Väsinud.
Käisin politseis ütlusi andmas oma kurva kutsikaloo pärast.
Ise ei saa üldse aru, kuidas ma niiiiiiiii kriminaalselt juhm olin?! Kusjuures oleksin ma asja kaalunud, oleksin kohe aru saanud, et ei klapi. Aga selle asemel, et olla pimestatud "ma saan tonnise kutsika aint transporditasu eest? Tahan!" olin ma "ma saan kutsika! Nii lahe! Tahan!" ja täpselt sama pime, kui oleks isik, kelle arust paberitega koer on mingi eraldi väärtus.
Üldse ei mõelnud.
Aga noh - vähemalt on hulk samataolisi kuulutusi nüüd portaalidest maha võetud ja vast teised ei leia end niimoodi hunnikust kui mina.
Väsinud.
Lisaks rääkisin K.le oma kurvast minevikust, KEA-st ja olen natuke jahmunud sellest, et aa.
Kõik need korrad, kui mina andeks palusin ja end halvasti käitunuks pidasin, on kõrvaltvaataja arust teiste bläkid?
Kui mõtlema hakata, olidki.
Aga ma siiamaani polnud selle peale tulnud üldse.
Et KEA ise oli mölakas, selle registreerisin ära, aga et tegelikult see polnud ka ok, et mu sõbrad temaga magasid või peaaegu magasid? Et ma uskusin teda (KEAd) ja neist halba mõtlesin, ei olnud ühepoolselt minu viga, vaid üleni lojaalsed ja minust hoolivad sõber-inimesed poleks temaga maganud, teda kabistanud jms? Vau.
Hämmastav.
Ma märkan teatud pointi.
Kuigi pean tõdema, et ega ma ikka ise ka süütu olnud. Ma ühte sõpra ja KEAd ikka mahitasin kõvasti paar olema, sest siis olin ma ka nagu ... tähtis, jah? Mõjutasin nende elusid.
Mul oli roll.
Nii et nad mõni aasta olidki koos (ja elasid alguses minuga ühes korteris).
Mis ma olen mingi masohhist v?
Tegelt ei. Mu enesehinnang lihtsalt oli absoluutselt prügi. Ma arvasin täiesti siiralt, et minust üle kõndida ONGI ok, sest ma olen ju halb, laisk, liiga paks jne. Ja ega ma midagi head oma mahitamisega teinud, sest KEAd kõigi tema temaks olemise kiiksudega ei oleks tollal soovinud vaenlaselegi, sõbrast rääkimata.
Aga ta oli nii krdi ilus, noh.
Nii. Kuradi. Ilus.
Muide, ta on siiamaani vist abielus naisega (toona tüdruk), kellesse ta meie kõigi kõrvalt kõvasti ja varjamatult armunud oli. Selle neiu eesnime esitähte L talle õlavarrele tätoveerimas käisin ma tal kaasas. Sest me olime ometi sõbrad!
Korralik suhe algas neil vast 3 aastat hiljem, abielu ja lapsed tulid veel hiljem.
Kõik teised saavad kätte need, kellesse armunud on, aint mina mitte =P
See pole hetkel isegi kibestunud tõdemus. Mul on lihtsalt hämming.
IKKA.
Ja osa minust IKKA mõtleb, et ju ma siis pole piisavalt hea(tahtlik?). Ma küll röögin selle osa peale, et olen LIIGA hea enamjaolt, aga 100% ikka ei usu.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Tõmba rahulikult hinge ja loe, mis sul käsivarre peale tätoveeritud on.
VastaKustutaEnda vastu pead hea olema. Ülejäänu tuleb ise.
Nojah, vastust ma ikka ei kirjutanud, ainult targutasin.
VastaKustutaJah, oled.
Enda vastu pead veel rohkem hea olema.
=)
VastaKustutaTäähh!!!
Ma tegelt võtsin kohe sõbraliku patsutusena ja rõõmustasin =)
Mida kauem elan, seda enam leian, et inimesed ei ole võimelised õppima teiste vigadest. Tuleb ikka ise kõik ämbrid läbi jalutada, et targemaks saada.
VastaKustutaOlles ise olnud üks nendest, kes KEA mõjusfääri sattus, siis ta ikkagi lendas säherduse testosteroonist pulbitseva intensiivsusega peale, milletaolisele oli hilisteismelisel kogenematul naisinimesel väga raske vastu seista. See tahtejõu hulk, et öelda pimedal tänavanurgal täisjoobes olles - ei aitäh, ärge mulle pakkuge, ma nüüd lähen koju, ÜKSI! - nõudis väga suurt enesele kindlaks jäämist.
Ja see süütunde plahvatus, mis mind pärast vaevas, sest kuidas ma ometi võisin niiviisi sulle teha?! Kuna see kõik oli siiski nii umbes 24 aastat tagasi, siis ma ei mäleta, kuidas ma sinu ees vabandasin. Seepärast ütlen nüüd avalikult - ma olin loll ja tegin valesti ja mul on kahju, et ma sulle haiget tegin.
Aitäh!
VastaKustutaJa tegelt ei teinud haiget. Ma olin piisavalt loll ja niiiiiiiiiiii armunud,et kõik, mida KEA tegi või ei teinud, oli hästi tehtud (või mittetehtud).