, kes ma ei ole.
Mis sinu jaoks siis need Päris Asjad on? Päris tõsise huviga küsin, sest minu jaoks on filmid ja raamatud kindlasti Päris Asjad, vähemalt siis, kui need on inimest puudutanud (sarjade ümberjutustamine on siiski tüütu). Ja tunded on vähem Päris Asjad, sest need ju muutuvad ajas (vähemalt minul). St aegajalt tunnetest rääkida on okei, aga Päris Asjadest rääkimine on olulisem.
VastaKustutaAga selle hea ootamise kohta... Kuna ma ise olen see inimene, kes enamasti ei tea, mis see hea on, eriti suhetes teiste inimestega (sest variante on ju nii palju ja ma ei tea ju kõiki), siis võibolla selles just ongi konks. Et sul on mingi selge (ja suht kindlapiiriline) ettekujutus sellest "heast" ja siis sa paned end nagu selle sisse lõksu. Mulle tundub, et võib nii olla. Muidugi on võimalik, et sul ongu suht väike paindlikus (või kuidas iganes seda psühholoogias nimetatakse) ja see ala, kus sa end mugavalt tunned, ongi väga väike ja hõlpsasti kaardistatav (minul ei ole). Aga kuna mul endal on see hea ja kurja tundmise puu otsast söömine vist vahele jäänud, siis ma tegelikult ei suuda asja sinu positsioonilt näha (st ma näen seda ainult kõrvalt). Selgete ebameeldivuste vältimine, seda küll, jah, aga head oodata ma vist ei oska. Ma tahan enamasti lihtsalt teada, kuidas on.
Seoses sellega hakkasin ma mõtlema, et sul on sellised probleemid, mis ühelt poolt võibolla polegi nii erandlikud (autistlikud jooned, sensoorne ülitundlikkus võibolla, uutest asjades ja inimestest väsimine) ja teiselt poolt oled sa hästi avalik inimene, kelle jaoks pole probleem sellest kõigest avalikult rääkida ja kirjutada, et kas mõni vaimse tervisega tegelev organisatsioon ei taha sind oma kõneisikuks? Neil võiks aegajalt isegi mingeid projektirahasid olla sellise tegevuse tasustamiseks...
No mind huvitavad inimesed, eks ole. Ja mulle meeldib, kui nad ennast analüüsida suudavad.
VastaKustutaElik mulle oleks "Mu poeg ütles mulle nii, ma tundsin seepeale nii, vist seepärast?" oleks mulle väga huvitav.
Kui seda "vist seepärast" osa pole, on jube - mis mõttes inimene ei analüüsi oma tundeid? WTF?!?!?!
Arhitektuur mind jälle üldse ei huvita - mul on "see on tore maja" ja "iu, kole" ja ma võin inimesega rääkida jalutades, et näe, selle maja teeb lahedaks see rõdu ja tornid ja et ta on puust ja viilkatus tundub turvaline ja lahe puupits, aga kui maja mulle ei meeldi, mul on JUMALA ükskõik, millist koolkonda ta esindab, funk või midagi taolist, mul on KAMA.
Ja ajalooliste hoonete osas on mul "see maja on vana, kohe näha", aga huvi selle vastu, kas ta on 17. või 19. sajandist, on mul ainult siis, kui ta mulle meeldib. Ja siis ka pealiskaudne. Aga kui see maja ei meeldi mulle, keda huvitab, mis sajandist ta on? Mind igatahes mitte.
Aga jah - kui ma olen terve ja õnnelik, on mu fookus hästi lai. Paralleel kõndimisega on hea - ma tahangi kõndida, kui ma üldse ei liiguks, mul oleks ju halb?! 3 km päevas vähemalt! Ma hoolingi filmidest või raamatutest rääkimisest. Aga kui mul on halb, läheb fookus kitsaks. Räägi sinust endast, minust endast, meievahelisest suhtest või anna mulle infot, miks suhe sinuga on selline, nagu ta on.
Ja kui mulle sellest ei räägita, räägitakse ajaloost või kirjandusest, äkki oleksite vait ja jätaksite mu omaenda mõtteid klaarima? Mul ei ole igav, mul ei ole vaja rohkem mõtteid, mul on aega ja jaksu olemasolevategi analüüsimiseks puudu!
Armastuse äravool ei ole hetkel teema ju. Ma ei taha, et mulle kinnitataks, et olen kallis - mul on pigem "fakk, sa ütled, et ma olen kallis, aga miks sa ei anna siis mulle neid asju, mida ma tahan? Räägi mulle sellest! Või kui ei, mine persse siis, mind ei huvita su nähtud anime ega selle muusika!"
-ep- veel vastust ei saanud, ma natu mõtlen selle üle, mis kirjutasid =)
VastaKustutaAga Päris Asjade kohta on ülevalpool kirjas.
Mina, sina ja mis teeb sinust sinu ja su meelest minust minu. Kõik muu on mudru.
Et mul on selge, mida mul on vaja, et end hästi tunda. Ja ei ole "Aga see asi, millele ma ei mõelnud, on oivaline ju" On küll häid asju, millele ma ei mõtle, aga ma jaksan neid vastu võtta aint tugeva ja rõõmsana. Kui ma olen läbi ja katki, on väga piiratud kogus asju, mis teevad mu eluolu paremaks.
VastaKustutaJa kui mulle neid ei anta, siis ei ole mitte midagi muud, mis aitaks - kõik muu on koormus.
Aga kõneisikuks?
Ma ei jaksa mõelda praegu sellele, kuidas end nii kaugele nihverdada ja asjaosalisi veenda, et jah, mu probleemid on päris, mis siis, et neist rääkida suudan. (Ehk autistist kõneisiku põhimure. Kui ta ei suuda kõneleda, ei enda ega teiste eest, siis teda ei kuulata, sest ta ei kõnelegi. Kui ta võtab end kokku ja töötab ja hakkab kõneleda suutma, ei ole tema jutt enam usaldusväärne, sest ta ju suudab kõnelda neist asjust, nii et Päris Autismist ei tea ta midagi! Või noh, sellest, mida kõnevõimetute autistidega kokkupuutujad, nt nende vanemad, Päris Autismiks peavad.)
Lugesin huviga hommikukohvi juurde, ja mul tekkis kaks mõtet.
VastaKustutaEsiteks, mu meelest on see enam-vähem üldinimlik omadus, mitte nii- või naasuguse psühhiaatrilise diagnoosiga piiritletav, et kui on sitt, tahame rääkida Tunnetest ja Sügavast Elufilosoofiast, ning eelkõige ikka iseenda omast. Arhitektuur ja kirjandus ja muud sarnased vidinad noil puhkudel eriti ei köida, vähemalt mind mitte.
Teiseks, Tunnetest ja Sügavast Elufilosoofiast rääkimine on tõsine töö. Nõuab palju energiat emotsionaalselt, isegi füüsiliselt. Kui vahepeal puhata ja mängida ei saa (arhitektuur ja kirjandus ja muud sarnased vidinad), või puhata ei lasta, saavad lusikad otsa, vähemalt niimoodi ütleb minu kogemus.
Jätkuks mu eelmisele kommentarile: riskides kõlada nagu mõni pooltobe mainstream suhteõpik, julgen märkida, et olen märganud, et iseäranis ruttu saavad lusikad otsa meessoost inimestel, kui nad peavad järjepanu Tunnete ja Sügava Elufilosoofiaga silmitsi seisma, ilma et vahepeal puhata ja mängida saaks.
VastaKustutaSitt saab muidugi olla mitmel eri moel, aga mul on teatud sittadel puhkudel küll olnud pigem abi sellest, et saan tegeleda millegi hoopis muuga. Kui mul oma armas kass magama tuli panna, siis oli näiteks täielik kergendus olla tantsutrennides vms keskkondades, kus keegi sellest isegi ei teadnud ega saanud järelikult sellest ka minuga rääkima hakata. Praegu, kus see on vähem akuutne, võib juba ka rääkida.
VastaKustutaVVNI pärisasjade def.: "Mina, sina ja mis teeb sinust sinu ja su meelest minust minu. Kõik muu on mudru." - aga minust teeb mind muu hulgas ka see, et minu arust on prantsuse barokktants tglt valesti nimetatud, sest ta on hoopis klassitsistlik, ja et mulle pakub lõbu mõelda, kuidas Lotman tegeles strukturalismi raames täiesti sundimatult ja kunstlikke vastuolusid üles kiskumata sellega, mida prantslased pidasid vajalikuks poststrukturalismiks nimetada, või kuidas ergatiiv- ja akusatiivkeeltel ei ole jäika vahet, sest näiteks eesti keel jääb kuhugi kahe vahele.
Ehe näide on see, et niipea, kui ma su postitust lugesin, oli esimene asi, millest ma oleks tahtund kommentaari kirjutada, see, et keha sõdurdamise ja pingelanguse suhe on ju täpselt vastupidine, vähemalt immuunsüsteemi seisukohast: palavik tähendab, et nüüd ometi leidis ta mahti haigusetekitajatega sõdida, sest enne läksid ressursid makrotasandile ära. Ma hoidsin end vaos, sest sain aru, et see ei ole sinu enda jaoks keskne teema; praegu siia näiteks, mis mind käima tõmbab, sobib see aga hästi.
a Epp, mis emotsioonilusikatesse puutub, siis ühe varasema postituse all tuli mul ja Rentsil mõlemal see üles, et need võivad teise inimese tunnetega tegeldes nii otsa saada, et siis pärast kulub tükk aega, enne kui üldse mingite tunnetega tegelda saab, sh enda omadega.
VastaKustutaja mulle tundub, et mu elukaaslane A., kes on juhtumisi meessoost, on jututeemade mõttes pigem VVNi kui minu moodi. Meie suhteõnne saladus on ilmselt esiteks see koidu-hämariku režiim, kus me ei ole liiga palju ninapidi koos, ja teiseks see, et meil valitseb omavahel piisav turvatunne, nii et A. palub mul lihtsalt vait olla, kui mu faktiloba tal üle viskab, ja ma siis katsun olla ka, kui muidu kuidagi ei suuda, lähen näiteks teise tuppa tööd tegema.
VastaKustutaMul tuli pähe, et vbla minu-(ja Epu)sugused inimesed on head just seepärast, et meil ei saa need emotsioonilusikad naljalt otsa?
VastaKustutaVõivad saada - mul tuleb (vahetuid kogemusi ja depressioonikaarti välja jättes) meelde ntlapseeast, kui oli mingi pahandus ja siis ema istus ja ootas, et ma midagi ütleksin. Mina tahtsin lihtsalt ära minna ja millegi muuga tegeleda. Kogu see situatsioon oli lihtsalt vastik ja kurnav.
Aga naljalt ei saa. Otsa. Tundelusikad. Ma suudan pea alati olla see toetav õlg ja lohutaja ja ärakuulaja ja ütleja, et krt, sa ju teed oma parima, ma ju näen! Ma ju näen!!! Ära põe nii palju, et see täiuslik pole, ole inimene!
Nii et selles osas on mu sõpradel suht hea - aga lihtsalt ... on aegu, kui ma tahaksin sama vastu.
Ja kui siis ei tule, kui ei anta, on mul WTFWTFWTFWTF?!?!?!
Sest no mina jaksan suht alati.
V.a. erandjuhud.
Miks siis sina ei jaksa, kui mul ometi on nii harva vaja?!
Kusjuures ma mitte lihtsalt jaksan, aga mulle MEELDIB. Mul on päriselt huvitav ja hoolimine pressib kõrvust välja.
Lihtsalt - sel on see külg samuti, et mul on vahel sama vastu vaja.
Mul on mitme postituse all hargnenud vestluste käigus meelest läinud, kas see on juba kuskilt läbi käinud - et kas konkreetsel juhul düüd lihtsalt keeldus sulle seda pakkumast, kuigi sa küsisid? ma pean silmas sellist puust ja punaselt küsimist, mida ma ise harrastan: à la "ütle mulle nüüd, et ma olen tore, isegi kui ma ei saa xyz asjaga hakkama", sest nii on kõige kindlam, et ma saan seda, mida vaja (ma ei looda eriti, et inimesed ise välja mõtleks).
VastaKustutatõenäoline muidugi, et küsisid, sest autisti eelis ausaid suhteid hindava inimese silmis ongi see, et ta ütleb otse.
Küsisin. Korduvalt.
VastaKustutapagan võtaks. teed mehele elu lihtsaks ja kasu la sittagi. tõepoolest, nagu sa kuskil varem kirjutasid, et ilmselt te ei sobinudki.
VastaKustutaNotsu, jaa, ma tookord lugesin neid sinu ja Rentsi kommentaare. Tahtsin siin lihtsalt omalt poolt veelkord üle korrata.
VastaKustutaAhjaa, ja seda ka veel, et minagi olen elu jooksul ära õppinud, et (emotsionaalset) toetust tuleb küsida nö. puust ja punasena. Nii meeste- kui naisterahvastelt, aga esimestelt muidugi eriti.
VVN, sa natukene eksid minu emotsioonilusikate varu osas. Need on tegelikult väiksemad kui mulle meeldiks, mistap lähen varude kallale mitte enam igal kümnel juhul kümnest nagu aastaid tagasi, vaid ütleme… mmmm... igal seitsmel juhul.
VastaKustutaSee su lapse-ea lusikate kogemus – et lihtsalt saavad otsa, tahad ära minna ja millegi muuga tegeleda – mul muide on sarnane tendents vanusega süvenenud. Mitmeski situatsioonis ei hakka ma end lusikate kulutamisega enam vaevamagi. On nii, siis on. Samas, mul ei tule peale “a minge perse” tunnet. Ma ei oska/taha teha teist poolt vastutavaks teha selle eest, kuipalju_mul_neid paganama lusikaid jagada on.
Seda ka veel, et minu kogemuse järgi ei saa lusikaid nö. vahetuskaubana võtta. Et mina olen sulle andnud, mulle on _meeldinud_ sulle anda, miks sina nüüd mulle vastu ei anna. Mu meelest ei tööta see asi niimoodi. Kui ma pole valmis_tingimusteta_oma lusikaid letti lükkama, on targem seda üldse mitte teha. Sest inimene, kellele olen moel või teisel abiks olnud, ei pruugi sel momendil, kui_minul_abi/toetust vaja, üldsegi võimeline olema samaga vastama. Tal võib parasjagu mingi oma jama olla, ta ei pruugi kättesaadav olla, ta ei pruugi isegi mitte enam elus olla. See kehtib nii paaris- kui muidusuhete osas. Tundelusikaid põhimõttel “mina sulle, sina mulle” jagades saab varem või hiljem haiget, on elu mulle õpetanud. Samas – elu õppetunnid on persooniti erinevad, onju.
Ma tean, et see ei tööta vahetuskaubana =) Aga mul ei ole abi sellest, kui inimene kingib mulle rohkem arvutimälu või vaatab koos minuga filmi. Mul kulub filmi peale lihtsalt omaenda lusikaid, ma ei saa midagi juurde ja kui ma ei saa seda, mis mind aitaks, miks ma peaks seda taluma siis?
VastaKustutaNagu ... vat kui mul langeb ära turvalisuse tunne "kui mul on jama, saan temalt abi", mulle enam ei meeldi ka tema muu aja "hea" - sest ei ole hea. Mul on ebameeldiv, ei taha selle inimesega asju ajada, sest ma ei võta teda enam sõbrana. Võtan teda tuttavana, aga tuttavaid talun väga piiratud kogustes ja ajal.
Phmt kui mulle emotsioonilusikaid ei anta, ma ei ole inimesest enam huvitatud. Nagu ÜLDSE, mitte ainult seksuaalselt või romantiliselt vms.
Ehk kui mulle öeldakse: "Ma praegu ei jaksa," ma aktsepteerin üleni, aga võtan ka teadmiseks, et "praegu".
VastaKustutaInimesel on õigus "praegu" mitte jaksata, tema kasuks loeb ka, et ta üldse saab aru, mida mul vaja on ja registreerib ära, et ta ei suuda seda praegu anda.
Aga kui tal ülehomme ja nädala ja kahe nädala pärast pole
a) jaksu juurde tulnud
b) ta ei MÄLETAGI, et mul on jama ja ei meenuta seda enam iial
c) midagi muud, mis toob kaasa selle, et ta ignoreerib mu vajadusi
d) ja seda ei juhtu mitte üks kord, mitte ka kaks korda, vaid MITUPALJU
mingu ka. Mul ei ole huvi.
ctrl-shift-z võiks jälle tagasi tuua...
VastaKustutaMmm, jaa, ma ühest küljest olen sinuga nõus - sõprus sisaldab „kui vajan, saan abi“ tunnet. Teisest küljest – minu kogemuste põhjal saab küsimise puhul abi ka tuttavatel, isegi võhivõõrastelt. Aga jah, ma saan su mõttest aru. Kui on raske ning vajad emotsionaalset tuge, on mingisse totakasse (isegi mittetotakasse) filmi väga süveneda. Ja tummisemast arvutimälust pole kah abi. Tahaks hoopis rääkida, tahaks, et päriselt kuulataks. Siiski häiris mind natuke su väljend „inimesel on õigus mitte jaksata“. See kõlab minu kõrvus, nagu sa omaksid teist inimest, jagaksid talle õigusi.
VastaKustutaOeh, see on üleüldse nii trikikas teema. See vist ei lohuta, kui ütlen, et mul on nii, et mida vanemaks saan, seda kergemaks ja selgemaks mõned asjad lähevad? =)
Ja siis veel üks asi. Ehk sa ei pahanda, et mainin. Mäletad, millaski oli Ritsiku juures paarissuhetest juttu, ja sa imestasid, miks inimesed üldse paarissuhteid fännavad. Et üksi on väga hea ju. Kui oled tervik, pole vaja nö. „teist poolt“. Notsu tõi tookord mingi toreda mööblitõstmise näite veel, et kahekesi parem tõsta, üks võtab ühe otsa, teine teise. Ja nüüd me siin vestleme taas sellel teemal, aga point on vastupidine - vajadus kaaslase järele. Ma ei tea, ma ei oska siin mingit kõiki- ja kõikehõlmavat tarkusetera välja tuua, aga mulle tundub, et kuldne kesktee on kusagil... üllatus-üllatus... keskel. Kusagil verise vajamise ja perse saatmise vahepeal. Samas, kas kõik tahavadki seda keskteed käia, või kas oskavad, või kas saavad, sest geenid ja kasvatus ja iseloom ja asjaolud ja nii edasi.
Appikene. Mul siin on kell pool kümme hommikul, ja juba nii deep. Lähen hoopis ja teen teise kohvi =)
VVN, kas sa veebisuhtlusest saad seda tuge? nt kas sa oma blogisabast oled saanud?
VastaKustutatäiega olen saanud. Mõistetud olemise tunnet ja värke.
VastaKustutaJa ma ei tea, mul nagu ei ole kaaslase järgi vajadust. Aga ma mõtlesin, et selle tüübiga nagu võiks.
Ja nagu ei =P
Aga phmt oma vajamise osas olla vajatud ma mingi hiljutine hetk sain selgust. Mingi pool aastat või nii tagasi.
Ma mõtsin, et kui mind ei vajata, siis mind ka ei taheta. Ja siis ehitasin selle peale.
Aga elu kipub ikka näitama, et nii ongi =P
Et kui ei vajata, siis ka ei taheta =P
tari - jätan meelde.
VastaKustutaP.S. mina ei jaga õigusi. Õigus tunda, nagu tunned on võõrandamatu inimõigus, ma lihtsalt mäletan seda ka sõnades.
VastaKustutaAga kui inimene lisaks tahab mu sõber olla, siis ma mingil ajal ootan teda kuulama ja rääkima Päris Teemadel.
Wow, kui erinevad võivad inimeste mõtlemised-tundmised-arusaamised olla!! =) Minu jaoks on absoluutselt arusaamatu valem vajamine = tahtmine. No toon iseennast näiteks, kõige kindlam. Kas ma vajan elukaaslast? Ei. Sain enne, saaksin ka nüüd, kenasti omapead hakkama. Kas ma tahan teda? Jaaaaa! =) Minu jaoks on vajamine ja tahtmine kaks täiesti erinevat kategooriat. Vajamine (paarissuhtes) võrdub mu meelest klammerdumisega, lämmatamisega.
VastaKustuta...ja tänud õiguse osas selgitamast. Ma ilmselgelt lugesin seda omal moel, panin omast peast juurde.
See tahtmise ja vajamise värk on üsna selgelt seotud asjaga, mida Rents ütles (phmt samas kontekstis) ja kus ma oskasin aint "no aga mul ei ole nii" öelda.
VastaKustutaEt enamiku inimeste jaoks paistab olema nii (vähemalt Rents ütles sedasi), et kui on hea, võiks olla veel parem. Kui sul on hea töö, aga pakutakse samasugust tööd, nagu on, aga suurema palgaga, see võetakse nt.
Aga mul on "mul on juba hea - kas see lisaraha katab ära vajaduse uude kohta sisse elada, uute inimestega harjuda, mingeid pisikesi asju teistmoodi õppida tegema jne, kui mu vajadused praeguse töökoha palgaga ka täiesti kaetud on ja jääb ülegi? Nagu --- ei. Nagu --- kümme korda suurema palgaga võiks vast mõelda, aga mingi kaks korda - pfff. Kui mul on juba hea, suurem palk ei motiveeri mind terakesti!"
Ja nii on kallimaga ka. Kui mul on juba hea, peaks saadav suurem hea olema väga väga suur, et ma üldse mõtlema hakkaksin (antud juhul: ma ikka tahan last, noh, ja pidasin teda toredaks ja mulle meeldib tunda, et mina ka olen tore kellegi toreda meelest.) Kui on aint natuke parem, ma ei hakka olemasolevat head muutma, sest muutus - OEH.
JA mulle meeldib olla vajatud ja armastatud ja hinnatud ja "no muidu ma ei teeks seda, aga sinu (ehk siis minu) rõõmuks - ok" oleks tore.
Ja hämmastav, aga seda lihtsalt ei kipu tulema. Eriti isastelt. Nagu - ma ei tea, mis värk sellega on, et emaste inimeste suust kukub "sa oled nii tore, sa ei pea alati kangelane olema, et oivaline olla" palju kergemini.
Ja mis kõik Kga valesti läks ... las olla. Usu mind, kui ma ütlen, et valesti.
Ja et mulle meeldivad aint inimesed, keda juba väga hästi tunnen paarivärgi kontekstis, omandab ka loogise tuuma - kui ma nagunii inimest väga hästi tunnen ja temaga alailma ninapidi koos olen, ei ole temaga paariks minemine minu jaoks täiesti uude kohta tööleminek, vaid nagu nihkumine ametisse seal, kus ma nagunii nädalas mitu korda käin, saan sealsete inimestega hästi läbi, teen kohvinurgas kohvi ja see koht on mulle tõesti juba detailideni tuttav, nii et see pole nagu uuele tööle minek, vaid nagu ... tuttavas kohas rohkem raha saada.
VastaKustutaJa SEE on ok.
järjekordselt vaatan, et oleme Epuga milleski ühtekad. Vajamine ja tahtmine on mul väga eri asjad. Eriti veel siis, kui need minu suunas tulevad - mulle meeldib väga, kui mind tahetakse, ma tahan, et mind tahetakse ja armastatakse, ja mulle meeldib meeldida. Aga kui mind vajama hakatakse, siis hakkan ma varsti käte ja jalgadega põtkima ja tahaks ära põgeneda (meenutan jällegi siin viimase aja kommentaariumis mainitud peikat, kes lühikese perioodi vältel mind vajas ja see oli NII ÕUDNE, see sõi mu emotsioonilusikad põhjalikult ära, õnneks leidis ta kellegi teise, keda vajada).
VastaKustutaVVN, ma spekuleerisin ja fantaseerisin vahepeal su kirjutatu ainetel edasi. Mõtlesin selle peale, kuidas sa kirjeldasid, et alguses, kui sul oli endal kerge olemine, hoidsid teise kätt ja tegelesid temaga ja hoolitsesid - ja siis pärast oli sul endal vaja ja hoolitsemist netu. Ja nüüd mainisid sa uuesti seda, kuidas su kogemust mööda teised tahavad sind siis, kui vajavad.
Kas siin ei või olla see muster, mis torpedeerib sinu enda vajadusi? Ma saan siinsetest fragmentidest aru, et see suhe oli teil alguses paigas nii, et sina=toetaja, tema=toetuja. Ja kuigi leidub inimesi, kes on nii hästi tasakaalus, et toetavad-toetuvad umbes võrdselt, tundub ometi usutav, et nende poole, kes paistavad kohe alguses silma sellega, et neilt muudkui tuleb ja tuleb hunnikute viisi tuge, tõmbuvad need ühekülgsemad toetujatüübid. näiteks nii katkised, katkised mehed.
Nagu sa ise oled mitu korda tõdenud, asjad ei käi inimeste maailmas tavaliselt nii, et "ta on hästi palju teisi toetanud, järelikult anname talle palju tuge vastu", vaid pigem nii, et "ta toetab palju teisi, ju tal endal pole tuge vaja".
ühesõnaga, siin ongi vajamissuhte nuhtlus: kui kedagi juba vajatakse, siis ei lasta tal miskit muud kui vajadusterahuldaja ollagi.
vaatasin nüüd su viimased vajamise-tahtmise kommmentaarid üle - aga need räägivad hoopis sellest, miks sa ise tahad ainult seda, mida sa vajad. aga ennist oli juttu hoopis sellest, kas sind tahetakse, kui ei vajata. need on ju kaks ise asja.
VastaKustutaMa lasen sul oma eelmisi kommentaare nüüd lugeda ja selle põhjal teooria teha - et phmt sul on vist õigus.
VastaKustutaNii ongi.
Et ma tõmban pikaajaliseks suhtluseks ligi neid katkisi ja toetujaid ja siis ole WTF, kui minul on tuge vaja.
Aga samas ma ei tea, kuidas seda muuta. Sest no hakata teesklema mingit hädist ei ole variant ju =) Ja mulle ei ole vastuvõetav alustada suhet priuh-prauh-tühjalt kohalt.
Ma ei saa nii.
(st see, et sina tahad seda, mida vajad, on üks asi. ja see, kas teised on võimelised tahtma ka siis, kui ei vaja, on teine asi.)
VastaKustuta(no ma lihtsalt ei kipu uskuma tahtmisse vajamiseta, noh =) Sest minul need asjad ei käi nii! Mis mõttes teistel käivad?)
VastaKustutasa ei pea ju _teesklema_ hädist. sul on ilma igasuguse teesklemiseta oma vajadused ja oma nõrkusemomendid olemas.
VastaKustutaaga kui ma õigesti mäletan, on see idee, et sulle on üldse lubatud miski muu olla kui toetav suur õde - et sulle on samuti vajadused lubatud - sulle võrdlemisi uus ja sisseharjumata idee.
mis tähendab, et selle väljanäitamine võib ajaga kergemaks minna.
mingil määral räägin omast kogemusest, mul on ju samuti suure õe sündroom olnud. või hea poja (selle, kes ei olnud kadunud poeg) sündroom või Marta sündroom (vs Maarja).
st ma tean hästi, mida tähendab teistega suheldes toetaja, otsustaja ja muude sama ooperi rollide automaatpiloodi peale lülitumine.
VastaKustutaNo omast arust ma ei ole praegugi enam mingi võitmatu suur õde jne - küsi K käest, miks ta ikkagi mind toetada ei suuda, kuigi me tutvusimegi Peale Rongi, kui ma olin konkreetselt füüsiliselt habras veel ja andsin endale aeg-ajalt rusikaga vastu lõugu. (See juhtus tallitöö lõpul jälle kaks korda, muide =P)
VastaKustutaTglt hea ju, et oma arust enam ei ole. Isegi kui mõni su ümber ei taipa seda, vbla mõni lihtsalt on ise enda rollis nii kinni. Või siis oskab toetada ainult moel, millest sul pole kasu. Kõik lihtsalt ei sobi omavahel, vt ka armastuse eri keelte kohta.
VastaKustutaAga - jällegi omast kogemusest - isegi kui enda teadvusse on juba jõudnud, et ma võin olla nõrk jne, ei tähenda see veel, et teistega suheldes suudaks alati sellest käitumismallist hoiduda. Teadmisest üksi kohe ei piisa, et oskaks teisiti käituda. Pole harjunud.
Kas sa rollimängu vormis saaksid hädist tegelast mängida? mäng pole teadupärast sama, mis teesklemine, aga nii on ikkagi võimalik mitte-päris-päriselt enda teistsuguseid tahke - ja teistsuguseid käitumismalle - proovida. Selleks pole tingimata isegi mängukaaslasi vaja, vajadusel saab riidenagi või tool mängupartneri rolli ära täita.
VastaKustuta(Vabandust, kui see nüüd liiga soovitusena välja kukkus.)
VastaKustuta(Päris põnev soovitus - ma pole häääästi ammu, vbla pole kunagi mänginud kedagi, kes poleks suutlik.)
VastaKustutaselle mõtte peale tuli mõte, et äkki peaks kunagi ka ise mõne LARPi ära proovima. või vähemalt ühe drägonimängu. Mu elus on küll rollide mängimist ette tulnud, aga see on seni olnud kas teatriprojektides või mingisuguse esinemiskunsti meistriklassides.
VastaKustutaVõtan sult tsitaadid ja kommenteerin:
VastaKustuta„Et enamiku inimeste jaoks paistab olema nii (vähemalt Rents ütles sedasi), et kui on hea, võiks olla veel parem. Kui sul on hea töö, aga pakutakse samasugust tööd, nagu on, aga suurema palgaga, see võetakse nt.”
Hmm, ma arvan, et “enamiku” ei ole päris õige pakkumine. Vbl 50% ja 50% või umbes nii. Mina näiteks olen ses suhtes täpselt nagu sina – kui mul on juba hea, siis mingi väikse lisamaiuse pärast ma küll ei viitsi muutust ette võtta. Lisaks, mu meelest on lakkamatu "parema" poole püüdlemine kroonilise rahulolematuse tunnus.
“JA mulle meeldib olla vajatud ja armastatud ja hinnatud ja "no muidu ma ei teeks seda, aga sinu (ehk siis minu) rõõmuks - ok" oleks tore.”
Mulle ka meeldib! No näiteks mu mees ei vaataks muidu elu sees mingit imelikku taani filmi, aga ta teeb seda vahel minu rõõmuks, ja mulle meeldib, et ta seda teeb.
“Nagu - ma ei tea, mis värk sellega on, et emaste inimeste suust kukub "sa oled nii tore, sa ei pea alati kangelane olema, et oivaline olla" palju kergemini.” Jep. Meie, naised, oleme toetavamad. Meestelt ei ole mõistlik sama mõõtu empaatiat oodata. On muidugi erandeid, aga need on _erandid_.
Küsimus: kas sõna ‘tahtmine’ võrdub sinu sõnavaras sõnaga ‘armastus’?
Mul ei ole armastus üldse selge.
VastaKustutaKaua aega ma ei uskunud üldse armastuse olemasollu. Ma sain aru ja uskusin armumisse, aga armastus? Mis see on? Mingi sarnane tunne, mida ma tunnen oma laste ja ema ja kallima ja sõprade suhtes v? Aga ma tunnen nende kõigi osaS JU ERINEVALT! Erinevate sõprade osas ka erinevalt!
Siis defineerisin armastust kui "mul on halb kui tal on halb" ja mingis mõttes on see jäänud - aga selle definitsiooni järgi armastan ma jubedamalt paljusid inimesi. Mitte PÄRIS kõiki, on kuskil 10 inimest, kelle osas mul on kama või lausa hea meel, kui neil halvasti on, aga ülejäänud 7 miljardit ja veel omajagu on kõik mu armastuse objektid.
Nüüd on mul kõige rohkem armastuse definitsiooni alla käiv "ma tahan, et tal oleks hea ja ma samas tunnen ka teda ja oskan natu aimata, mis tema jaoks ja meelest võiks hea olla" ja siis phmt tahaksin pead vastu seina peksta iga kord, kui inimene ütleb, et armastab mind, aga ei anna mulle, mida ma tahan, isegi kui 4 või 17 korda ütlen, et tahan - ja ei seleta ka, et miks ei anna ja ja ja ja ...
ma ei tea.
Aga "armastus" on ikkagi kahtlane sõna.
Aga see on jube abiks kommentaarium olnud, ma sõnastasin ära, miks ma tahan pesa punuda aint meestega, keda ammu tunnen, ja see on nii lahe! Endast aru saada!
VastaKustutaTere, ma jagasin just teiega häid uudiseid, eriti teile, kes vajate rahalist teavet. Kohtusin 47 000 euro suuruse finantslaenuga Sabinhelps, mille intressimäär on 3% aastas. Laenu sain 72 tunni jooksul. Ta on aus ja tõsine. Abivajajatega pöörduge: sabinhelps@gmail.com, kui soovite lisateavet, võtke lisateabe saamiseks ühendust minuga: sabinhelps@gmail.com.
VastaKustutama olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
VastaKustutaWhatsapp +447883183014