Ja toit on nüüd NII HEA. Isegi kohv läks jälle paremaks! (Vahepeal oli see endiselt mu lemmikjook, aga tegelt ei midagi erilist. Nüüd on jälle "hmm, voodis on mõnus ... jaa, mõõnus ... kahju, et suik rohkem peale ei tule, aga vedeleeen ..." ja siis veerandi tunni pärast tuleb korraga meelde, et kui üles tõusen, saan kohvi teha!
Plaks, olen istuli ja koer tuleb kohe innukalt oma pead sügamiseks pakkuma, sest NÜÜD ma olen igatahes ärkvel ja ta kavatseb seda ära kasutada.
Pidev küllus ikka nüristab meeli täiega.
Lisaks sõin kõhu täis - puuviljasalat kreemiga, mis koosneb vahukoorest ja toorjuustust, natuke on suhkrut ja vaniljet ka - ja läksin siis magama.
Kell oli umbes kuus õhtul, omateada võtsin lõunauinaku ette.
Hommikul kell pool kaheksa tõusin suhteliselt puhanuna.
Vahepeal käisin kempsus ja ütlesin pojale, et ta koeraga välja läheks. Ja magama tagasi. Täpselt ei tea, mis selle pika magamise point on teemal "pole vist vaja nii palju süüa", ent midagi nagu oleks.
Sest enamasti ma ei maga järjest isegi üheksat tundi. Päeval paar tundi ja siis veel paar tundi lõunauinakuid otsa, aga et öine uni võiks 13 ja pool tundi kesta, on mulle päris üllatus.
Ei, nooremana kestis küll, aga ma nüüd ju
Issake, kohv on ikka väga hea =)
Ma vahel mõtlen sellele eluloo-eluõppimise-raamatule, mille ma valmis tegin ja mida KA Varrak ei tahtnud. Et mis sinna veel panna või kuidas vormistada võiks, et
Aga see võib tõesti väga kitsas olla.
Selliseid inimesi vist väga palju pole.
Kas sel raamatul on üldse pointi, kui kirjutada mingi teise fookusega kui "raali välja, mida SINA just tahad ja keskendu sellele"?
Võibolla peaks süüvima hoopis sellesse, kuidas inimesed nagu mina on need, kes ei suuda käibefraase asjadena iseeneses võtta ning jooksevad puusse (sihilik nali - nali on selles, et metonüümia selge keele asemel, onjo), sest maailm ei räägi selget keelt, vaid mingite koodidega? Ja siis on raske, saadakse nõu, mida kuulda võttes minnakse katki, ja samas teine isegi ei mõelnud, et sa pead nii ja nii tegema, ta lihtsalt ilmutas hoolimist.
Et kui sõbral on paha, siis nõuandmine on koodis: "Ma hoolin, kuidas sul läheb"?
No vaatab.
Ma tegelt arvan, et see on juba päris hea raamat, aga jah. Sihtgrupp on napp, isegi kui ma seda laiendama asun. Miska rahateenimine võib olla raskendatud.
Koerale maitsevad uued krõbuskid.
Miska olukorra: "Mismõttes ma pean enne krõbuskid ära sööma ja alles siis saan konti ja liha?!" on välja vahetanud: "Mismõttes ma pean enne seajala ära sööma, kui jälle krõbuskeid saan?!"
Kuigi tõsi on, et ega seajalad ei ole ta lemmikud kunagi olnud. Koodikont küll, aga mitte see sõrgmine ots.
Väljas on nii soe, et kisub bikiinide ja päikesevõtmise poole. Mitte et mulle meeldiks päikest võtta, aga kui ma nagunii koeraga jõe äärde lähen, võib ju bikiinid riiete alla toppida, seal muud riided maha koorida ning pool tundi raamatut lugeda.
Sest mulle ei meeldi päikest võtta, aga päevitunud olla küll meeldib. Solaarium kuid on, jumal paraku, eriolukorra tõttu kinni.
Aga äkki see sihtgrupp ei olegi nii napp? Empaate-ülitundlikke arvatakse olevat umbes 20% inimestest, seda polegi nii vähe. Ja ma oleks küll rõõmus eestikeelse raamatu üle, kus keegi meiesugune oma kogemustest räägib. Kobasin ikka suhteliselt pikalt pimeduses, enne kui iseenda toimimisest aru saama hakkasin ja elu seetõttu lihtsamaks läks, mõned inglisekeelsed raamatud (Ilse Sandi, Elaine Aroni ja Judith Orloffi omad) olid ka abiks, aga just kellegi isikliku kogemuse lugemine oleks valgustav.
VastaKustutaAga noh, ma muidugi saan aru, et müügiargumendiks sellest ei piisa :)
Mulle piisaks, aga mina peaks siis ise välja andma ju ka ja krt ... liiga palju jama.
VastaKustutaMul on kohviga hommikuti täpselt sama teema – tahtmine veel natuke voodis vedeleda võitleb tahtmisega kohvi saada. Koeraga on nii, et ta teab, et TEMAL ei ole mingeid õigusi ENNE, kui mul esimene kohv, või vähemalt pool sellest, hinge all on. Pealegi ööbib ta puuris. Aga siga ta ei taha, nagu Totorogi. Veis on parem.
VastaKustutaRaamatust – mul ei ole sõnalise loomingu müümisega mitte mingit kogemust, ja ausõna, see pole nõuanne, aga rääkides loomingust üldmõistena, ning selle... mmm... turustamisest, siis minu kogemus ütleb, et püüd “laiale ostjaskonnale” meeldida lõppes alati ebaõnnestumisega. A-la-ti. (Müügi)edu võti oli/on luua midagi, mille küljes mu enda süda ja silm kinni on, sest ostja tabab reeglina ära, kui ma meeldida tahan, ja alateadlikult võtab seda pealepressimisena, agressiivse müügina. Aga noh, nagu ütsin, mu kogemus on hoopis teiselt alalt, ja kitsalt ühe indiviidi oma.
Sihtgrupi osas olen Friedaga ühte meelt.
Kuidas Kaarel Veskise autismiraamatu läbimüük läks, huvitav?
VastaKustuta=)
VastaKustutaMa olen sama meelt. Loomingu osas. Et tee(n), nagu endale meeldib, sest siis meeldib vähemalt kellelegi (ja väga), laiade rahvahulkade püüdmine on lihtsalt vastik (ilmselt ei õnnestukski, aga eelkõige pidurdab mind ära see, et VASTIK).
Aga paraku, kuni ma ise ei kirjasta, peab asi kirjastaja meelest müüma =P
... aga tegelikult on ju ka veel see võimalus, et luuagi müügimõttega. Elik kirjutada "laiadele rahvahulkadele" meeldimine loomingukoodi juba algusest peale sisse.
VastaKustutaet nagu coelho?
VastaKustutaÕõhhh... no ütleme siis jah et nagu Coelho =)
VastaKustuta... või siis 50 halli varjundit.
VastaKustutaFor the record - ma pole ei esimest ega teist autorit lugenud, küll aga tundub, et "laiad rahvahulgad" on. Ja NB! ma ei arva, et SINA peaksid seda valemit kasutama, või võiksid kasutada, ma lihtsalt osutan, et ka nii tehakse, onju.
Suurepärane mõte, Epp. VVN võtab lihtsalt mustandi ja kirjutab iga 10 lk tagant ühe seksistseeni vahele. Iga neljas seksistseen võiks olla homoseksuaalne, et katta rohkem huvigruppe.
Kustuta... ja veel, ma ise olen "laiadele rahvahulkadele" "loonud" muide, noil puhkudel, kui tullakse ja tellitakse, raha näpus. Aga sul jah on muidugi teine seis, ma siin niisama viskan mõtteid õhku, nii et ära võta väga tõsiselt, eksju.
VastaKustutaSarikommenteerin - kui rääkida "laiadele rahvahulkadele" meeldimisest, siis kujutavas kunstis tuleb esimesena pähe Navitrolla.
VastaKustutaNeed kunstnikud, kes suviti turismikohtades linnavaatepilte müüvad, panustavad ilmselt ka sellele.
VastaKustutaKusjuures maitea, kas sa Navitrollale nüüd ülekohut ei tee. Sest tema hakkas ikkagi tegema täiesti tundmatuna ja sellist asja, mida keegi teine ei teinud. Suht sama asja, mis sai tuntuks ja hirmus popiks jne ja nüüd ta kahtlemata taob sama vana trummi edasi juba paarkümmend aastat, aga ma mäletan, kui "Põhjanael" kirjutas imelikust noorest kunstnikust, keda saatis täiesti ootamatu edu.
VastaKustutaJA tollal oli see küll ootamatu ikka väga paljudele, miska mul on raske oletada, et ta teadlikult rahvale meeldimise peale välja läks.
VVN, nõustun sinuga, mis noort Navitrollat puudutab.
VastaKustutaVäljendusin segaselt. Ma ei mõelnud tema puhul (ega tegelikult ka üldisemalt) "laiadele rahvahulkadele" loomisest rääkides, et see tingimata nö. negatiivne loojaomadus oleks. (Kusjuures ma tunnen Navitrollat, aegu tagasi sai üksjagu samades seltskondades liigutud, ja mulle meeldib tema looming ka).
Mulle ka meeldib =) Mul on isegi üks tekikott tema pildiga (mingi pealejõulu-soodusmüük).
VastaKustutaJa meeldib kaugelt rohkem, kui Coelho, keda ma olen lugenud, vist isegi 3 raamatut, sest ma ei suutnud uskuda, et miski, mis tundub mulle nii lapsik ja ettearvatav ja ilmsema poindiga kui N.Liidu multifilm, nii popp on ja ajalehtde kirjanduskülgedel kiita saab. Ma ikka hindan ise kuidagi valesti, proovin veel. Kurat IKKA tundub nõrk, proovin veel!
Kolmest aitas. Otsustasin, et ongi halb, ja mu arvamus laiade rahvahulkade maitsest JA kirjanduskriitikutest langes kolinal.
"50 halli varjundit" ei ole lugenud. Kammaan, mul oli "Videvikuga" ka raske ja pooleli ta vist jäigi, ei hakanud tema fännfiktsiooniga aega raiskama =)
Coelho ja hallide varjunditega on mul seesama kiiks (peenemalt väljendudes "isikuomkadus =)), mis kunagi ammu mobiiltelefonidega tulekuga ja Soome minekuga, kui piirid vabaks said, jne - kui KÕIK teevad, siis mind kisub MITTE tegema. Ma ei tea, ise loodan ja usun, et see pole sihuke "oh ma olen nii eriline" suhtumine... aga vabalt võib-olla, et just see ta on. Ega ma ju ise end nii adekvaatselt kõrvalt ei näe. Aga kehv lemming olen ma küll, jah.
VastaKustutama mõtlesin siiani, et kirjanduskriitikud vaatavad kõik Coelhole üleoleva pilguga, v.a Mihkel Kunnus, a noh, temast on teadagi, et tal on omad kiiksud.
VastaKustutaAga Navitrollat saab vaadata ka nii, et kuna asi, mida ta algul oma lõbuks tegi, osutus populaarseks ja tulusaks, siis on tal olnud vähe motti midagi muud katsetada, kuigi tavaliselt kunstnike kunst muutub ja areneb elu jooksul ("areneb" just muutumise tähenduses, avastatakse uusi võimalusi ja vanad väljendusvahendid tüütavad iseennast ära). Sest eks kiita saada ja raha teenida on meeldiv.
issand, Rentsi jutt tuletab tänaöist unenägu meelde, kus oli üks tünn mõistuslikku pornotootmisgeeli - teoreetiliselt käis tellimine nii, et võtsid peotäie geeli, see tardus umbes marmelaadi või glütseriinseebi tahkuseks, sinna peale kritseldasid oma pornosoovi ja viskasid tünni tagasi.
VastaKustutaAga mina kritseldasin "hot man on man action" ja tünn viskas tagasi, väites, et on valesti kirjutatud, et "woman on woman" peaks olema. Ja ma olin ilgelt nördinud, et sellise aegunud pornokontseptsiooniga tünn on. Esialgu mõtlesin, et lihtsalt mingi bugi, ikka mitu korda proovisin, aga ei.
Ma olen lugenud üht VVN kirjutist "Erektoris" ja selle pealt ütlen, et seksistseenide peale on tal annet küll ja veel. Mul pole küll aimugi, kuidas meie soft-porri kirjandusturul läheb.
VastaKustutaHallide varjundite tasemele .... ee, langemiseks tuleks kirjutada ülihalba seksi ja kirjutada seda ka ülihalvasti. Andega pole siin midagi peale hakata :D
VastaKustutaMa ei usu, et ükski täiemõistuslik inimene seda suudaks. Isegi naljaga ei tuleks välja, sest 50SOG on päriselt nii halb, et see ei ole isegi naljakas.
muide, Coelho peale ohates vaatamisest: nüüd, ma usun, küll.
VastaKustutaLihtsalt mina sain oma tuleristsed temaga ja selle põhjused ka, kui Tartus elasin esimese ülikooli aegadel. Kuskil 2000. aastal või nii.
Mul tuleks nagu ette, et keegi Eestis ikka püüdis varjundite tasemele langeda. "Cougar" või miskit sellist oli pealkiri. Mul on küll kombeks ülihalbu raamatuid lugeda, aga püsiva ajukahjustuse hirmus ma seda vist ei hakka katsetama.
VastaKustuta(Ja Kaur, see ei olnud ometi soft-porr =) See oli porr ilma igasuguse softita =) )
VastaKustutaPalun väga, sisukokkuvõte, kõlab küll sama halb nagu 50SOG:
VastaKustutaEesti autori poolt pseudonüümi all kirjutatud triloogia „Cougar“ esimene osa räägib kaasahaaravalt ühe naise kujunemisloost noorte meeste seksuaalseks võrgutajaks ehk cougar’iks.
Viktoria on 43-aastane kena välimusega, nooruslik, enesekindel ning majanduslikult iseseisev naine. Vaatamata äsja läbielatud valusale lahkuminekule pikast abielust, hakkab tal firma jõulupeol arenema ootamatult imeilus suhe 17 aastat noorema kolleegi Robertiga. Viktoria hirm vanusevahe ees tundub esialgu asjatu, kuni ühel päeval sarnaselt keskeakriisis eksabikaasaga jätab ka Robert ta noorema naise pärast maha. Tundes, kuidas ta enam mitte kellelegi vajalik ei ole, paistab ainsa pääseteena vabasurm.
Kas võivad aga olla elul loo peategelasega hoopis teised plaanid? Nurjata haavatud hingega olendi enesetapukatse, saates ta seejärel etturina Seksijumala malelauale, tehes temaga käike aina nooremate ja nooremate meeste käte vahel? Pimestades õnnetut järjest suureneva seksuaalse iha ja naudingujanuga noormeeste järele, kohkumata seejuures tagasi ohtliku mänguga kaasnevate tagasilöökide eest? Peita ta puuma rüüsse, pannes murdma metsiku kaslasena lubadusi ja põhimõtteid, mille järgi on elatud rangelt kogu elu?
Rohkete intiimstseenidega vürtsitatud romaan ei ole soovitatav alla 18-aastastele ega konservatiivsete seksuaaleluliste vaadetega lugejatele.
Ma ainuüksi tutvustuse lugemisest sain pimestatud praegu 🙂.
KustutaRaamatute kirjastamise osas: võibolla tasuks mõelda ka teiste kirjastuste peale. Petrone Prindil näiteks on mingi isiklike elulugude sari, ehk sobiks see sinu elulooline tekst neile? Eestis ei pea ühele kirjastajale truu olema, sest meil pole kirjastakad ka eriti autorite arendamise suunaga. Pigem on kõigil mingi teema, mida nad ajavad (eesti kirjandus, maailmakirjanduse klassika, uuem ja nõudlikum kirjandus vms) ja sinna juurde asjad, mida nad annavad välja selleks, et saaks välja anda seda, mida nad tahavad välja anda. Nii et nad ei ole eriti autori-orientatsiooniga, pigem seisavad näoga mingi osa poole kirjandusest (raamaturiiuli-orientatsiooniga?). Et pigem mõtle, millise kirjastuse raamaturiiulisse sinu üks või teine konkreetne (planeeritav) teos võiks sobida ja paku käsikirju eri kirjastustele. St konkreetsele kirjastusele konkreetset teost, mitte ennast kui autorit üleni ja täiega.
VastaKustutaAga kvaliteetse erootilise romaani kirjutamine on muidugi ka hea mõte.
Kas keegi on uurinud, kui palju on olemas ja kui palju tarbitakse netis sõnalist erootikat? Lugusid / luulet / jne?
VastaKustutaErootiliste piltlugude (no koomiks ei ole õige sõna ometi) üleilmne kultuur on vist väga vilgas. Aga puhast sõna? Või siis vähemalt sellist, kus sõna oleks põhiline? Palju seda on?
"Kvaliteetne erootiline romaan" ei seondu mul mitte millegagi; ma ei ole sellist looma iial näinud ega lugenud. Tore oleks teada, mis teil seondub.
VastaKustutaSeda peaks siis ilmselt alustama erootilise romaani defineerimisest, aga mul tulevad esimese hooga pähe D. H. Lawrence'i "Lady Chatterley armuke", M. Duras' "Armuke", Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud". Mõningase mõtlemise peale ehk tuleks veel mõni.
VastaKustutaMind armastas jaapanlanna - aga ma lugesin seda üliammu ja pole õrna aimugi, kas see oli kvaliteetne.
VastaKustutaEesti kirjandusest tuli ka ikka üks meelde, täiesti korralik debüüt kusjuures, Madli Lippur "June|Julien".
VastaKustutaKaur, väga suur osa fanfici on sõnaline erootika (suuremalt jaolt heteronaiste kirjutatud ja heteronaistele adresseeritud "hot man on man action") ja olenevalt sellest, kui hästi on tehtud, lugejaid jagub.
VastaKustutaKeegi teoretiseeris kunagi, et naised eelistavad oma erootikat pigem just verbaalsel kujul hankida, siis saab ise meelepärase visuaali juurde mõelda. Aga see on nii keskmisega võrreldes.
"väga suur osa" on vist veel pehmelt öeldud, pmst on valdav osa fanfici slash ja just mees-mehega slash.
VastaKustutaM Druoni "Zeusi mälestused" oleks mingi asi, meesterahva vaatepunktist muidugi. Käisin ja külvasin vasakule ja paremale ja üles ja alla ja maailm sai minu ihuviljadest rikkaks.
VastaKustutaFanfic on minu arust selline, mida kirjutatakse, aga kas ka loetakse?
Mu küsimus oli tegelikult eesti (keelse) (neti) kirjanduse kohta. alt.sex.stories on olemas olnud interneti algusest peale, küllap on selle kasutust analüüsitud ka.
mõni fanfic saab väga populaarseks. On olemas lehekülgi, mis jagavad fanfici-soovitusi ja mõnda konkreetset soovitatakse väga palju. Tundub, et loevad peamiselt need, kes ka ise kirjutavad, aga mitte ainult. nt mina loen, aga ei kirjuta. Slash-erootika avastamine oli meeldiv üllatus, "näe, maailmas on olemas ka päriselt erutavad erootikat!"
VastaKustutad-t keelepehmenemine maivõi. "erutavat" pidi olema.
VastaKustutaMa küll ütleks, et need head erootilised romaanid ja fanfictionite seksiga seotud pool ei ole omavahel väga --- tegelikult üldse eriti --- seotud.
VastaKustutaMis teeb seksiga fanfici heaks - hästi tabatud karakterid ja loogiline lugu ja erutavus.
Aga senised näited heast erootilisest kirjandusest ... ok, ma mõnda ikka olen lugenud( "Kehale kirjutatud" ja "Mind armastas jaapanlanna)) mulle erutavuse osas ÜLDSE mingit muljet ei jätnd. Kui aus olla, "Kehale kirjutatud" ei ole mul ÜLDSE meeles kui erootiline, lihtsalt armastuslugu, ja ilusti kirjas. Ja "Mind armastas jaapanlanna" - mul on meeles üks stseen, kus meestegelane küsib, kas sa oled hiljuti aborti teinud ja naistegelane (aasia rassi) on "Ei =) Meil ei kasvagi rohkem!" ehk siis tutikarvade hulk oli arutlusel.
See, et raamatutes vahepeal seksitakse, ei tööta mul üldse - mulle on nii pool lehekülge kirjeldusi imelisest tundest ja kananahal nahast kui "siis kadusid need kaks kuhugi omaette aeda ära ja mina jõin üksi edasi" üpris ühevõrra erutavad.
Mul on vaja konkreetset pornot, et erutaks. Ja kirjutada head raamatut, sinna vahele pornot kukutades ... ma ei tea. Ei tundu nagu miski, mille ma "kokku on oivaline" teeksin, ma arvan, mul tuleks "need on nagu kahe erineva raamatu tükid, mis segiläbi kaante vahele paisatud".
Ei hakka =)