Poega ei opereeritud. Tulime järgmisel päeval koju, õde ütles, et "küllap mingist toidust" ja epikriisis soovitati mitte süüa maasikaid, mureleid, grillitud ja soolaseid toite, mis tekitavad gaase.
Ma olen 99 ja komad takkajärgi % kindel, et see ei olnud toidust.
Ei olnud kõht lahti, ei oksendanud, lihtsalt jube valu.
Aga ausalt - pohh. Poiss on nüüd reibas, elus ja rõõmus? On.
Ta on analüüsitud ja monitooritud-ultrahelitud-jälgitud ja 30 tundi söömata olnud? Ehk siis tunnistatud suhteliselt terveks (head analüüsid, head jälgimistulemused), kõhn ja rõõmus? On. Kusjuures ta ei ole isegi väga näljane, mis arvestades, et ta on viimase nelja kuuga kasvanud umbes 10 cm, viitab, et midagi ikkagi oli väga viltu. Esialgu olid nemad seal haiglas samuti arvamusel, et pimesool - lihtsalt ... siis läks tal valu üle.
Nagu wtf?
Läks lihtsalt üle?
Kas tasub opereerida poissi, kes on suht rahul, suht rõõmus (ilmselt isegi väga rõõmus, sest nii hea hakkas, kui valu lõppes! Jumalik!) ja kelle analüüsidel ka midagi viga pole?
Nii et nad jälgisid ja siis saatsid koju.
Muidu ta sööb nagu ... teismeline poiss kohe!
Minust kolm korda rohkem igal söögikorral + suured näksimised söögikordade vahel.
Aga need 30 tundi söömatust polnud talumatud.Ja pärast ei langenud ta toidu peale nagu kehastunud nälg, vaid sõi natuke ja siis enam ei söönud. Polnud indu.
Mina olen väsinud. Mitte lihtsalt et mul oli poeg haiglas - mu poeg oli haiglas teises linnas, mina autota ja raudteel on remont, nii et asendusbussid + rong ja need kuradi asendusbussid ja internetigraafik EGA ka bussipeatuses olnud graafik kattunud. Eile läksin teist korda haiglasse, nüüd juba teda ära tooma. Kui olin järjest kahest bussist maha jäänud, sest kes kurat on 13 minutit varem peatuses valmis?! mõtlesin, et pohh, ma lähen jala. Ma pean jõudma vaid järgmisse rongipeatusse, kuskil oli viit, mis ütleb, et selle asulani on 2 km, see pole ju raske teekond?
V.a. et teekond oli pigem 3 (või 4) km ja kogu aeg paistis lõõskav päike, sest esimene buss, millele sihtisin (ja mida olemaski polnud bussipeatusegraafiku meelest) pidanuks minema 11.47.
Asusin teele Valingu poole kuskil 12.30.
Kõige hullem aeg päevast.
Edasi läks üha halvemaks ja halvemaks. Õhtuks olin erinevatest peavalutablettidest, magamatusest ja kogemustest täiesti umbe jooksnud. Nii et kuigi nüüd olen üleni uimane ikka, et pea enam ei valuta, on nii hea, et ma ei kaeba mitte millegi üle.
Lähen magama tagasi.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Pealkiri on selline, sest mul polnud jaksu midagi muud teha, kui mõmiseda.
VastaKustutaKuna ma käisin koeraga jõe ääres, jaksan praegugi vaevu.
Mõnikord tekib lastel lihtsalt väga kiiresti kasvamisest erinevaid häireid. Keha kihutab nii ruttu eest ära, et närvid ja/või sooles ei jõua kohe järele. Söök puutub asjasse ainult niipalju, et on samal ajal samas kohas.
VastaKustutaLoodetavasti siis polnud pimesool aga eks sa jälgid teda nüüd ise ka kullipilguga.
Ähh need asendusbussid. Oleks need siis jah vähemalt kuidagi loogiliselt plaanitud ja toimiks, aga ei. Kui graafik ja tegelik kohalolek väga palju erinesid, võid sa Elroni infosse kirjutada, muidu nad äkki ise ei teagi, et selline kammajjaa.
Ma mõtlesin ka, et tüübi organid lihtsalt ei jõua nii ruttu ümber kohaneda selle uudse pika kerega.
VastaKustutaAga ma ei anna pead, et midagi ise valesti ei vaadanud plaanides - internetis on nagu selgem, seal tulevad antud päeva ajad ise ette, aga seal vahepeatust Luha ei eksisteeri, sest see on - noh - vahepeatus asendusbussil.
Ma arvutasin umbes, et üle 4 minuti algpeatusest sinna ei lähe.
Aga paberplaani ma võisin valesti vaadata - poleks esimene kord.
Woman who never gets the memo: https://www.youtube.com/watch?v=5lXbpgU9OWk