Lillepõõsas

Viimastel päevadel olen muudkui laulnud.
Ma ei tea, miks just seda. Ilmselt tundus see lugu kohane, aga alles lauldes (ja jälle ja jälle ja jälle lauldes) tundsin, KUI õiged need sõnad on ja KUI väga minu elufilosoofiaga kooskõlas.

"Oh laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes ..."

No tõesti!

"Ja mõtle järele, eks ole tõsi see, et mure tarvis sind ei loodud ilmale ...!"

Niipea, kui õnnestub mitte muretseda, mitte tunda, et see pole hea või too pole piisav, hakkab kerge ning rõõmus.
Üldiselt, kui mõistusega võtan, on kõik korras. Kõik klapib ja on rahulik ja ilus. Mis kellegi elus on head, on teiste lahkusest. Kõik, mis on mittehead, on "vedas sitasti".
Ja jah, ma usun seda tõesti. Nii ongi.
Lihtsalt kui mul mõistus ei tööta, tuleb tunne: "Aaaaaaga võibolla on kuskil ikkagi Õiged Vastused, ma lihtsalt ei suuda Õige olla!?"
Siis on kurb. Mulle on see Varraku "ei taha, eelmine ei müünud" ikka raskelt mõjunud. Pole loovkirjutanud pea kaks nädalat.
Kuigi see on vabastanud jaksamisressurssi ja täna näiteks koristasin esikuriiuli ära. Viimasest korrast on vist aasta. Või kaks?
Aga kas ma siis ei peaks kirjanikum olema? Kirjanikud ju kirjutavad?!

Tegelt kui ma kunagi andsin Kais Allkivi-Metsojale inteka (sellest pole veebis enam jälgegi, aga mul on pihutäis ilusaid pilte ja mulle saadetud tekst ka alles), tõdesin vastuseks küsimusele:

Osa kirjanikutööst on oma loomingu märgatavaks tegemine. Eesti ulme vääriks maailmaski tähelepanu. Kas oled otsinud võimalusi oma teoste tõlkimiseks ja rahvusvaheliseks väljaandmiseks? Suhtled välismaa kolleegidega, käid piiri taga ulmeüritustel?
See on see osa, kus ma feilin. Eesti keeles öeldes: ma ei oska end promoda, ma ei taha end promoda, ma ei usu ise ka pool aega, et maailm oleks parem, kui mind rohkem loetaks – ma ei tegele sellega. Jah, võibolla ei teeni ma seepärast enda ja oma laste äraelatamise jagu raha, võibolla see ja võibolla teine. Aga ma pingutan higi voolama ise uskumaks, et olen hea. Selles veel kedagi veenma hakata on üle mu võimete. Kui keegi kutsub, kui ta juba on mind märganud ja arvab, et olen hea, lähen hea meelega.
Aga et oleks ise aktiivne, topiks end...? Hei, ma kirjutan. Minu panus on sellega antud.

Ehk ma kirjuta(si)n. Ma ei levita.
Oi, millega seoses ...
Kuna mu meelest mitte keegi (nagu NULL inimest vaatab!) ei loe mu viimase luuleväljakutse luuletusi, lingin veel korra. Näe, luulud.
Mõni neist on päris hea toorik. (Mõni isegi ei ürita olla, lihtsalt "tehtud, rist kirjas" värk.)
Niih, minu panus levitamisel antud =)

Oot, paneks mõne ilusa pildi ka ajast, kui inteka andsin ning olin nii noor ja nii kaunis ... Nt selle =)

Robin Roots tegi

Tegelt on mul täpselt needsamad püksid jalas ja dressika panin eile kappi, kui ta kapinupu otsas peale pesu kuivanud oli, nii et vbla ei olnudki see NII ammu.
Või siis kannan riided kaua. Kuni nad täiesti ribadeks on.
Köök on mu emakodus. Aga arvuti on minu oma ja ka ikka seesama.
Vahvlid olid minu tehtud. Arvan, et vahvlimasin on üks paremaid mitte-hädavajalikke-lisatarvikuid söögitegemisel.
Minul seda ei ole.
Nii et vahvleid teen ema juures.

Kui olen väsinud (veel väsinum kui tavaliselt) kipun süüa tegema. Umbes selline loogika on, et no süüa tuleb nagunii teha ja see mulle meeldib ka, teeme süüa! Siis ei pea mõtlema, kuidas midagi kasulikku ei tee, ent tore on ka!
Mille tulemusena on mul hetkel külma pitsat, karrit kanasüdametega ja röstitud soolamandlid sõin just ära.
Pean end teadlikult ohjeldama, et mitte tortillasid teha. Sest aineid ju on, oleks ära tehtud!
Jap, ja siis sööks Poeglaps ainult tortillasid, hiigelsuur pitsa ja pannitäis karrit jääksin ainult minu hooleks.
EI OLE HEA MÕTE.
Teen hoopis Tom Kha suppi. Selleks on ka ained (seened olid alla hinnatud, tasuks täna ära teha) ja seda tema ei söö.
Ja sobib karriga ka, kui vaja.

One Piece'i järelvaatamise viimane episood lõppes sellega, et kõik sai hea (korraks, tean ma takkajärele) ning mul on tõrge edasi vaatamise ees.
Ma ei saa ju medalit, kui sealt edasi vaatan? Äkki jätaks lihtsalt vahele mingi 35 osa ja vaataks sealt?
Aga ... aga looloogikat ei saa siis ju jälgida?!

"... kel rahu südames
elad ilmas justkui lillepõõsa sees ..."

Äkki mul on ikkagi nii palju rahu südames, et seda vaatada?
Või siis ei ole ka. Ega ma pretendeerigi "õige mees" olemisele ju,

Nii, supp valmis, karri soe ja kuigi korraks tundus, et toitu on üle mõistuse palju, õnnestus taas kõik halvaksminemisest päästa. Kõht ka täitumas ja hea olla.
Vaatan animet ja lasen tulla, mis tuleb.

Lillepõõsa sees.