Elukogemused

Tänu eelmisele postitusele ja selle kommentaaridele hakkasin mõtlema, mis osas olen muutnud võrreldes oma (väike)lapseeaga ja sain päris ehmatava tulemuse. 
Ma alustasin paadunud optimistina, kes uskus, et inimesed on ilusad ja head. Leidsin alati pikkadel rongisõitudel Viljandi ja Tallinna või Tartu ja Tallinna vahel mõne täiskasvanud sõbra, kelle kõrval istuda ja ainult vahepeal vanemate juurde tagasi minna. (Ühte keskealist naisterahvast lühikeste lokkis tumedate juuste ja valge pehme õlasalliga kohtasin kaks korda rongis ja ühe korra täiesti suvaliselt lasteaeda sõites trollis ja siis mul oli: "Ooooo, mu armas sõber! Nii hea sind näha!")
Lihtsalt sain elult nii palju vastu hambaid, et mu rõõmus optimism muutus pidevaks tuleviku ootamiseks "kui suure(ma)ks saan, hakkab hea", "Kui kooli saan, hakkab hea", "Kui veel suuremaks saan, nagu need suured tüdrukud koridorides, hakkab hea" ja viimaks (täiesti raudne veendumus): "Kui kool läbi saab ja ülikooli lähen, hakkab hea!" 
Pole vist vaja öelda, et seda ei juhtunud. 
Ma proovisin vahepeal ka igast muude asjadega stiilis: "Kui ma oleks ilusam, hakkaks hea" ja "Kui mul oleks kallim, hakkaks hea" ja ainus, mis päriselt aitas, oli laps. 
Kõik muu selgus olemist mitte paremaks tegevat, aga vat lapsed, mõlemad, tõid esimesel umbes kahel aastal täielise rahu ja õnne.
Saada laps TÕESTI tegi olemise heaks.

Aga jah. 
Kui rõõmus ja helge ma olin, on päris masendav meenutada. Mitte rõõmus olemise halbuse osas, eksole, vaid kuidas kõik niimoodi muutuda sai?! 
Muide, sellega seoses (praegu on halb, aga kuidagi peab ju hea hakkama?) ei saa ma aru neist, kes ei taha lapsi, suhet või kumbagi. Ilmselt neil ON hea ja ei otsita muutusi, aga noh - sügavamates isiksusekihtides ma tegelt ei saa aru, kuidas inimestel ongi pea pidevalt, kindlasti vähemalt alatihti hea. Kuidas sedasi saama? Mis nõidus see olema?

Muidugi juba ammu-ammu sain selgeks, et miski väline ei tee inimest õnnelikuks, õnn peab seestpoolt tulema ja ei ole välistest oludest eriti sõltuv. 
(Kohustuste osas olen nüüd kahtleval seisukohal - selgelt oli mul tollal lusikaid  palju enam, aga samas näha on ka, et otsin ikka veel kohustusi, ma ilma ei saa. Ühe nimi nt on Totoro siin.
Asja teine külg on "ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.")
Mõtlesin, et ravumid muudavad kehakeemiat, tasub elada, abi on olemas - aga AD-d tasandusid ajapikku ära, HTP5 kuid ... noh, on tunda küll, ikka veel. Voodis lamada on tore, keha rõhub madratsit nii mõnusalt ... aga vähe, kurat. Vähe on seda paremollat! 

Eks ole, proovisin selles mindfulness-värgis elada.
Minu "tee, mida tahad" ON see, kuigi hulk inimesi ei paista sellest aru saavat.
Asi käib nii, et tunnetad hetke, just praegust hetke ja kas sul on hea? Tahad, et see jätkuks, ja püsid liikumatuna hetkes - või tahad just liikuda, sul on külm, tahad endale teki peale tuua? Too. Tahad lihaseid venitada ja end painutada, kuidagi kange ja kehv on kehal? Venita. Painuta. Tee, mida tahad, mida su enesetunne sulle ütleb. Tahad salatit süüa ja su poeg lubas teha, aga ei ole hakanud tegema? Siis on sul valida, kas minna talle meelde tuletama, elada salatita või teha ise. (Mina tegin ise, sest mul on kergem teha kui kellegi kallal naakuda.) 
Ja see värk aitas küll, oli parem elada. Aga tasapisi vajus ära. Karikate emanda lugemine oli abiks, aga ta jättis selle blogi maha, kus lihtsaid tõdesid korrutas, ja mina vajusin kah tasapisi endistesse rööbastesse tagasi. 
Noh, mitte päriselt. Mingil määral on "kas see on see, mida ma tahan?" ikka sees. Aga mitte sellise kogu-aeg-taustana, vaid üks-kaks kord päevas mõtlen vast. 

Selgelt on seda vähe. 

Aga see, kui rõõmus ma pisikesena olin, kuidas ma küll mõtlesin ajuti enesetapmisest (kodus algul, mulle ei meeldinud kodus, kooli minemise järel laienesid ahastus ja ahistus igale poole), ent loomupärane heasse-usk oli sehen - ja kuidas see on ikka veel alles ja ma ei suuda olla kahtlustav ja ettevaatlik, on päris hirmus.
Ma olin NII RÕÕMUS - ja see on minus nii tapetud. Kusjuures ikka veel saan vaimseid atakke, et miks inimesed ei ole kõik ilusad ja head kogu aeg, miks nad on INIMESED?! 
Lihtsalt taust ei ole enam helge rõõm, vaid "no MIDA ma ootasin?! ALATI läheb ju halvasti! Pfff ..."

Tütarlaps (ma ei olnud tema lapsepõlves väga palju elust õppinud veel) ei ole kohutavalt õnnelik ja endas kindel - kuigi ta on palju paremas seisus, kui mina oma kooli lõpu ajal olin.
Aga mu poeg on saanud nii palju tingimusteta armastust, tema ajal ma juba olin õppinud, et muu on pohh, enesekindlus, endast hästi mõtlemine on õnne võti - et ta on täiesti kuldne ja õnnelik. 
Ja seega ma mõtlen, et vbla need depressiivsed geenid pole ainult geenid, vaid geenid+kasvatus tegelikult. Et kui vanem mõtleb, et ta on halb inimene ja üritab lapsi sedasi käituma panna, nagu ühiskonna meelest "head lapsed" käituvad, kasvavad ka tema lastest inimesed, kelle meelest nad ei suudagi "head" olla.
Nad teevad oma parima, ent ikka on halvasti. Enesekindlus puudub. Nad on enda meelest loomupäraselt halvad, peavad muudkui end parandama ja lapsevanemana siis ka püüavad head olla, eks? Olla "nagu peab". Olla nii pädev vanem, et saab head lapsed, jah? Näiteks riieldes ja kurjustades, ära proovitud ja ühiskonna poolt kasulikuks peetud kasvatusvõtted.
Ja sama ring käib muudkui edasi.

Nii raske on õnnelikuks õppida, kui kogu su elu on sulle muudkui korrutatud, kuidas sa pole piisav.
=(