Ängipuhang

Kui üks naine, keda tean ja kes mulle meeldib, kirjutas ja pani üles nunnu pildi, kuidas neil on mai lõpus titat oodata, rõõmustasin siiralt.
Kuidas nad on 11 aastat mehega koos old ja ta on kõige hellitatum ja kätelkantum naine üldse ja oo - aga nüüd nad saavad üksteise juures konkurendi, keda kätel kanda ja hellitada! Ja see on tore!

Ent mu fb seinale tuli ka mingi suvaline teade täiesti tundmatu nimega  kodanikult, kellega mul samas on hulk ühiseid sõpru ja tema oleks nagu samuti mu sõber ja wtf?
Mõtlesin veidi.
Siis lahutasin ära eesnime ja perekonnanime ning sain, et aa. See perekonnanimi on just selle eesnimega sobiva naise pikaajaline poissmeessõbra perekonnanimi. Nad ilmselt on pabereid täitnud ja nüüd ametlikud.

Ette hoiatamata vallutas ahastus mu täiega.
See, et nad abiellusid, et kõigil on mingid püsivad kallimad, kellega lõpuks paber tehakse, ja mul üldse ei ole, on veel talutav.
Aga see, kuidas toimub mingi ühtekuuluvuse manifesteerimine teemal "ma võtan sama nime kui sul, sest me oleme nii koos, nii-nii-nii koos!" on mulle kohutavalt valus. Nutan-juba-pool-tundi-valus. Poeg käis ja kallistas mind, ent siis mul oli vaja nuusata, korraks rahunesin, tema lahkus - ja mina nutan edasi, sest nii valus.
Sest see ei ole mingi nõme naine, kellest ma räägin. See on suht nii lahe naine, kui üldse saab olla. Mitte "traditsioonid ja siis ikka kõik näevad, et olen abielus!", vaid just kokkukuuluvuse näitamine. "meie maailma vastu, kui vaja!"

Minu ahastus teemal "mul ei ole meest" ei ole "seksi on vaja" ega "et keegi aitaks" ega "mulle see positsioon ikka meeldib, mille mehega koos olemine annab". Pole isegi "aga titaaaaat ju ilma meheta ei saa!"
On "misMÕTTES keegi, keda mina tahan, ei pea mind nii heaks, et tahta minuga paar olla?!?!?!"
Täpselt sama ahastus kui Varrakult "ei!" saades.
Täpselt sama ahastus, kui kehvade müüginumbrite teemal "kuigi sa proovid olla hea" puhul, aga juba "Lagunemine" tõi seda väga väga väga tugevalt.
Kui oli see värk ebapärlikarbiga, et ma ei tohiks rohkem lapsi saada, sest pole piisavalt hea, oli see ka.

Ma olen nii kuradi hea, kui ma suudan, ma kogu aeg annan oma parima,
aga see ei ole piisav.
Ma ei tee enda arust midagi valesti, aga tagasiside on halb. Ole normaalsem (aga see abiellunud ja uue nimega naine on peaaegu sama ebanormaalne kui mina!), ole teistsugune, ole keegi muu. Kõigil teistel on hea paarisolu! Lihtsalt minul mitte. Mina ei sobi kellegagi.
Notsul on väga pikaajaline mees. Karikate emandal on väga pikaajaline mees ...

Ot.

Et mitte enesehaletsuse sügavikesse vajuda, tasub tõsiasju meenutada. Kui mul oli õenduskooli kursus, oli üks väga pandava välimusega kursaõde, mingi Pärnu miss vms olnud kunagi. Ja tema oli sama vääramatult vallaline kui minagi.
Ja mu lemmikkursaõel (ta käis "Lihtsate valikute" esitlusel ja tõi mulle kotitäie toitu kingiks! Kuidas saab sellist inimest mitte armastada?!?!) ka ei paistnud meest kuskil. Kuigi ta on igati lahe nii kehalt kui hingelt, nii sõnavaralt kui pükstelt-kleitidelt.

Olgu. neile mõeldes jäi nutt pidama.
Lihtsalt ei vedanud. Mul, tal, sel, tol kolmandal.
Aga ikkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkagi ....

Tegelt mul on ... Mida, vastuolu eelmise postiga suur-suur? Kuulge, eelmises ma ju seletasin ka, et kui mõistusega võtan, on elu nagu lillepõõsa sees! Lihtsalt hetkel on tunded nii tugevad, et rullivad mõistusest üle, nagu seda polekski. Mul kipuvad sellised tunded olema igal rindel.

Tegelt mul on raske üldse midagi teha. Sest ajus taob: teen, mida ma ka teen, see lihtsalt ei kõlba. Miks ma üldse?
Isegi söögitegemisega on nii. Poeg sõi esimese hooga ära veerand pitsat, rohkem ta pole seda puutunud. Siis sõi ka seepärast, et ta võttis hästi palju kohe. Kõht oli tühi ja ta nägi, et seal on ohtralt juustu peal.
Kui ma tegin kooki (ja ma olin talt küsinud enne, kas ta tahaks!), võttis mingil hetkel ühe tüki. Ülejäänu jäi mulle ja K. võttis ka tüki (pärast notsu suhtefoobia-selgitust leebusin tema osas, ent kuna ta on mu poja sõber, käis vahel külas ka klauslita, et ta minu sõber on).
Kiirnuudlid, porgandid, hommikusöögihelbed ja must tee piimaga. Põhiline, millest Poeglaps toitub.
Mida ma loovkirjutan, keegi seda avaldada ju ei taha. Nagu ... 2 raamatut järjest "see pole see pole see" tagasiside.
Ma ei oska rahvale meeldida. Või Krista Kaerale, kes on kusjuures targem kui enamik rahvast.
Mida ma üldse siin kirjutan ... fb, kommentaarid või võrgupäevik. Selgelt on kriisiaeg ja keegi ei vasta. Ka teiste blogide all on kas vaikus või räägivad idioodid. (Samasugune tegelt ekslik üldistus nagu mõtte juures: "KÕIGIL on kallimad!" Mõned kommentaariumid ikka elavad, lihtsalt kuna minu viimase postituse all on 0 kommentaari ja Murca oma all terve kahepäevase igaviku jagu ainult minu oma, sain tunda, et vaikus on üleüldine.)
Inimestel ei ole vist enamasti nii, et mida pingelisem aeg, seda rohkem otsiks üle veebi käehoidmist ja kaasamõtlejaid? Ma ei tea, olen jälle imelik.
Või mul lihtsalt ei vea.
Või midagi.
Krt, nutan edasi.