Pisike postike eimillestkierilisest

Kerge küllastumus eelmise posti, mille all rekordarv kommentaare, teemal arutamisest.
Et ma võtsin kohe algses postituses positsiooni "wtf, väga väga naine" ei muuda, et jah, olin küll veitsa tropp.
Ja noh. Võtsin selle omaks, nii, aga natu igast isklikke ("emake maa, tema armastab mind ju küll, ent kas mina teda ikka ka nii, et ta usuks?" ja "teda ma küll solvata ei tahtnud!") pingeid tuli veel ja nüüd on iga kord võrgupäevikut avades: "Issake, see post vahib jälle vastu!"

Nii et kirjutan midagi muud vahelduseks. Midagi ilmast ja tervisest ja tundest, et krt, ma vist olen paksemaks läinud kui hea oleks.
(Mis, et peaks kaaluma?! Ei taha!)
Ühest küljest: kes mind ikka rohkem armastaks, kui kõhnem oleksin? Teisalt: aga mind SEGAB kui kõht ebatavaliselt käitub ehk antud juhul "üle püksivärvli ripub nagu vanal mehel!" /Tegelt tean heas vormis või näiteks vähist kurnatud kehaga jube kõhnu vanu mehi samuti, see on stereotüpiseeriv kõnekujund./ Kolmandalt poolt: aga kui ma TAHAN süüa teise portsu veel, kas ma siis ei või või? Või kolmandat, pisemat, võtta? Neljandast: toit hakkab nii hästi maitsema, kui kogu aeg lõputu valikuna ees pole!
No ma mõtlen selle üle natsa.
Mingit dieeti ma pidama ei hakka, aga vbla jõuan jälle sinna, et teist portsu ei võta, kui väga ei taha. Tahan ainult natuke? Vot ei võtagi.
Samas: aga milleks? Mida ma võidan sellest? Kas ma saan õnnelikumaks, kui end piiran?!

kleit läks veel selga, aga vbla just selle pildi
ajal käristasin kaenlaaluse katki?
Hiljem pole proovinud, sest kaenla alt on katki!
Mul on mõte, kuidas varrukad laiemaks õmmelda,
aga pole selleni jõudnud veel. Ainult aasta möödas!
See pole ju aeg ega asigi!

Ei, muidu mul ei ole jõudlusega probleeme. Jooksen ja teen sama palju kätekõverdusi kui ikka.
Riided ka kitsaks jäänud pole, aga ma peaks üsna tohutuks minema, et mu riided mulle enam ei mahuks.
Seda enam, et tolle hetke, kus mõnede pikkade varrukatega riiete varrukad mulle kitsaks jäid ja osad asjad oma kantavatest välja praakisin, elasin juba aasta eest läbi.
Neid riideid ei olnud eriti palju. Helesinine kleit peamiselt. See, mis pildil:

Teised liiga napid kleidid andsin ära.
Aga neist ka üks tegelt läks selga küll. Lihtsalt ilus ei olnud.
No ent kõht! Mis mõttes panen kummiga haaremipüksid jalga ja need lihtsalt vajuvad sealt ümaruselt maha ja ripuvad puusadel? Mrrrphhh!

Koolist üks õpetaja (no ma mõistan: tantsupedagoogil on hetkel väga raske tantse õpetada, kuna need on peamiselt paaris- või riviliikumisega tantsud, enamasti mõlemat korraga, ja seega tahab ta midagi muud teha, et oma palk välja teenida) on mu poja oma šeflusele võtnud. Seega nimetet poeg teeb palju rohkem koolitöid ja lisaks tunduvad nad selle õpetajaga ka muidu kenasti läbi saavat.
See on nii tore.
Täiega aww.
Mulle on see õpetaja meeldinud sestaati, kui meil temaga esimene arenguvestlus oli, aga Poeglaps ikka kirus teda. Et ei lase juuagi, muudkui tantsi ja tantsi, ütleb, et olgu, viimane kord, ja siis ütleb seda veel viis korda ja pool tundi on tunni lõpust juba möödas, kui nad viimaks minema saavad, lubab nendega mitte enam rütmi- ja liikumismänge mängida, sest solvus, aga järgmist tundi tuleb lapsevanem vaatama ja õpetaja on magus kui mesi jmt.
Ehk siis midagi OTSESELT paha ei olnud, lihtsalt tantsuõpetaja, kes tantsimisse väga kiindunud =P
Nüüd Poeglaps enam rahulolematust ei ilmuta, vaid on päris õnnelik. Distantsõpe, kui sul on üks ja seesama privaattuutor igas aines, kus probleeme esineb?
Jee, täiega lahe.