Vajada vajalik olemist on KA täiesti kombes, krt

Kutsu sai viimaks ometi teise kutsuga mängida.
Kuna ta on lumest kohutavas vaimustuses (kui see on pehme ja kohev, kõva koorik nii väga ei tõmba), on ta juba mitu nädalat olnud kohutavalt elev. On üritanud võõraid inimesi nuuskida ja korra ehmatas üht kelgutavat last, sest no "äkki tema mängib minuga?!", kuid kõik teised koerad on kas kodudes kinni, kaugel üle paksu lume kähku kuskile müttava inimese küljes ohelikku haagitud või üks, kellega nägu näo vastu kohtusime, oli nii ilmselgelt hirmul, et ma isegi ei üritanud. 
Ehk siis koeral oli hull suhtlemisvaegus.
Aga täna kohtusime kutsuga, kelle oheliku küljes oli telefoni näppiv noormees ja kes oli küll PISUT kõhklev, aga kui sai aru, et nüüd saab MÄNGIDA, muutus väga innukaks ja tormakaks.
Koer siis.
Algul kõhklev ja siis innukas.
Noormees väga ei rääkinud, tormamisest kõnelemata - ütles viisakuse piires, et jah, võib ligi tulla, jah, mängida ta koerale meeldib, aga telefon oli minust huvitavam. Ma ei kaeba: mis mul selle vastu saab olla, kui võõrastega suhtlema ei pea =) 

Huvitav, ma enne ei saanud arugi, et Totoro häda suhtlemisega mul hinge peal on, aga nüüd on nii kerge ja hea olla. Ta sai mängida! Ta on õnnelik! Ma ei ole halb koeraomanik! (Olen hea koeraomanik, tähendab.) Jai!

Kui lapsed väikesed olid, oli mul samamoodi. Et pikk õueskäik või hea vestlus lapsega olid mu enesetunnet tõstvad, ja kui õnnestus põngerjas nt mänguväljakul teise lapsega mängima saada, mul oli isikliku saavutuse tunne ja oeh, nii rahul.
Nüüd ma rõõmustan, kui mõnele mu tehtud toit maitseb niiväga, et ütleb ka seda, mu ostetud vaibad (hetkel on vaibad teema, Tütarlaps sai enda oma - kasutatud - jõuluks, Poeglaps pole veel kätte saanudki, kuid näitasin talle pilti ja ta oli rahul) meeldivad, ja isegi siis, kui kumbki mu lastest ütleb, et keegi kolmas oli talle öelnud, et temaga on tore. 
Või kui K ütleb, kui Poeglaps õhtu maha magas, et oli käinud diskussioon teemal "krt, üldse ei saa temata mängida ju!" 
K tegeleb samade inimeste seltsis arvutimängimisega kui Poeglapski. 

Kui mu lapsed ja koer on õnnelikud ja vajatud, olen mina ka. 

Zuko

Kuna meil on nüüd telekas, tõmmati (mina ei tõmmanud, vist K) 3 hooaega Avatari. Seda The Last Airbender-värki. Ja ma tasakesi vaatan samuti, sest kui lapsed väikesed olid ja meil pisikene iidne telekakarp, vaadati sealt multikaid, mis mõnelt kodumaiselt kanalilt tulid. Last Airbenderit samuti. Ma kohe märkasin, et jumala hea, ning vaatasin koos lastega - kuigi me ei näinud terveid hooaegu vaid kuidagi siit-sealt. 
Peamiselt esimest hooaega.

Mu lemmiktegelane on Zuko.
Pole midagi parata.
Need tüübid, kes vajavad abi, armastust ja juhatust, on mu lemmikud. Teised ei liiguta mingit olulist närvi mu sees ja noh, jah, see-või-teine on tore, aga mis siis, onjo.

Varsti võtan taas käsile oma teise romaani, millega tegelesin, kui ei tegelenud sellega, mis nüüd võistlema läks. Enne tema kirjutamise jätkamist tuleb vähemalt nii palju otsustada, et kuhu käsilolev dialoog välja viib - sest ma ei mäleta oma plaanidest midagi.
0
Nada. 
Mitte midagi.