Kõik on hea

Isver, kui väsinud ma olen
Aga kõik saab korda.
Mulle pakuti linna poolt teist korterit, kus on ka kaks tuba, köögis, mida on 8 ruutmeetrit, pole üldse midagi - nagu põrandat ja kraanikaussi ka mitte, pliidist rääkimata - aga kui te lubate, siis ma kulutaksin te korterisissemakseraha suures osas selle peale, et teha endale Keila linna antud üüripinnal kena elamine.
Kui ma nüüd saan mitu (üle kahe) kommentaari, et parem mitte, ma tegelikult oman ka varuvariante, aga see tundub hea koht, kuhu raha panna siiski.
Sest põhiosas on korter hea asukoha peal, keskküttega ja tänapäevaste akendega ja no - sinnna saab koeraga ka kolida. Ning linn pakub tähtajatut üürilepingut ja pole ette näha, et nad sattuvad nii hirmsasse finantshätta, et üritavad seda maha müüa.
See naine, kellega jõe ääres kohtusin, tundub tohutult abivalmis. Ta vaatab, kas saab mu poja suvel veel tööle ja üldiselt on mul tunne, et TÕESTI jagab matsu. Keila linn on teda (puudega lapse ema) tööle võttes midagi väga õigesti teinud. Huvitav, kas saab kuskile kirjutada, et ta on nii tore?
Nagu TÕESTI hoolib.

Ehk siis: kõik saab korda.

Lisaks sain kirja Vikerkaarest, et nad avaldaksid heal meelel mu Südameloo, kas ma homseks-ülehomseks jõuaksin läbitoimetamise üle vaadata?
Mis on täiesti ootamatu. Ma kunagi enne koroonat saatsin neile, ent kuna tagasiside puudus, lülitasin ajus välja lootuse, et see võiks kunagi tulla.
Ja nüüd äkki, nii järsku!
Ei, mulle sobib. Mulle meeldib ikka ajuti midagi avaldada, muidu ei usu ise ka, et kirjanik olen.

Kuigi inimesed tunnevad ära, wtf. 

Käisin täna ka koeraga ujumas. Välja loodusesse, ja kuna on suvi, siis vette samuti. Sest kui ka muljeid ja infot on liiga palju ja midagi teha ei taha, miski ei maitse, miski ei huvita, on tagasi tulles ALATI parem. Mingi selline koht puhkab, mida ma teisiti puhata ei oska.
Kummel lõhnas, kui Totoro selles tuustis ja osa ära murdis, hiljem lõhnasid kibuvitsad ning no nii suvi! NII SUVI!

Inimesed vaatavad Totsikut hellalt, kui ta minuga koos ujub. Tahavad rääkida ("Kas koer ära ei väsi?" "Ta nii kenasti ujub, hoiab silma perenaisel peal, jah?")
Kuskil nädala eest ujusime taas Keila jões väikese jalakäijate silla suunas ja seal peal pildistati. Piltidele püüti väike lokkispäine tüdruk, kolmekümne ümber mees ja naine nii kenasti riides nagu suvepulmapaar. Mitte karjuv valge pitsivaht, aga pahkluudeni kreemijas siidkleit mõnede tikanditega ja hele triibuline ülikond, naisel lilled ka juustes. Ning väike blond karvane koer.
Ujusin oma koeraga silla poole ja nägin, kuidas Totoro elevile läheb.
"Kuule võõras kutsu, kohe tuleb minu kutsu välja," ütlesin sõbralikult.
"Mis ta siis teeb, kui välja tuleb?" tahtis kreemikas kleidis naine teada.
"Eriti ei midagi, tahab mängida. Aga ta teeb teid märjaks!"
Selle pika jutu jooksul oli Totoro kaldale ujunud ja roninud kaldast üles väikese koera ja naise-mehe juurde, ning RAPUTAS. Vesi läks paarikesest mööda, aga napilt, ja nad mõlemad hakkasid naerma.
Mina ujusin tagasi ja kui Totoro märkas (olin umbes kaks tõmmet teinud), et ma lahkun, kostis vingatus ja ta sööstis kähku mulle järgi ja mööda.
Sest me ujume nii, et tema ees. Mulle ei meeldi küüniselised käpad, mis vehivad mu taga ja vahel pihta lähevad, kui koer kiiremini ujub kui mina.
Ta ujub kogu aeg kiiremini. Nii ta saabki vahepeal kaldale sumada, seal pool minutit puhata ja jälle minu juurde tagasi ujuda..

Kui aus olla, ma olen vaimselt nii väsinud, et ei jaksa veel päriselt kergendust tunda, et mul on elamiseks korter ka peale suve lõppu.
Aga et ma enam muret ei tunne kuklas tagumas, on ka hirmus tore!