Inimloomused

Vahel tuleb mulle asju meelde.
Üldiselt on mul küll tunne, et mu mälu on absoluutne ja mälestused kord alguse saanult (kuskil 2,5 aasta vanusest on esimesed) eriti ei katke. Mitte et ma eraldi igat päeva meenutada suudaksin või et mälestustel mu ajus mingi järjekord oleks, aga no oluline on ju meeles?

Aga siis juhtub nagu täna, et ajust valgub välja mingi mälestus, kuigi ma näiteks 36 aastat sellele, oma toonasele loogikale ega aset leidnud sündmustele üldse mõelnud pole.
Tõden, et krt, mul on hea mälu - aga olen ka jälle veel enam veendunud, et mina olin ka viiesena väga sama inimene, kes praegu.
Ma pole täna see, kes olin eile? Kurat, ma olin ka viiesena see, kes olen täna!

Sama asi juhtus kahel korral kahe tüdrukuga, kui lasteaias käisin. Meenutame, et kooli läksin kuueaastaselt. 

Rühma tuli uus tüdruk.
Esimene oli Merilin, tumeda poisipea ja pika kasvuga. Umbes nagu minagi, aga tumedam. Teine oli Tiia, kellest sai varsti rühma staar, kes laulis solistina, tantsis seda tantsu, mida valiti tantsima ainult osad tüdrukud, tal olid pikad heledad juuksed ja rõõmsad hallid silmad ja ta meeldis kõigile.
Oot, või oli Tiia enne ... ok, vahet pole. 
Igatahes oli mu modus operandi mõlemal juhul sama ja ma mäletan nii toonaseid tundeid kui mõtteid.

Uus tüdruk seisab natuke uksest seespool rühmaruumi ääres valgete kappide (kus olid voodid, mis lõunauneks alla tõmmati ja üles tehti) ees ja kõhkleb, sest ei ole kindel, mida nüüd teha. Mina näen seda, mõtlen, kui hirmus on sedasi seista ja mitte kedagi tunda, ning otsustan kohe sekkuda.
Lähen võõra tüdruku juurde ja hakkan juttu ajama. 
Natukese aja pärast me juba mängime koos. 
Hiljem nad kodunevad, hakkavad teistega suhtlema, aga sõbralikuks jäid mõlemad minuga kuni lasteaia lõpuni. 
Aga see mudel, et ma kogu aeg mõtlen ja tunnen, mida teised võiksid tunda, ja üritan teha elu ja asju neile kergemaks, on minuga kaasas käinud kogu mu kuramuse elu. Kusjuures ma MÄLETAN ka mõtet: "Algusest on vaja üle saada, siis läheb juba lihtsamalt."
Ei tea küll, kumma puhul ma seda mõtlesin, nagu ma pole ka päris kindel, kas enne tuli rühma Merilin või Tiia, ent no - ma mõtlesin. 
Sotsiaalne alaareng [ehk autism ilmselt] muutis mu juba siis teadlikuks asjadest, millele mõni teine ei mõtle kunagi kogu elu vältel. Ega maiole selle üle kurb, selge võit ju. 
Lihtsalt ma lähen jube kurjaks, kui inimesed must aru ei saa ja arvavad, et hindan ennast kardinaalselt valesti.

Vastik ja egoistlik ...

Ei, tegelt ma saan aru, et ütleja ei mõelnud oma sõnumit läbi. Ta tahtis ainult halvasti öelda, sest solvus. Miks solvus - sest inimesed ei ole väga terased, paraku. Kuitahes palju ma ka korrutan, et minu meelest ei tee nende eripärad neid halbadeks inimesteks, ikka on vaja karjatada: "Ma ei ole üldse selline, mis sa kiusad?!"
Enesereflektsiooni võimetus. Brr. Inimesed ...
Mul olevat ka luulud.
Et ma kümme aastat olen nende tegevust jälginud, ei ole ometi mingi alus asju järeldada, onjo.

Ma ei ole enam isegi häiritud. Lihtsalt hämmelduses.