Talvehomm... talvelõuna

Mõned aastad tagasi (näiteks kaks) tuututasin, et miks kõik räägivad, et külm, pole ju miinus kahtekümmetki, kolmekümnest rääkimata - vähegi vanemad inimesed peaksid ometi mäletama aega, kui PÄRISELT külm oli?!
Aga eile käisin oma normaalses külma-ilma-varustuses poes ja kuigi oli ainult miinus üksteist või sedasi, oli IKKAGI kuidagi kõhe olla. 
"Külm on vist," mõtlesin.
Rohkem ei mõelnud.
Tuppa tagasi jõudnud, hakkas jälle soe kah.
Alles täna hommikul tulin selle peale, et peaks kapist oma KÜLMA-külmailma talvemantli välja otsima.
Lasin sellele isegi eelmisel sügisel uue voodri panna. (Vana oli suht ribadeks.) Ja kui juba, siis juba - valguse teistsuguse nurga alt langedes värvi muutev roosa-lilla-violetne vooder sai.
Tumesinisele mantlile.
Enne oli vooder samuti tumesinine. Teisiti öeldes: hiii-iigav.
Viimaks saan uuendatud mantlit kanda ka!

Kuigi hommikuse koeraväljaviimise jätsin pojale. (Ta pole veel läinud ja koer niutsub, aga küll läheb!)
Ma käisin eile mõlemal korral! Tehku ka midagi kasulikku!
Kuigi ilm on täiesti supid-hautised-isetehtud-kuklid-või-kaneelisaiad ja mul pole kodus isegi pärmi, veiselihast rääkimata ... 
Samas burritotäidis on valmis ja kui seda ei kasuta, läheb halvaks. Ning saiakeste asemel võib ju teha küpsiseid. 
Kooki hetkel saaks kehva, selleks napib samuti aineid. Kuigi virsikukooki tegelikult saaks - lihtsalt mu pojale ei maitse virsikud selles, talle maitseb see kook ILMA virsikuteta, aga mul jälle on kuidagi kehv tunne teha kõik hapukoor katteks ära, kui MULLE tegelikult väga ei maitse.
Tahaks virsikutega. 
Hm, aga pool kooki virsikutega, pool ilma? On mõte ju?

Noh, on ... aga tegelikult tahaksin hoopis putru. 
Teen esialgu putru, siis vaatame, mis edasi saab. 
Mina teen piimaga, mulle meeldib sedasi palju enam.
Ja mu poeg on eriti radikaalne, tema valab endale selle piimaga tehtud pudru peale veel pool kruusi piima lisaks, paneb supilusikatäie suhkrut juurde ja on hirmus rahul. 
Moosi ega võid ei tunnista.

Niih, koer ja poiss käisid õues, "Ei olnud eriti külm", poiss võttis putru ja rahu on maa peal.
Mina söön hoopis apelsini, sest kogu see toiduga askeldamine teeb sageli nii, et kui söök valmis, ma ei taha (jaksa) seda enam süüa ja läheb veidi aega, kuni mina tehtut tarbida suudan. 
Aga apelsin on ikkagi hea.

Varsti võtan oma pudru ja vaatan uuesti, kuidas Zuko oma onuga taaskohtub. 
See on hea stseen just seepärast, et lühike.
Aga pisaraid on palju.
Mulle meeldib.