teisipäev, 10. märts 2015

Peab vol II

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.

Tegelikult on see Dagö laul (mida ma isegi ei armasta, paraku kummitab vahel) veel depressiivsem. Aga sellisena ta on rohkem mulle, kui tahaksin, ja mõnikord tuleb meelde, isegi kui päike paistab, ilm on soe ja võiks nagu teoreetiliselt hea olla. Vahel ongi hea, vahel ma suudan selle maha raputada, et pean. Viimati mäletan, et laul meenus bussi oodates ja suitsetades. Hea hetk. Eile?
Mulle meeldib suitsetada - pakub mulle vähem naudingut kui näiteks jäätise söömine, aga just see sigaret päevas on hea, kuna see on nulltegevus, ergutatud mitte millegi poolt. Sigaret on ainult see, mis ta on, võiksin ka seista niisama ja kümme minutit seina vaadata. Nüüd ma selle asemel suitsetasin, mõtlesin sellest, kuidas ma suitsetan päikese käes - ja kui Dagö tuli meelde, sai ta kiiresti meelest pühitud ja mõeldud muust. Sigaretist.

Nauding on selline suhteline asi - vahel ma panen naudingu ootuses leivaviilud rösterisse, enne veel valinud õiget sorti leiba, võid, pehmet juustu, ja nende viilude röstimise ajal saan aru, et tegelikult ma ei tahagi. Üldse süüa. Aga noh, nad on valmis, siin on taldrik, või ja pehme juust on ka laual, ärgem laskem neid siis raisku. Ning leivasöömise ajal on isegi nauding olemas. Leiva maitse, tekstuur, või on hea, juust mõne suutäie juures veel parem, mõne suutäie juures mitte, aga seda annabki vaheldada. Midagi suhkrust veel lõpetuseks... Loomulikult, nauding on sõltuvuse alus. Näiteks söögisõltuvuse. Kui seda poleks, ei tekiks ka sõltuvust.
Kui miski maailmas ei paku naudingut, on halb, väga halb. Aga toimida ainult vahetu naudingu nimel ka ei saa. Keegi ei võida, mina kõige vähem. Libe tee on see kiire naudingu poole pürgimine, vahel on kaugem nauding ju parem.
Kui ma seda näen. Kas ma näen seda?

Ma olen süüdi selles, et olen phmt. Ja süüdi selles, et tunnen end süüdi, sest kõik mu ümber oleks õnnelikumad, kui ma oleks õnnelikum. Ja siis süüdi veel selles, et kõik need ümbritsevad inimesed ei tunne ju end süüdi ja mis ma pean end neist paremaks või siis tahaks, et nad tunneks end nagu mina, nimelt halvasti? Ahhaa!
See ei ole mõistuse küsimus, see, et on halb. Ma TEAN, et ei ole. Paraku too teadmine ei aita. Või noh - vaata, ma olen natuke loll ja seega võin kujutleda, et vbla, kui ma ei oleks nii loll, suudaksin mõistlikke argumente rohkem uskuda ja poleks ka nii õnnetu.
Aga ei tea ka. Võib-olla oleks.

See on tänane asi, kukkumine olematusse pilveservalt, ja phmt ilmselt olen rõõmus, et üldse märkan seda vaheldumist üles-alla graafikul. Vahepeal on üleval, siis all, see ei ole igavene ühes seisundis püsimine mul ja nüüd märkasin seda piisavalt, et kirjagi panna. Jee mulle!
Lihtsalt ma ei tunne seda rõõmu. Kogu aeg märkan asju, mida ma EI tee, kuigi end piisavalt sundides ju võiks. Näiteks ei maga praegu, muuhulgas. Ei teinud täna rohkem süüa kui hommikusöök. Rohkem trenni kui kaks seeriat. Ma võiksin-peaksin-võibolla-suudaksin-peaksin....

Ja ma tean, et ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu.

10 kommentaari:

notsu ütles ...

kas see ei aita, kui vahelduseks endale selline päev teha, kus tõesti mitte midagi ei PEA - kus teha ainult seda, mis ise tegema kisub?
või mis siis juhtub, kui endale selline päev teha?
ma saan aru, et sa kardad, et mitte miski ei kisugi, aga kas päriselt on nii?

väga väga naine ütles ...

Ma seepärast tahan ära kolida =) Et muidu ma põen kogu aeg tegemata asjade pärast, isegi kui need minu arust ei ole tegemata, aga kellegi teise arust ikkagi on.

Eks siis näe, kuidas selle kiskumisega on.

Anonüümne ütles ...

Aga mida sa ise tegelikult teha TAHAKSID?

väga väga naine ütles ...

Kõik oleneb ... tuhandest asjast. Ma tahan, et mu lastel hästi läheks. Ma tahan kohvi. Ma tahan olla nagu enne. Ma tahan voodisse tagasi. Ma tahan teha kõike, mida ma pean (vähemalt enda meelest pean). Ma tahan, et mu voodi näeks pealevaatajale tehtud välja. Ma tahan olla hinnatud. Ma tahan, et ma ei hooliks sellest, kas ma olen hinnatud või ei. Ma tahan midagi tahta.
Ma tahan tahta.

väga väga naine ütles ...

Üks asi veel: oluliselt parem on olla kurb kui ükskõikne. Ma olen vahel ükskõikne, tunnen, et millelgi pole mõtet, mida ma ka ei teeks või tahaks.

See on ikka päris halb.

notsu ütles ...

ma sõnastan küsimuse veidi ümber - mis on need tegemised, mida sulle meeldib nii palju teha, et tulemus ei olegi nagu tähtis? mis on need tegemised, mis ei vaja preemiat, olles iseenda preemia?

väga väga naine ütles ...

Kohvi joomine ja suitsetamine =)

Raha kulutamine (päriselt, ma ei pea isegi saama sellega midagi. Kulutamine on hea piisavalt. Raha kulutamise halb külg on, et raha jääb vähemaks ja alla 100 kõigi arvete peal kokku annab jälle halva tunde).

Kas on veel midagi... Mõned inimesed, mhmh. Nende nägemine ja katsumine. Üldse inimeste katsumine, mittekuhugiviiv.
Aga see on suht kõik.
Isegi plokki kirjutamine, kui keegi ei loe, on selline kahtlane lõbu. Lugemine - aga ma loendan raamatuid, mis läbi?! Filmid - sama.

Mhmh. Kõik.

notsu ütles ...

kas see kehtib isegi pärast jõudeaega? kui vähemalt päev otsa pole üldse midagi vaja teha olnud? või pole sellist jõudeaega lihtsalt ammu ette tulnud? (haigevoodiaeg vist ei loe, sest siis võtavad ka elementaarsed füüsilised vajadused, mida muidu tähelegi ei pane, rohkem aega ja energiat).

notsu ütles ...

njah, märkasin nüüd teises kommentaaris sa mingi nurga alt vaadates isegi ennetavalt vastasid juba. selles kommentaaris, et kui ära kolida ja enam ei PEA kogu aeg, siis ehk saab teada. järeldan sellest, et sellist jõudeaega ei ole ammu ette tulnud.

Rents ütles ...

Sa kindlasti oled kuulnud, et kui sa just igapäevaselt linu ei vaheta, on tehtud voodi ebatervislik - just kasulik on, kui linad päeval hingata saavad. Näed, üks kohustus sul vähem. :D