Kehaline ja vaimne .... jälle

Nüüd, kus aju on vaba painest "kus krt ma elama hakkan", on seal ruumi igast muudeks asjadeks. Regasin poja jalkatrenni näituseks.
Mitte et ma varem ei oleks saanud seda teha, aga ma ei suutnud end sellele mõtlema sundida. Kas mul on selleks raha, kust ta käima peaks, kas ta jaksab, kas ta JÕUAB ajaliselt, kas ...
Üks asi korraga.

Kõik nüüd märgatud valgused ja lõhnad on kuidagi kergemad, rõõmsad ja puhtad, varjutamata  nimetust mõrudusest ajus taustal.
Nii kerge on!
Kui koer puberteeditseb (ikkkka, mhmh, tänan küsimast - just väsinuna), pole mul "see ka veel!" vaid "ohjah ... no mis teha. See käpp, mis küünistas palja nahaga käsivart, oli päris ebameeldiv!"

Jah, ma üritasin hetkes elada ja muidu olekski olnud määratult palju halvem. Otseselt hirmus. Praegu oli ... pisuke pinge taustal, aga ei midagi hullu.
Aga et isegi hetkes elamises oma parimat tehes ei tulnud mus sellist meelekergust, et nüüd murrangutunnet poleks, andis mulle idee.
See ei ole sügavalt läbi mõeldud (veel), aga siin ta on:

Või noh. Tundub hästi banaalne ja tobe, kui nüüd kirja panna. Nagu - mis krdi uudismõte see mul nüüd ongi, et tõsine õnnetunne inimeses eeldab, et on hästi nii füüsilise maailma (elukoht, söök, turvalisus) kui vaimsete asjadega (siin-ja-praegu, keegi-pole-süüdi, kõik-on-korras-ja-saab-korda jmt)?
Aga mulle tundus see uudse ideena veel 10 tundi tagasi.

Olgu, minu mitteuudne mõte: inimene ei kipu olema õnnelik, arendades neist (füüsilised vajadused ja vaimsed vajadused) vaid üht. Ta võib arvata küll, et vajakajäämine pole seal, et teine maailm arendamata, vaid "kui seda oma asja piisavalt teen, siis sellest piisab" ja vaja on VEEL ROHKEM RAHA ja VEEL PAREMAT JA ILUSAMAT PARTNERIT või ka "miks see mind häirib? Pole veel piisavalt valgustunud järelikult, tõelised meistrid ei lase end sellest häirida, et näevad näljast nõrkenud lapsi!" ja "see ON hästi, et mul on tõbi ja valu ei lase magada, see ON hästi, et teistel mu ümber on seesama tõbi ja mingit ravi ei ole, valu läheb järjest suuremaks, kuni surm meid vabastab, ooh, aga see on nii valus, et ma ei suuda seda veel päris heana ikka tajuda ...", aga - sellest lihtsalt ei kipu piisama.
Mõnedel VÕIB piisata, inimesi on jube erinevaid, küllap on ka ühest valdkonnast kõige leidjaid - aga ÜLDJUHUL ei piisa.

On mõlemat vaja arendada, et hea oleks.

Ses osas on eriti vaimsete asjade koolkond julm: kui sul on mingite kehaliste asjade pärast halb, pole sa nende meelest järelikult veel piisavalt vaimselt valgustunud, rühma rohkem! Pinguta rohkem! Kui su eesmärk on mitte pingutada (mu lemmik-vaimne-koolkond), siis selgelt sa ei suuda seda veel õieti, lõdvestu rohkem ja paremini! Veel paremini!
Füüsiliste koolkond on omaks võtnud, et natukene meelerahu on ikka tarvis, et tasakaalus ja rõõmus olla, aga vaimne on ikka "kui sind härib see hull lakkamatu valu, sa pole veel piisavalt kõrgel tasemel vaimselt! Kui oleksid, siis sa ei valutakski!"

Ma arvan, Maslow püramiid ei puuduta tegelikult seda, KUIDAS vajadusi täita, jah? Just.
Neid ei saa täita ainult ühel tasandil, tasandeid on mitupalju, aga vaimne ja füüsiline on siiski hea rohmakas jaotus.
(Et seks on tema püramiidis baasvajadus, ütleb Maslow freudistliku hariduse kohta juba liiga palju - ei, seks EI ole alusvajadus, krt! Vähemalt mul küll mitte.)

Et siis: minu mõte on, et kõik, KÕIK vajadused vajavad täitmiseks KAHTE poolt - füüsilist ja vaimset. Et on hulk vajadusi, mille füüsiline täitmine nõuab phmt tingimata  ainult seda, et alumine püramiidiaste oleks ok, edasi piisab mõtlemisest, ei tähenda, et poleks kergem, kui lisaks mõtetele veel midagi on. Midagi füüsilist.

Millega mina üha ja üha jamas olen: isegi kui mul ON see midagi füüsilist, ma ei oska sageli seda ära kasutada ja tunnetada vaimselt.
Ma ei taha end jälle ise ära kaetada, nagu Sophie "Howli liikuvas kindluses", öelda endale, et olen ilutu ebaõnnestuja, kes ei meeldi kellelegi, ja siis tunda ja käitudagi nii. TUnduda ka teistele selline. See on karm ja enda suhtes mõttetult lõhkuv tee.
Aga öelda endale ikka ja jälle, et kõik saab korda, ära põe, kõik on hästi, on niiiiiii palju raskem, kui mul on tegelikult ebakindlus tuleviku suhtes ikka sees.
Niimoodi mõeldes ja seda endale korrutades oli parem oodata mingit positiivset lahendit (sest TEHA ma rohkem ei saanud, kui ma juba nagunii tegin), aga nüüd, kui see lahend viimaks tuli, on nii palju vabanenud energiat sehen!
Kõik see enda muretsemast takistamise ja vabalt võtma ergutamise energia sai korraga vabaks ja oh, nüüd on nii kerge!