Tibulane

Teate, seitse minutit tagasi rõõmustasin jubedalt. Neli tiiru maailma ümber ja veel veidi. 
Miks? Sest kümme aastat noorem mees ütles mulle "tibulane" ja siis küsis üle, et kas võib mind sedasi kutsuda?
Ja mina olin: "Issapojapüharistikene, JAAAA!!! Ometi kord saan ka mina olla väike ja nunnu ja abistatud ja mõnikord isegi natuke rumal - sa täiesti vabal tahtel pakud seda?! JAAAAA!!!"
Ma olen nii väsinud olemast kogu aeg see kõige tugevam ja targem, see, kes teiste eest hoolt kannab. 

Ise isegi ei tunne enam seda koormat - ainult siis meenub, kui see korraga mu õlgadelt ära võetakse. Ma ei pea. Ma PÄRISELT ei pea. Keegi teine hoolitseb selle eest.
Issandjaemakemaaa!!! aaa!!!!! AAA!

Päris abielluma veel valmis ei oleks, aga väga hea algus on tehtud. 
Ei, K. on jätkuvalt maailmailus mees! Lihtsalt rõõmustasin sellise helluse peale nagu lumekuningas praegalt. 

Päev seni oli ... ei ole isegi aus öelda "sitt". Midagi eriti halba ei olnud. Lihtsalt palju tavalisi igapäevaseid sitastiminemisi stiilis "unustasin maski koju, kui poodi läksin", "taaraautomaat ei tahtnud ühte tüüpi pudeleid üldse", "koer tremuleeris", "poeg ei olnud rahul ei talle ostetud pükste ega kummikommidega", "sain pahandada tädilt, kes oli võtme koju unustanud ja valas oma nördimuse välja kohe, kui olin ta välisuksest sisse lasknud ja mina olin seal parajasti" jne jne jne. 
Palju väikesi sittasid asju, mis kõik koos andsid "halva tundega päeva". 
Kuni öeldi "tibulane".
Ma nüüd õitsen veidi =) 
Kummikommid söödi ka ära ("halb järelmaitse oli ainult neil rohelistel, mis radioaktiivsed välja nägid") ning poest ostsin odavaid viimase-tunni-saiakesi, mida seekord oli palju, vali, mida soovid.
Nii et noh.
Päev vbla polnud ikka üleni paha =P

Pükste säärekummid panin venitusse, koristasime koos (tema tegi enamiku, aga mina ka üht-teist) poja toa põranda ära (tolmuimeja + lapp), leppisin noore mehega kolmapäevaks teise linna kohtumise kokku, tegin hea tomatisalati ja noh - neljapäev tegelt ongi mu lemmikpäev nädalas ju!