Olen väsinud, nii et suva armuhala lissalt

Tasus ikka raamatu saatmine ära. Näe, veel üks tagasiside.

Olen jätkuvalt surnuks väsinud. Aga oli ju palju toredam veeta sünnipäev mitte midagi tehes (peale põrandapühkimise, poeskäigu, apteegiskäigu, tortillateo, pakendite väljaviimise jms pisiasjade), peavalust puhates (hommikul oli, aga sai maksimaalse sumatripataani annuse, kuuma duši ja kolmetunnise unega suht maha) ja mitte isegi väga millelegi mõeldes, kui oleks olnud sundus veeta seda samas seisundis igasuguseid asju tehes, rabeledes ja sebides.
Iu.
Nüüd söön sünnipäevajärgseks hommikusöögiks järjekordset puuviljasalatit järjekordse piimakiselliga (poe oma, ei ole hapuks läinud) ja pea ainult tuikab veidi.

***

Hommik möödus. Päev möödus ka ära.
Käisin lastega oma sünnipäeva puhul kinos. Tütar hakkas koduteel mossitama, emake maa teab, miks. Mõlemad lapsed kaebasid oma vanusele ja soole lähima tegelase lolluse ja ebaustavuse üle ja ainult mina oli Scarlett Johansoniga rahul. Tütar ütles:
"Mhmh, ta oli väga sinu moodi!"
Poeg ütles: "Jah, ja mul on samamoodi cringe vahel sinu pihta, nagu mul tema pihta oli! No mis seal filmi lõpus nutta oli?! Ja pidid sa nii kõvasti nutma siis või???"
Ma nutsin, sest ilus oli. Ma enamasti nutangi, sest ilus on. Või on kellestki jube kahju.
Nooremana nutsin viha pärast samuti. Enam mitte. Sest enam pole mu viha jõuetu, vastupidi. On isegi jõuline!
... ja selle filmi homomeestest armastajapaar oli kah nii krdi nunnu ....

Tead, see armusuhtevärk on mul ikka hinge peal. Vbla jääbki olema. Sest ma õppisin NII hästi raamatutest ja filmidest selgeks, et kui oled ilus ja hea, on sul suur armastus soolas ja et see püsima jääks, pead lihtsalt piisavalt hea olema.
Ning kõikidest "elus ei ole reegleid ega õigeid valikuid" ja "hinnangud sulle on teistes inimestes, mitte selles, missugune SINA oled" ja "on teatud keskmiste peal toimivad süsteemid, aga mina olen ju UHKUSEGA mittekeskmine!" hoolimata on mul ikkagi "no KUI hea ja ilus peaks siis olema, et õnnelikku armusuhet saada???" ning lõputu segadus.
Kuskil kuklataguses on usk, et hea armusuhe on preemia küllalt hea inimene olemise eest ja misMÕTTES ma ei ole küllalt hea? Kammaan?! Võtan loogiliselt: ka minu kõige-mittelemmikumatel inimestel on pikaajalised suhted (olnud või kestavad edasigi), nii et selgelt ei pea isegi natukene tore olema, et suhet pidada.
Aga ei, mina ei saama.
Ma ei taipa seda mustrit.
Kusjuures mul ei ole isegi tunnet, et see või too isane oleks väga above my league - olen elus teinud küll seda liigitust, aga ma olen alati vaadanud ainult välimust.
Jap, mina olengi see naine, kes vaatas, et ilus poiss, ja armus kohe, tema hinge ega mõistust lisaks uurimata, sest ilusa näo ja keha taha, laheda pealiigutusega visatud pikkade juuste ja mõtliku pilgu taha pikaripsmelistest silmadest suutsin kõik voorused kohe ise mõelda. Hui mulle luges, mis väljaspool minu pead toimub.
Seega oli mu esimene poisssõbra-laadne toode, väga pikaajalistele lugejatele tuntud kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ikka NII jube, et laias laastus võiks öelda, et hullemaks enam väga minna ei saanud.
Aga ta oli VÄGA ilus.
Ühegi nii ilusa mehega pole ma pärast enam asju ajanud (kuigi kenad on nad kõik olnud), ja tasapisi õppisin kogemus kogemuse järel, et psühhopaatidega ei saa head suhet, räme lollus jääb rämedaks lolluseks, isegi kui mees, kes loll on, on hea vaadata ja puudutada ... ja ikkagi, IKKAGI ei saa ma ka nüüd neid, keda tahan.
Olgu, mul ei ole eriti laia valikut, sest ma ei salli uusi inimesi, kes kohe armumänge hakkavad proovima, vaid valin ainult juba tuttavate seast.
Aga no ikkagi!
Ma olen ju NII hea! Kas üks või kaks neist tuttavatest kenadest meestest ei peaks arvama, et ma olen nii tore, et julgevad ka läheneda või midagi?
Aga ei. Ja isegi kui ma ise lähenen ja löön külge väga avalikult ja selgelt: ei.
Nad ei taha mind.

Nagu misMÕTTES?!
Ma ei saa üle sellest K. värgist. Mitte temast inimesena, vaid misMÕTTES löön ja löön ja löön külge mitu aastat, saan "ma mõtlen veel", "mulle ei meeldi otsustada", "ei, ma paar küll ei taha kellegagi olla" ja lõpuks saadan ise persse, sest mismõttes ta ei aita mind, kui mul on halb???
Ta tundus nii väga "just mulle".
See oli ka Rongimehega - kui ta oli oma naisest lahku läinud, tundus ta mulle nii täpselt klappivat.
Ja no... ei.

Mõned tuttavad mehed on, kes on nägusad, targad, lahked ja (vähemalt "suht") vallalised veel, ent nemad on mu jaoks ikkagi natuke liiga "above my league", sest teenivad ka VÄGA hästi.
Ja sel teemal on mul raske.
Kõik muu võtaksin innuga vastu, aga raha pelgan. Kui nad ise tahaks mind natukene pealetükkivamalt, kui kord aastas komplimente saates, osaleksin huviga. Aga peale mina käima ei hakka. Sest ... ausõna, kullakaevuri soont mus ÜLDSE pole.
Ma kardan raha.