Te teadsite, et ka need uuema aja valguskõvastuvad plommid võivad hambast lihtsalt välja tulla?
Loogiliselt võttes: muidugi, alati võib. Isegi omad hambad võivad täiesti lambist tüki küljest ära lasta tulla!
Siiski olin väga segaduses, kui hambaid loputades valujutt alumisest lõikehambast läbi käis ja see hammas keelega katsudes imelik tundus. Hambaniidiga sudides ka miski paremaks ei läinud ja siis peeglist tuvastasin, et krt. Seal on auk!
Mis kahe aasta eest parandatud sai.
Aint tundub veidi suurem.
Panin hambaarstiaja. Järgmiseks nädalaks. No ja kui juba, siis juba pojale ka. Tal samuti aasta möödas ja nii.
Kuigi tal ei ole mingit täidist ootamatult eemaldunud, sest tal polegi ühelgi hambal paranduskohta. Ühel piimahambal kunagi oli, aga see tuli ära.
Hammas siis. Mitte valguskõvastuv täidis.
Nüüd ma saan süüa ja juua ainult väga ettevaatlikult. Aga noh. Nädal aega peab vastu.
Aga kui ei oleks hambaarstivõimalust? Poleks raha või poleks arstiaegu või mõlemat?
No siis peaks kauem, dohh.
Elu on ärakannatamine.
Krt, igal hooletul suu-paokil sissehingamisel on kah tunda!
Kogu aeg juhtub nii. Elu nagu hakkaks korda saama, ainult koera karvavahetus tuleb üle elada ja kuna K. on haigete lähikontaktne, ei tule ta ikka veel seintesse auke puurima ja ülejäänud riiuleid üles panema, ja ... ... ja siis tuleb järgmine probleem veel peale.
KOGU ELU on selline! Kas teised (TM) ei kurnu sellest kohutavalt ja kogu aeg???
Hakkasin üldse mõtlema, mis värk mul on nende lusikatega, et ma ei saa neid kuidagi varuks hoitud.
Esiteks juhtub see, mis just eespool kirjas.
KOGU AEG juhtub midagi, mis sööb varuks hoitud lusika(d) ära.
Aga teiseks: ma elan nüüd natuke vähem väljatimmitud elu kui Enne Rongi, aga toona mul ei olnud ajukahjustust ka.
Põhimõte on sama: kuskilt ei tohi lõdvaks lasta, muidu on katastroof või vähemalt puuks.
Ehk siis: selleks, et mul oleks maksimaalne arv lusikaid, mida kulutada, pean olema maksimaalselt tõhus enne. Magama, sööma, mitte civvi mattuma, koristama karvu ja pesema nõusid jms, sest halb tunne on koormavam kui asjade ärategemine - kuigi ka ärategemine võtab lusikaid. Kõik võtab.
Aga kui ma ei ole alati oivaliselt täiuslik, kui ma vahel mängin palju ja magan vähe, joon valgendatud kohvi (kuna mul on kõik stressihädad, mis mõeldavad, on mul ka maohappehaigus ja siis tasub kohvi mustalt juua, et vastik poleks - kuid mulle MAITSEB rohkem piimaga) ega tee kohe kõike ära, mida saab teha, on lusikaid veel vähem, elada veel raskem ja oeh ja aeh.
Ja ometi vahel luban seda endale.
Sest kurat.
Ma ei ole masin. Ma ei suuda kogu aeg end nagu masinat täiuslikult käigus hoida.
Vana mina stresseerus analoogse teema peale põhjalikult. Niigi on raske ja nüüd mina ise tegin asjad endale veel raskemaks, paha, paha, PAHA MINA!!!! Paha, halb, kõik soovitavad mul parem olla ja mina ei suuda isegi sel maal, kus olen, end joone peal hoida! PAHA MINA!
Sedasi enam ei tee.
Aga mõtlen küll vahel, kuidas inimesed suudavad. Elada ja tunda lisaks, et elu on kuidagi hirmus tähtis ja tore asi, mille küljes küünte ja hammastega rippuda.
Goodreadsis üks endine klassiõde luges raamatut "Elus". (Seepärast mainin, et ma polnud varem sellest raamatust kuulnudki.) Lugesin sisukokkuvõtet ja teiste lugejate kommentaare ja olin väga väga väga segaduses.
Tähendab ... kas nende KELLEGI jaoks ei ole olnud kättesaamatu unistus juba koolieelik olemisest saati olla surmavalt haige, nii et sult ei oodata midagi peale kahvatu kangelaslikkuse ja isegi seda ei PEA andma, ka nutupursked on kombes, sest inimesel on ju raske?
" ... ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun ..."
Sa kurat, kus ma olen mõttemänginud, et Hirmus Haigus juhtub minuga! Ja endale ikka ja ikka korrutanud, et nagunii ei juhtu. Toredad asjad juhtuvad ainult kellegi teisega, minu ülesanne on õppida koolis ja pesta nõusid ja võtta tolmuimejaga ja käia jalutamas ja teha kätekõverdusi ja teha ja teha ja teha ja teha.
Kusjuures kui kooliskäimine välja arvata, on kõik need tegevused pigem meeldivad. Aga lihtsalt neid on nii palju, tuleb üha juurde ja no saaks siis sellest midagi muud kui "muidu oleks veel halvem"?
Olen jälle unustanud, et elu võib ka meeldiv olla. HTP 5, mis noorelt mehelt pärit, sai 2 päeva tagasi otsa ja mu uus tellimus Inglismaalt pole veel kohal.
Aga no - vähemalt on väga tunda, et sel (seal muide käsimüügis oleval!) rohul on toimet.
Vaatab asja head külge, jah?
mõtlen, et see hirmushaige olemise tunne võib olla kohutavalt nõme ja päriselt seda ei tahaks. kui mul depressioon oli, siis mõtlesin, et miks mul ei võiks mingi üliraske, aga normaalne haigus olla. no jumaltänatud, et polnud, sest deprekast ma paranesin ära. lusikatega võivad olla lood nõnda, et see sõltub paljudel inimestel väljapuhkamisest. minul küll. kui olen magamata, siis neid lihtsalt ei ole varuks ja kõik tundub kümme korda hullem
VastaKustutaMul kusjuures varem oli nii, et vajasin 8-9 tundi und, aga väga vahet polnud, millal täpselt - nüüd on nii, et kui lähen enne keskööd või kesköö paiku magama ja saan oma 8-9 tundi, olen imeline saavutaja, aga kui kaheni välja lasen, võin ikka 9 tundi saada, aga järgmisel päeval olen ainult hirmus mõrd.
Kustutasee on ilmselt individuaalne, aga mul on kusagilt taoline teave, et kui päev väga pikaks läheb, tasub magama minna kas enne kella ühte või pärast kolme öösel, muidu ei puhkagi välja.
KustutaMa kardan, et nende hirmsate haigustega on nii, et kui nad päriselus tulevad, siis ei ole nad üldse nii vabastavad nagu unistustes. Kui inimene on harjunud kogu aeg tubli olema, siis hakkab ta ka haigest peast püüdma tubli olla, see on lihtsalt haiguse tõttu veel raskem - ja kui ei jaksa tubli olla, tunneb, et on teisi alt vedanud jne.
VastaKustutaKusjuures ma kahtlustan, et ma ise oleks hea meelega Haige, aga kogu aeg oleks tunne, et Teised ootavad mult seda ja teist ja kolmandat ka ja no ... tegelt ma SEDA ju jaksangi? Ja toda teist tegelt ka, vaja lihtsalt rahulikult võtta.
KustutaJa läheb nagu ikka =P
jah, ja ega need teisedki pruugi taibata, et tuleks hästi palju aidata ja hõlpu anda - kui otse ei ütle.
KustutaSelle algse lusikaloo kirjutas ju krooniliselt haige inimene, kes pidi lusikametafoori just sellepärast välja mõtlema, et teised ei saanud kuidagi aru, mismõttes ta ei jaksa üht või teist asja teha.
"Kusjuures ma kahtlustan, et ma ise oleks hea meelega Haige, aga kogu aeg oleks tunne, et Teised ootavad mult seda ja teist ja kolmandat ka ja no ... tegelt ma SEDA ju jaksangi? Ja toda teist tegelt ka, vaja lihtsalt rahulikult võtta.
KustutaJa läheb nagu ikka =P"
Aga sa oledki krooniliselt haige. Ja sa eladki nii kogu aeg.
Täh meenutamast!
Kustuta(igaks juhuks ütlen: irooniavaba tänu.)
See oli üsna väike aeg Pärast Rongi, kui mul oli: "Aga ... aga ... aga ma olen ju nii katki ja hädine, misMÕTTES mult oodatakse ikka asju?! Nt et paranen endiseks vms?!"
KustutaSee film ja suhtumine, mis AbFab andis, oli toona tohutult abiks.
Et KEEGI vähemalt saab aru, et mult täielikku paranemist oodata on selgelt liiga suure koorma panek mu õblukestele õlgadele.
(Tollal oli tõesti õblukesed, ma pole täisealisena iial nii väha kaalunud. Kusjuures ikka muretsesin, et lähen liiga paksuks, kui söön =P)
Väsimisest. Huvitav, kui paljudel teistel - kes ei ole pidevalt väsinud - on samamoodi nagu mul, et ei ole mitte ühed lusikad kõige jaoks, vaid eri asjade jaoks eri lusikad ja seni, kuni ma ühtesid kulutan, võib teiste arv vaikselt taustal taastuda?
VastaKustutaSee ei tööta enam siis, kui üldse ei maga ega söö. Aga piisava une ja toidu juures on mul nii, et kui ma olen pidanud palju inimestega tegema, siis omaette arvuti taga klõbistamine tundub täielik puhkus.
Samamoodi tajusin hiljaaegu, et kui oli vaja vanemate sugulastega seotud probleeme lahendada, siis mitte miski ei aidanud selle peale närve rahustada nii hästi nagu töö. Jõude ei saanud olla, siis hakkas pea kogu aeg neid probleeme ketrama, aga töö lülitas teisele lainele ja nii tuli isegi mingi unelaadne toode, milleks muidu poleks mingit lootust olnud.
ja majapidamistööd tunduvad puhkusena jälle siis, kui kirjatöö on ära väsitanud ja tuleb tõsine peseks-või-sokke sündroom. Kui õnnestub seda ära kasutada, siis sellise struktureeritud jokutamisega ( alias prokrastineerimisega) saan ma omajagu tehtud, sealjuures tundega, et ma teen tegelikult poppi ja suvitan, sest see ei ole see, mida ma PEAKS tegema. pmst tundub kõige tegemine, mida ei PEA kõige rohkem tegema, puhkusena. Põhiline, et õnnestuks endale millegi kohta valetada, et seda ei pea.
Kustutatõsi küll, kui ma endale vahel harva midagi päevaplaani laadset teen, siis üritan selle niiviisi teha, et sellest ajast, mis ma ärkvel olen, oleks umbes pool ette nähtud jõudeajaks. Kohe sellise korra olen endale teinud, et pool aega jõudeajaks, siis on vähem närviline olla. Eks seal on ka see arvestus taga, et nagunii juhtub mingeid ootamatusi. Aga sellise lõtku sissejätmine tähendab, et kui ma juhtumisi olengi mingil päeval juba 2-4 tundi tõlkinud jms kirjatööd teinud, ja 2-4 tundi veetnud trennis/mälumängus+ sinna-sealt kulgedes, siis edasi ei kohusta ma end enam millekski. Majapidamistöid teen siis, kui on vaja aega parajaks teha (nt ootan, et kohvivesi läheks keema) või kui tõesti tundub, et jõudu on jube palju üle.
KustutaAga mul on ka elukaaslane, kes teeb samuti majapidamises üht-teist ja õnnekombel on need tööd, mille poole tema graviteerub, teised kui mul, ja erinevalt minust on tema suuteline isegi espetsiaalselt mingi kodutöö ette võtma ja selle ära tegema (mul töötab ikka peamiselt aja parajaks tegemise või prokrastineerimise nõks, plaane ei tohi ma teha, need ajavad ainult närvi).
ühtlasi annan endale aru, et see, mida mina nimetan põhjalikult koristatud majapidamiseks, on mõne teise leksikonis "hubane segadus".
Kustutanotsu, sa räägid asendustegevustest. "Õppimine/ töö ebameeldiv, parem koristan" on levinuim asendustegevus vist.
KustutaKoertel on neid viis. (No pmt need on stressikäitumised, "asendustegevus" vast veider öelda koera kohta alati).
Need on 5 F ehk fight, flight, freeze, fool, flirt.
Esimesed kaks niisama selged, kolmas tardumine, neljas lollitamine (noh nt annad käskluse, ta jookseb ringi ja nuusib, pakub midagi muud hoopis vms), viies lipitsemine.
Koristamine on "fool". Ja õigustad ennast sellega, et no ma peaks küll midagi muud tegema hetkel, aga igal juhul ma ei laiskle.
jah, aga kui endale piisavalt luisata, siis võib mis tahes tegevuse asendustegevusena ära teha.
Kustuta"Ilgelt oleks vaja koristada, aga üldseeeee ei viici, kirjutan veel lehekülge romaani enne..."
Kustutamitte päris sama loogikaga, aga Dorothy Sayers kirjeldas, kuidas ta hakkas oma Peter Wimsey krimkasid kirjutama sellepärast, et ise oli ta vaene ja selle vaesuse seest oli tore unistada, mismoodi oleks olla, kui raha üldse ei piiraks ja selle unistamise raames tekkis tal selline lord-detektiivi tegelaskuju. a selles mõttes sama teema, et "olme tüütab, ma parem unistan".
KustutaAga mis puutub elu külge klammerdumisse, siis minu seest vaadates pole selleks muud vaja kui: 1) et ei oleks aktiivselt halb ja õudne (aktiivne halb on see, mis ei ole lihtsalt hea puudumine - näiteks "keegi lööb" on aktiivne halb võrreldes hea puudumisega à la "keegi ei tee pai") ja 2) TAHAN midagi (peamiselt teha). Sest minagi saan aru, et kogu aeg kõike ei jõua ja seega kohe ei saa kõike, mis ma tahan; millest minu psüühika teeb järelduse, et järelikult on rohkem aega vaja.
VastaKustutaIsegi füüsiliste võimete vähenemine ei muuda seda - vastupidi. Näiteks kui mu praegused liigesed ei luba enam nii palju tantsutrenni teha nagu noorelt, on järelikult vaja rohkem aastaid, et kõik need tantsud/tantsustiilid ära õppida, mis ma tahan. Ja kui peaks tekkima aeg, mil silmad lubavad päevas lugeda ainult piiratud aja, on vaja rohkem aastaid, et lugeda läbi kõik need raamatud, mis ma tahan. Ja kui õpivõime halveneb ja asjad ei jää enam meelde nagu lapse või nooruki tooresse mällu, on vaja rohkem aastaid, et õppida kõike, mis ma tahan. Jne.
Ma arvan, et ajukeemia teeb selle erinevuse, sest mul on aktiivselt halb vahel (hetkel tundub, et enamasti, aga kui on halb, tundub KÕIK halb) täpselt sellest, et keegi ei tee pai või kogu maailm ei kiida vms.
KustutaJa isegi kui kiidab. Liiga vähe ikka =P
Ma arvan, et ma tajuksin seda hirmus haige olemist nagu puuris olemist ja hakkaksin karjuma ja märatsema, sest kurat võtaks, mul on klaustrofoobia. Ma võin nt hammustada inimest, kes mulle käe näo peale paneb, kasvõi kogemata! Ma tahaks juba praegu seda juttu lugedes märatsema hakata. Appi! Ei! Ei taha haigeks!
VastaKustutaKusjuures ma olen muidu loomu poolest laisk inimene, aga ma olengi oma elu nii sisse seadnud, et mul on enamikel päevadel alati võimalik suvalisel hetkel maha istuda ja ajukäärud sirgeks lasta ja ma ei põe sellepärast. Aga mul peab olema teadmine, et kui vaja, saan ma alati püsti karata ja TEHA asju. Siis, kui ma tahan!
/jookseb mõttes väga kiiresti ja kaugele/
...aga see pole alati nii olnud, kunagi oli mul hirmus depressioon, mida ma mäletan küll faktina ja mõne sõnastatud probleemina, ent mitte tundena, sest see tunne oli ka nii jäle, et ma ei taha seda mäletada.
Kustuta