Küberpunkvamplarp ja 40

Alustuseks: 

Seda me Ruudu Rahumaruga tegime ses postis.
Sest kammaan: ma tahtsin endale 40. sünnipäevaks midagi kinkida ja teile sünnipäevapilte ka panna ja mulle meeldib, mis ta inimeste pildilepüüdmisel teeb.

Nüüd ma olen siis 40.
Päris ... lahe tunne.
Kuigi väsinud.

Sest käisin ikkagi sellel mängul, mille krdile saatsin eelmises postis. Kui pea enam ei valutanud, tundus, et suudan kõike.
Muidugi hakkas pea mängul jälle valutama ja raske ja raske ja böäh. Aga samas oli see nii lahe kogemus, et ei kahetse raasugi. Üks liin moodustus nii ilus ja täiuslik nagu filmis. Sellist asja ei juhtu sageli.

Lisaks tuli  iseendateemaline mõtelus-avastus.
Kuskil pool aastat tagasi taipasin, et ma ei mäletagi ühtegi korda, kus ma EI oleks mänginud "teen ise, ei looda, et teised teevad, rühman ja uurin ja katsun saavutada" rolli.
See avastus oli päris suur ja otsustasin hoobilt, et nii. Nüüd PEAN saama mängida rolli, kes ise ei tee midagi, tõstab käpad püsti, aga käsutab-palub-palkab ja saadab teisi tegutsema enda asemel.
Seekord üritasin endale sellist rolli luua ja seda ka mängida.
Issand, kui igav see oli.
Kui olin võtnud hoiakuks "mina ei sekku, mind ei huvita, miski pole mulle piisavalt lahe!", mul töötas see küll. Töötas tasemel "a mind ei huvitagi eriti" ja mul oli igav, sest ma olin võtnud hoiaku, kus kõik ongi igav.
Ja kui siis juhuslik sündmus mu sellest välja lõi (tegelikult hääldusarusaamatus - kaks inimest rääkisid Chenist mu kõrval, kui evangelist oli mulle JUST näidanud videot, mille järgi mu surnud kallim Zheng on vist elus, ja siis neilt sain justkui veel kinnitust, et muidugi on elus), kui mu empaatia taas tööle hakkas ja kõik enam ükskõik ei olnud, hakkas huvitav.
Mis siis, et pea lõhkus valutada. Ikka oli põnev mängida!
Hoolisin nii väga ja korda läksid igasugused asjad.
Nüüd ma mõtlen, et mul on vist elus samamoodi. Et kui mul empaatia töötab, ma võin küll väga hullusti haiget saada ja alati saangi. Peroodiliselt, sest selline on elu - aga kui ei töötaks, mul oleks nii igav, et see ei klassifitseeruks isegi eluks enam.
Sellega ma tegelen: üritan pannna piiri ette, et kogu aeg ilma nahata ja verilihal ringi ei jookseks, ent samas elada sedasi, et tundlikkus säiliks.
Et oleks huvitav, et läheks korda, et oleks ELAMISE (mitte elu veetmise) tunne.

+36 ja -36 vaheldumine on parem, kui stabiilne +12 ikka.

See "nagu filmis"-liin:

„No ma olen teda ikka kõvasti täiustanud. Ütleme 40% on algne, 60% minu tehtud! Ja ma ei kirjuta tema aju üle, ta mäletab iga treeningut, iga võitlust, analüüsib neid ja leiab uued võtted.”
„Aga kui raske on remontida, kui ta võitluse käigus ära lõhutakse?”
„No läheb aega, aga ma olen selline nokitseja tüüp, tasapisi remondin ja teen veel paremaks.”
„Eks ta on päris heas korras ka, seda on näha, et võtab kõvasti tööd.”
"No sedasi nende hobidega juba kord on ..."

Kogu selle vestluse aja seisab Keravälk (võitlusandroid, inimnäolise näo asemel mask) kõrval ning vaikib.
Tema poole ju ei pöörduta.

Heimdall (teine võitlusandroid, ümberehitatud kaevandusrobot, kes tuntud oma legendaarse soomuse poolest, aga aeglasevõitu. Tema on värvi muutvate tulukestega kostüümis, ainult veerand nägu metalli all) seisab galeriis ja vaatab üksisilmi installatsiooni, mis sisaldab väikesi sisselülitatud pirne sinaka valgusega.
Seisab mitu minutit ja vaatab vaikides.

Plekipeks (ehk võitlusandroidide võitlus - phmt tolle maailma gladiaatorivõitlus).
Esimene faas. Väga vinge, vägavägavinge, Heimdall võidab, aga see, KUI vägevalt nad võitlevad, kuidas Ronin (teine võitleja) tabab Heimdalli põlveliigest ja kuidas hiljem seda uuesti ründab, aga nüüd on „raudvara” valmis – ohhhh!
Plekipeksu teine võitlus oli visuaalselt sama efektne, aga metamängija minus oletas, et Keravälk PEAB npc-d võitma, nii et polnud nii pinev.

Keskkonnakaitsja-kunstniku ettekanne-installatsioon-performance, mille käigus ta kavatses ära juua kuus topsitäit saastunud kraanivett vaestest linnajagudest.
Joob ühe, hakkab köhima ning õhku ahmima.
Joob teisest pool, räägib oma kehvadest tunnetest, köhib, vahepeal otsib võimalust istuda või toetuda kuhugi ...
Lavale astub Heimdall. Joob järjest ja rahulikult tühjaks neli ülejäänud saastunud vee topsi.
„MIKS sa seda tegid?!”
„Minule ei tee see midagi. Bioloogilised olendid võivad ära surra.”
„Ma ei usu, et ma surnud oleksin. Mul oleks lihtsalt väga-väga halb hakanud.”
Heimdall ei ütle midagi. EI kehita õlgu. EI ilmuta mingeid tundeid peale vilkuvate tulukeste vilkumise. Roheliselt ja punaselt.

Mõne aja pärast seisab ta uuesti galeriis. Vaatab sama installatsiooni, mis ennegi.
„See meenutab mull aega, kui ma veel ... olin. Kaevanduses töötasin. Need tähed vilguvad samamoodi!”
”Oota, mida? Mis sa olid?”
„Uus olin.”
„Aaa ... ma kuulsin „elus olin” ja mõtlesin, et oot, mida!” Mina (kuulus popkunstnik, kes tegelikult on salajas Neo-Hiinast pärit android, kelle esialgne programm maha võeti, kui Neo-Hiinast põgenesin)  isegi naeran.
Heimdall ei naera.
„Elus ... elus ma ei ole, eks ole ju. Jah ...”
Midagi mu sees murdub, aga ma ei ütle seda talle. Ainult mõtlen, kuidas ta need neli topsi tühjaks jõi.

Varsti pärast seda kõnnin mööda Keravälgust, kes seisab koridoris. Mitte midagi ei tee. Lihtsalt seisab. Otsustan, et pean küsima, mis mul sees kripeldab.
„Kas sind ei häiri, kui sinust sinu juuresolekul räägitakse nagu asjast?”
Ta vaatab mind. Krt, et ma selle näomaski alt pole enne märganud, et tal on ilusad kurvad silmad!
„Väga häirib.”
Vaikus.
„Ma mitu tundi tagasi kuulsin, kuidas see naine (näitan peaga Heli, üks mängija, ma tema rollinime ei teagi, poole) ja su treener sinust rääkisid. Ja sa seisid seal kõrval. Ja mind jäi ... piinama. Sul on ju tunded!”
Noogutan omaenda jutu kinnituseks.
Hakkan minema.
Ta haarab mu käe, labakäe, nagu vanadel rüütellikel aegadel. Ei suudle seda, aga hoiab pihkude vahel.
„Aitäh. Aitäh, et sa seda ütlesid.”

Ma arvan, kõige toredamad inimesed siin klubis-galeriis ongi androidid.

Et meil hiljem on kolmekesi galeriis veel selline südamest südamesse vestlus, kui Keravälk on juba vaba (ta võitis vabaduse oma hiilgavate võitudega areenil) ja uue, inimnäolise peaga varustatud, ning Heimdall istub, sest tema energia on korraga väga otsa saanud, mina näitan neile oma androidikoodi ja me räägime sellest, kuidas on vabadust ihata ja siis lihtsalt ei tea enam, mida teha, kuidas Heimdall vaatab sädelevate lampidega teost ja mõtiskleb, et võiks ehk ka kunstiga tegeleda ja Keravälk räägib, kuidas ta nii väga tahtis vabaks saada ja mitte enam võidelda, mitte enam võidelda, aga nüüd ei tea, mis edasi teha ... see oli lihtsalt ilus finaal.
Edasi ei olnud minul sel mängul igatahes enam midagi teha.
Kõik oluline oli nähtud ja tehtud.
Aga päriselt sai mäng otsa vast veerandi tunni pärast.