teisipäev, 27. aprill 2021

Laske lapsukestel minu juurde tulla e. noorepõlvepilte ja noorepõlvemuusikat

Haa!
Ta luges! Talle meeldis! Haa!
Ehk: Hõbesulg andis mu raamatule tagasisidet.
Ei, seal on teistest raamatutest ka juttu, positiivselt ja väga positiivselt, aga minu omast KAAAAA!!!!

Nii, tähtsad sõnumid edastatud, võib edasi lamiseda nagu tavaliselt. 

Mulle maitses kogu aeg piimaga (varem koorega, aga siis kadus see lembus ära, ilmselt jõudis keha rasvakihini, mis talle meeldis) kohv. Olud ent sundisid mind musta jooma ja kuigi terve igaviku ma ikkagi ihkasin valgendatud versiooni, jõin.
Vahel võtsin blondi ka, aga enamasti tuli juba ühe kruusitäie järel hapu maik suhu ja no - tüütu. 
Aga nüüd juba paar nädalat on sedasi, et mulle piimaga kohv enam EI MAITSE. Mitte mahedam ja leebem kohvimaik, vaid mingi ebameeldiv kõrvalmaitse, nagu oleks too kohvile valatud piim müre. Esialgu panin piima süüks, ent kõik tunnused (parim enne kuupäev, muretult seda kohvi lürpiv Poeglaps ja ise hiljem tehtud maitsmistest) ütlesid, et piim on hea.
Ja kui sama jama kordus uue piimaga uuest pakist ja jälle, võtsin mõtlikult omaks teadmise, et mulle ei maitse enam piimaga kohv. 
Hämmastav.

Korraga saan nii hästi aru inimestest, kes eelistavad musta kohvi. Iu, miks head kohvi piimaga rikkuda?!
Ühtlasi on tegu selge looga, kuidas maitsemeel areneb kaasa sellega, kuidas kehal hea on. Kui piimaga kohvi järel läks maohape kontrolli alt välja ja tunne imelikuks, kere tuvastas selle, oli : "Selge, nii on mulle paha!" ja viola: ma ei taha enam. 
Keha on NII PÕNEV!

Lisaks on mu juuksed jälle nii palju kasvanud, et tõmbuvad kergelt lokki. Sellest olen ka IKKA VEEL hämmingus. Rongi all (no ok, rongi EES) käimise ääretult veider kõrvalmõju. 
Mitte millegagi ei oska põhjendada. Lihtsalt nii on. 

K. tuleb täna siia (muuhulgas degusteerima pirnikooki nr 1, millest ma panin talle kaks tükki kõrvale ja nr 2, millest on veel neli tükki alles, et teha kindlaks, kumb on parem), vbla teeb ta must mõne pildi. Eks ma tee siis meigi enne, et ilus olla - aga peamiselt tahan ma näidata, kuidas juuksed lokki tõmbuvad. 
No ei olnud seda Enne Rongi! 
Mingid võrdlusalus-pildid:

2011


2012

2013

Nojah. juuksed ei olnud täiesti sirged ka vanasti, ega ma nii väärastunult ka mäleta. Aga nad võtsid hoide, mitte ei kähardunud.
Aa, ei, koolutamisega pole ma kunagi tegelenud. 
Nagu kasvasid, nii oli, ja kui oli valesti, ma lahendasin asja kääridega. 
Hämmastaval kombel see toimis ka. 
Veel üks keha imevõime?
Aga tegelikult mitte keha imevõime, vaid ma tundsin ennast hästi; teadsin, et see ja too soeng toovad kaasa mu juuste kaasamängu, aga see ja too on võimatud, ei tasu üritadagi.
Kuigi ma siiski üritasin ja tõdesin taas ja taas, et no mu juuksed ei kasva tagumikuni, teen, mis ma teen. Kui rinnad ära katavad, on nende maksimaalne pikkus käes. 

***

Raisk. Nüüd ma magasin ja kõigi nende malbete plaanide järel ärkasin suht sirge peaga. Kähardumine taandus kergeks säbrustumiseks. Aga mis siis, mulle meeldib ennast pildistada lasta, ehk saab ikka. 
Kuigi mitte juustenäitena =D
Eks mulle vist lihtsalt meeldib noorepõlvepilte panna ka. Milleks need pildid siis on, kui keegi ei vaatagi?
Kuid tänapäevapiltideta pole ka hea. Milleks ma kena siis olen, kui keegi ei näegi seda =P?

Koogi osas, muide, ei saanud selgust. K. arvas, et mõlemad variandid on head, maitsevahet eriti pole, aga vana versioon on mahlasem. 
Samas, mõtlen ma, asi võib olla selles, et kook nr 1 on poolteist päeva kauem seisnud.
Nii et mu otsus on: võib küll kodusolevate asjadega jahmerdada ehk asendada hapukoore koogis lisakoguse või+mõningase hulga keefiriga. 

***

Meie korteri vastas on lasteaed. 
Seal on ka sõimerühm.
Poeglaps: Üle tänava on nii palju lapsi! Vaata! Ja nad on nii madalad! Ma arvaks, et sihukesed sõidavad veel vankris, aga näe: kõnnivad! Mingi ... 80 sentimeetrit või mis nad on.
Helkurvestid seljas. 
Mina: Nad on nööriga kinni seotud vist, et kaduma ei läheks? Või ei, seotud ei ole, hoiavad mingitest rõngastest.
Poeglaps: Hahahahahaaa ... vahet pole. Igatahes, kui üks kukub, kukub järgmine ja järgmine ja siis lõpuks kõik! Eriti geniaalne süsteem ...

9 kommentaari:

  1. No see on nüüd küll üks kõige toredamaid inimene + koer fotosid, mida mina näinud olen. Valgus ja värvid ja varjud ja ilmed ja kõik.

    VastaKustuta
  2. Huvitav, ma vaatan selle pilguga, kuidas on inimesi, kellele sobivad igasugused juuksevärvid (sina) ja siis on neid, kes peaks oma loomuliku juurde jääma (mina). Sul tuleks justkui nahatoon juuste värviga kaasa - tumedate juustega tundub nahk heledam ja blondidega jälle tumedam. Mina nägin nii blondina välja nagu ekstreemne aneemik. Mõnele teisele loomulikult mitteblondile lähevad blondid veel, aga see on üldiselt erand.
    Laul on üks minu lemmikuid ka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Porgandikreem.
      Ehk siis leebe isepäevitaja näkku =P
      Tõsi, ma kasutan seda juba mitu aastat igasuguse juuksevärviga, sest mulle meeldib natuke värvi näos nii palju rohkem kui ilma.
      Enne käisin solaariumis.
      Veel enne kannatasin, sest vanaaegsed isepäevitajad jätsid nii hulle rante, et pidin kõvasti vaeva nägema, et normaalne jääks.
      Ja vahel elasin ilma ka. Samamoodi kannatus, sest mulle meeldib endale väliselt meeldida.
      Valge nahk poleks probleem, aga iga kerge varjund roosat ninal või põskedel hakkab sellega kohe meeletult silma ning vähemalt mu enda meelest teeb niiiiiiiiiiiiiiiiii palju inetumaks, et ei taha.
      Aa, et jumestuskreemid ja värgid ju on, et roosatust peita?
      Vahel harva olid need ok, pidudel ja nii, aga iga päev? Iga kord, kui nina nuuskad, on taskurätt värviga koos, ninalt, mis on kõige nõmedam roosa ja läikivana, kulub värv esimesena maha. Muudkui aga paranda ja tegele oma näovärviga, päev otsa muust ei mõtlegi kui sellest ja söögist?
      No ei.
      NOOO ei.

      Kustuta
    2. Hmm, vot porgandikreemi ei olegi proovinud. Proovisin igasugu muid isepäevitavaid kreeme, aga neist tulid mul mingid imelikud "kühmud" näkku.

      Kustuta
    3. See oli lihtsalt nimetus, mida kunagi iidaegadel kasutas isepäevitaja kohta mu toonane klassiõde.
      Umbes nagu et karoteen teeb oranzhimaks, see kreem teeb ka, suht sama asi.

      Ma kasutan mingit suvalist dove'i heledale nahale, aga mul pole ka ükski teine näkku mingeid kühme (ega "kühme") toonud, nii et ei oska soovitada, lihtsalt tõden, et mul on ilmselt vedanud.

      Kustuta
    4. Ok, tegelt on mingi päris porgandikreem ka olemas, ma olen kuskil näinud. Muid isepruunistajaid ma kehal saan kasutada, aga nägu läheb pikema kasutamise peale tõesti kuidagi kummaliselt kühmuliseks, otsaesine on selline krobeline kohe :) Ja seda olen mitme erineva margi puhul täheldanud, mingi ebatüüpiline reaktsioon vist.

      Kustuta
  3. Misasi see nüüd on, juba teist korda lühikese aja jooksul räägin kaasa meigi jne teemadel. Mina. Kes peaaegu et ei meigi. Aga teemal „porgandikreem“. Eestis elades kasutasin isepäevitajana porgandiÕLI. Ei olnud muide üldse õline ega oranzh, toimis suurepäraselt. (Isepäevitaja on imelik sõna.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (Osad ütlevad "isepäevituja" ja vat SEE on minu meelest imelik =) Et nagu ... eeee .... et kreem ise päevitub v?)
      Aga porgandiõli ses mõttes on hea küll, et pisimagi päikesekillu muudab päevituseks ja üldse teeb jume paremaks jne.
      Aga pisike pudelike on kallim kui isegi suur potsik isepäevituskreemi ja ma ei ole nii suur naturaalsuse fänn, et halvemini toimivat kallimat ilukosmeetikumi eelistada.
      Olen küll naturaalsuse fänn, muidu, lihtsalt mitte nii suur =)

      Kustuta
    2. Mul on uduselt meeles, et pudelikesest jagus üsna kauaks... aga jah, uduselt. Ja üsna krõbeda hinnaga oli vist tõesti.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.