Rituaalid

Sain nii karmi tubakamürgituse, et tunnen seda ikka veel.
Tegelikult tõmbasin esimest korda umbes 24 olemisest saati piipu, siis 3-4 tundi hiljem seda isetopitud sigaretti otsa ja vat selle viimase peale läks organism hulluks.
Ma vist ... ei ole tegelikult suitsetajaks sobiliku kehaga. Organism ei arva, et nikotiin oleks mingi lahe asi. Siiamaani pole päris korralikku kehalist sõltuvust.
Kui nii võtta, siis minu staažiga suitsetaja, kes tõmbab päevas ainult 4-5 tükki (ja lahjat), ongi pigem harv nähtus, eks? 

Nüüd tõmban üldse 2 ja see on selgelt armastus rituaali, mitte tubaka vastu, mis mind sedagi tegema kutsub. Rituaal on nii tore, kahju, et see ebameeldiv tubakaosa sinna juurde käib.
Piip on kah ilus ja lahe, piibutubakas lõhnab nii hästi ja olla piibuga naine on täiega peen - krt, et see tubakas!
Aga ei, pole midagi, harjutan natuke ning piip saab talutavamaks. Lõpuks - seda ju popsutatakse, ei tõmmata alla. Sellega saan toime.
Vist

Ma tegelikult alustasin oma suitsetajakarjääri piibuga. Olin 15, kui kogu kokkuhoitud raha piibu alla panin, sest olla "piibuga tüdruk" tundus NII LAHE. 
Ma ei osanud seda tõmmata.
Ma ei osanud seda toppidagi.
Ma ka ei tundnud kedagi, kes piipu suitsetaks, aint korra olin reisil näinud ühte maru ilusat blondi siilipeaga ja valge savist piibuga neiut, kes jättis mulle kustumatu mulje.
Kõiges piipu puudutavas olin niisiis iseõppija ning väga häbelik osas "ma ei oska". Tõmbasin oma vastset piipu ainult väga salaja ja üksinda.
Et olla lahe piibuga tüdruk, pidin enne omandama oskused olla seda sundimatu suvalisusega, eks ole!

(Muide, seesama suhtumine oli mul ka seksuaalelu osas - neitsilikkus oli väga piinlik, selge näitaja, et ma ei oska seksida. Phmt leidsin, et enne peab asja selgeks saama, kui kellegagi, kes päriselt meeldib, midagi tegema hakata, ja seega oli tegelikult ok, et esimene kord oli mu nüüdse mõõdupuu järgi vägistamine - eeldasin, et alguses ma nagunii ei oska midagi ja esimesed korrad kuulusidki mu plaanides õppimisele. Ei tahakski ometi kedagi, kes mulle päriselt meeldib, kogema, kuidas ma üldse ei oska!)

... ja umbes kolmandal kasutuskorral (seks ajaks olin selgeks saanud, et tubakas tuleb piipu tõesti tihedalt toppida, muidu piip ei põle) lõin piibu seda tühjaks koputades pooleks. 
Kuna tegu oli kalli esemega, olin ise ka päris löödud.
Üks asju, mille juba selleks ajaks selgeks olin õppinud: ära kunagi osta kõige odavamat, see näitab võhiklikkust ning teadmatust, osta kallim. Mitte kõige kallim, see on ka võhiklikkuse tunnus ja kulutab pealegi jubedalt raha, aga midagi keskmisest natuke kallimat.
Märkate, et minu jaoks oli võhiklikkuse ilmutamine ehk eksimine kohutav patt ja ma olin mõttest "et keegi ei arvaks, et olen rumal, et olen võhik" käsist-jalust seotud? Süüdistan muuhulgas kooli, aga ega mu kodune elu teistsugune old. Vigade tegemine oli absoluutselt ja kogu aeg keelatud, häbi, teotus ja halb-inimene-olemise paljastumine alati vigade tagajärjeks.

Nojah, aga see piibuost sai ometi korraks, kus kalli ostmine mingil määral ära tasus. Sest uurisin siis masendunult oma poolikut piipu ja avastasin, et sel on kummaline metallist ja mitte pooleks läinud osa, mis pitsi sees käis, ja see, mis pooleks on, on phmt lihtsalt kest selle metallist värgi ümber.
Miska võin rahuliku südamega kesta superatakiga kinni liimida ja üldse ei mürgita end seepärast. Tõmbasin seda piipu (salaja, sest ma ei pidanud end IIAL piisavalt pädevaks, et avalikult teha) veel paar aastat. Avalikult tõmbasin vahel sigarette - see tundus kergem, ei olnud sellist eksimishirmu ning samas ei olnud ma omast arust nii lahe, et avalikult piibuga kekutada. 
Selleks pidanuks ikka lahe-lahe olema, ma olin mingi ... üritaja.
Ma ei tea, mida ma ootasin - et taevast laskub ingel ja ütleb mulle, et olen nüüd piisavalt pädev piibusuitsetaja, võin teiste ette minna?
Noh, ei laskunud. Ja ma ei omandanud enesekindlust teiste ees piibutada ... phmt ... mitte kunagi? Tõmbasin avalikult piipu ainult neil rollimänguüritustel, kus see oli "nagu päris vana aeg" ja "parematel suitsetajatel on piibud", ent selleks ajaks olin nii väike suitsetaja, et laenasin oma piibu ühel üritusel välja. (See oli uus, läikivam ja sama peene sisuga.)

Ja ei saanud enam tagasi. "Orkid luutisid ära." 

Ma ei ole siiamaani sellele naisele andeks andnud, kellele piibu laenasin. Ilmselt ei annagi kunagi. Sest minu arusaam on: "Kui mulle laenati, oli minu vastutada ja kui siis minu käest kadus, ma maksan vähemalt kinni või ostan uue samaväärse asemele," aga tema isegi ei vabandanud eriti. 
Nagu ... pfff. 
HALB inimene.
(Ükski tema hilisem tegu ei ole mu arvamust kõigutanud, ta ongi SELLINE, võeh.)
Aga sellega ma kaotasin piibu ning kuna ma eriti ei suitsetanud, ei hankinud ka uut, enne kui alles nüüd. Vahepeal läksin lihtsalt üleni sigarettidele üle. Ligi kahekümneks aastaks. 
Nüüdne piip EI olnud eriti kallis, seda metallist vidinat tal ka sees pole, aga noh - välja näeb peen. Vbla, kui ma jälle piibutamise kombeks võtan, ostan mõne tõhusama ka. Aga esialgu peab see kõlbama. 

Rituaaliks. 

Jaah, rituaalid.
Kunagi kirjutasin alkolholist 
Nüüd olen veelgi kategoorilisem.
Ehk ma ei taha alkoholi üldse kunagi. 
See on tegelikult traagiline, sest ma tahaksin, et tahaksin juua, et joomine oleks minu jaoks miski, mille abil saab oma mured unustada, oma jamad korraks olematuks teha. Lakata maailma kandmast kuidagi teisiti, kui endale meenutades: "Maailm saab hakkama. Tal ei ole sind vaja, sina võid teha, mis tahad!"
Ma oleks jumala rõõmsalt alkoholisõltlane, kui see vähegi MÕNUS oleks. 
Lihtsalt ei ole.
Ei paku mulle midagi. Ainult halb võib hakata ja pea hakkab tõenäoliselt valutama. 
Ainult rituaalina on hea. Sümbolina, et nüüd võib, nüüd tohib, oleme vennad ja õed alkoholis, jai.

Ach, kuidas ma tahaksin, et oleks ka millegi muuna tugev ja hea!