Kiindumisest

Poeglaps loeb "Härjapõlvlaste kaitseala".
- Siin on tiiger! See raamat on päästetud, siin on TIIGER!
Mina mängin Civilizationit ja muhelen mahedalt.
- Tead, kui mulle pakutaks tehingut ja ma teaksin, et suudan tiigrile head kodu pakkuda, ma võtaks kohe tiigri Totoro asemele!
Jäin mõtlikuks.
- Aga võibolla tiiger üldse ei armasta sind nagu Totoro? Ei ole sinusse kiindunud?
- Oh, armastab küll. Aga kiindumine ... ma armastan sind, kuigi ma ei ole sinusse kiindunud!
Olen jahmatusest segane. Kiindumine on ju lahjem vorm armastust, eks?
- Ma ei ole kindel, et sa tead, mida kiindumine tähendab.
- Olgu. Mida kiindumine siis tähendab?
Püüan mõtet kokku võtta.
- Nooh, see on ... kui sul on halb kellestki eemal olla kaua aega, kui ühendust ka ei peeta. Et sa lihtsalt tahad selle isikuga koos olla.
Olen endaga päris rahul, tuli õige välja.
- Jah, ma ei ole sinusse kiindunud. Isegi kui sa haiglas olid, mul polnud midagi erilist! (leebelt, nunnutavalt) Sorry, kui see sind nüüd solvas.

Ma ei olnud solvunud (armastab ju!), aga jäin mõtlema.
Miks ma ei saa aru, kuidas surm on kurb?
Miks ma ei mõista, mis krt on koduigatsus ja pole seda iial tundnud - vähemalt mitte muu koha kui Karksi suunal?
Ma vist .... ma vist ka ei tunne kiindumust. Ei saa arugi, mis see on. Mul ei ole raske suhteid lõpetada, kui need minu jaoks ei toimi. (Kui toimivad, on teise poole lõpetamist küll raske taluda!!!!)

Rääkisin K.ga (kes on ka autist, dohh).
Mhmh, ka tema ei tunne kiindumust.

Mis ma avastasin praegu ühe autismi sümptomi v? Et hoolime küll, peame kalliks ja hindame - aga kiindumust ei ole.
Nagu ÜLDSE.
Kui ma armastan inimest ja ta on õnnelik kellegi teisega kuskil mujal, mul ei ole mingit probleemi armukadedusega. Nagu 0. Rongimees elas ju 5 aastat oma naisega õnnelikku elu, kuni mina temasse muudkui armunud olin, aga see ei olnud mu meelest kuidagi halb. Vastupidi. Ta on õnnelikus suhtes, nii et hea!
Mul on probleem ainult siis, kui minult ära võetakse (aeg, tähelepanu, sõbralikkus, hoolimine, komplimendid jne).

Pole üldse kurb, et keegi teine ka saab, et keegi VEEL õnnelik on - ainult võit ju?
Ilmselt sama asi - kiindumuse puudus. Võimetus tunda seda erilist sidet, mis olekski eriline.
Mul on lihtsalt: mhmh, koht. Mhmh, inimene. Kui on soe ja kuiv ja keegi ei sega, pohh, mis koht just. Inimeste osas aga olen väga kriitiline, ükskõik, kui ammused head sõbrad oleme.
Mul ei ole sinuga praegu tore? Ok, kui kahe kuu pärast ka ei ole, tühja see eluaegne sõprus. PRAEGU loeb!
Teatud mõttes mul ongi kergem pidada neid pika-maa-tagant sõprusi, kus kohtutakse kord aastas või sedasi.
Teatud mõttes on muidugi jube ja mitte-tegelik olla, kui mitte kellegagi igapäevaselt sidet ei pea.
Ütleme, need on erinevad funktsioonid suhtetes: iga-päev-messengeris veenab mind, et olen olemas, olen oluline teistele ja jee. Aga samas kui need kontaktid, see loba ei ole mulle TORE, ma tõmbun eemale ja lahutan inimese oma elust maha - ja ses osas on mittelahutamisekindlam minuga MITTE sageli suhelda.
Mõtlen, et ta on tore, ta on seal kuskil, ja jee.
Sest kontaktivabalt ei saa inimene mulle pinda käima hakata, dohh.

Ja kõik see "tahan olla vajalik" - sest minu peas minu maailmas ei tahetagi olla kellegagi lihtsalt niisama, sest ta on tore. Pole olemas! Nii tore konkreetselt just minu jaoks olla, et temaga on parem kui üksinda, on ikka VÄGA raske!
No ja mul kellegi teise jaoks ka, sest kõik on ometi ju nagu mina =)

Kui inimene vajalik ei ole, ollakse omaette ...
Ja mu täielik lojaalsusepuudus ...

Oi. Hämmastav. Kui keegi selle teemaga tegelevatest teadlastest luges praegu seda postitust, ehk keegi viitsib oma elu pühendada (see ei ole kahjuks nali) uurimisele, kas nii on? Kas autistid ei tunnegi kiindumust või me kolm oleme lihtsalt juhuslikult sellised?