Sel aastal jõulukooki ei tee

Ossa, leidsin ühe pisikese, aga alternatiivset kaanekujundust sisaldava tagasiside "Kuningate tagasitulekule". 
NII TORE!!!
Ja see kaanekujundus pole üldse väga mööda. 
=)

Või noh ... ma tean, et ei ole siia kirjutanud ühegi oma raamatu kohta, kuidas tegelikult ma mõtlesin ... aga "Kuningad" sündis muuhulgas ka minu järelemõtlusest, millised peaksid vampiirid olema, kui nad päriselt olemas oleksid. 
Sest vampiir on tippkiskja. Elab teiste tapmisel saadavast toiteväärtusest ja samas tal endal tarbime-teda-söögiks-vaenlasi pole.
Tippkiskjad on rusikareeglina võttes üksiklased, liigisisene sotsiaalne suhtlus piirneb üldjuhul järglaste saamiseks (ja vahel ka üleskasvatamiseks) vajalikuga ning kõiksugu rafineeritud härrasmehed ja saatuslikud tumedahuulsed preilid on seega valed, valed, valed!
Lumeinimese tüüpi karvased mäuramid on loogilisele vampiir-tippkisklusele igatahes lähemal - kuigi originaalkaanepilt on veel parem.

Lisaks sain oma uusimale, mis K-ga koos kirjutatud, väga korraliku testlugeja-tagaside ja võin selle põhjal toimetada. Jai!
Vahepeal toimetasin seda veel-uuemat-poolikut läbi, aga oma õuduseks olen unustanud, mis seal loos edasi pidi saama. Umbkaudugi ei tea.
Nüüd on mul veidi aega selle üle järele mõelda taas.

Tütarlaps ütles: "Ma olen juba sellega harjuma hakanud, et Totoro ajab rohkem karva kui mammut."
Suhtkoht tõsi. Ma olen asunud teda iga päev harjama õues (nutt ja hala, nagu hammustaksin ma ta kõrvu või midagi. Kui kogu aeg kiidan ja räägin, on parem), aga seda on näha aint koera vaadates. Pulste pole iga pool. Aga ei tundu mingit vahet karvakülluse osas mujal. KÕIK on karvane. Pesen hambaid ja karvad on suus. Harjan hoolega mantli puhtaks ja selle tulemusena on seal tõesti natuke vähem karvu kui varem. Üle päeva võtan tolmuimejaga. Tund peale imemist on kõik jälle karvane. Pesu, mis pesumasinast tuleb, on karvane.
Algas asi tõsisemalt kuskil 23. novembri paiku. Vaatab, kaua kestab. 

Kuna olen kogu aeg nii väsinud, pole üldse jõudnud Totorot tutvustama võimaliku tulevase kutsikate-isaga.
Või noh - väsinud.
Selle koondsõna alla mahub ebaõnnestunud deitimine, väljaväänatud jalg trepist alla lükkamise tagajärjel, asjade uues korteris lahtipakkimine x palju, asjade vanas korteris kinnipakkimine x palju,  kolimine, remontimine ning veel igasugused pisiasjad nagu haigused, oma kadunud võtme tõttu ligipääsmatu postkasti muukimised (ebaõnnestunud, osalise töövõime kaart peitub ikka kasti põhjas), kasutatud vaiba ja kott-toolide ostmine, lihtsalt pahad tujud-olemised ja täna olin sunnitud veel esikulambis pirni ka ära vahetama, kuigi ma üldse ei teadnud, kuidas kuppel enne maha keerata.

Muidugi sain hakkama. Katse-eksituse teel ja loogilise mõtlemise abil. (Mis jublakas see on? Mujal pole, kuid siin on. Hm. Prooviks teda liigutada ... ei liigu kummalegi poole ... oo, aga tõmmates tuleb välja! Kas kuppel tuleb nüüd lahti? Ei ... hmmmmm ... midagi on vaja veel teha. kaugemale tõmmata? Ei ... Oot, aga NÜÜD see jublakas-kangike liigub küljele! OOO! VÕIT!!!) 
Ent kogu krdi aeg juhtuvad sellised asjad. 
Seda hüütakse eluks, eks ole. 
Ja see on nii krdi väsitav!
Kutsikate ja pisikeste (või veel mitte sulle väga hästi tuttavate) lastega on ses mõttes lihtsam, et sa oledki valmis igasugu jamadeks. Aga need teised, need lihtsalt elu juurde käivad probleemid on nii krdi kurnavad!
Nii et ikka veel pole Elvasse läinud ja viinud oma kudzuneiut ilusa Jorrdaniga kohtuma, Totorol on varsti uus jooksuaeg algamas ja oh-kus-ma-jään.

Vbla võtame hoopis kassi. 
Oleks ka lahe. 

Aaa, et miks siuke pealkiri? Vot seepärast ongi, et 
a) ma ei jaksa
b) sõin tumeni jõulukooki vist eelmisel? aastal ja see oli minu omast nii palju parem, et no milleks ma vaeva näen?
Teen piparkoogitainast, see tuleb mul hästi välja.