Igapäevatähelepanekud

Kell on pool seitse hommikul ja kuna ma juba poolteist tundi üleval ja jubedalt tahaks poodi, piima ja sinki, ent EI SAA, kirjutan aja tapmiseks teile. 

Huvitav. Varem ma pole seda tähele pannud, ent sel talvel korraga juhtus, siis juhtus jälle, jälle, jälle ja et nüüd on mul kodus kõvad mitte millegi järgi maitsevad pirnid NING kuiv, ebamäärase maitsega apelsinipoolik (kaks ja pool olen ikkagi ära söönud, sest ega toit pole raiskamiseks), moodustan tähelepaneku.
Allahinnatud puuviljad, mil midagi pealtnäha viga pole, on siiski sageli kehvad. Mitte alati ja näiteks Selveri allahinnatud apelsinid olid väga head (mis on mõistetav, sest koos allahindlusega olid nad umbes täpselt samas hinnas, kui mujal ilma), kuid sageli siiski.

Apelsin, mis pole mahlane. Pirn, mis pole magus ega pehme. Melon, mis ei maitse eriti millegi järgi. Mandariin, mis on seemneid täis ja mille koor ei tule lahti. 
Millega pole probleeme olnud: viinamarjad. Aga ma olen nendega hoolikas ja ei võta seemneseid isegi odava hinna eest, nii et asi võib osaliselt selles olla. 
Veel pole muret olnud arbuusiga, aga neil on selgelt hooaeg, mil nad on head ja odavad, siis ostangi, ega banaanidega. Need viimased on täpselt need, millena välja näevad: küps, peaaegu üliküps, toores, natuke toores - vaata peale ja sa tead, mille saad.
Õunu ma lihtsalt ostan ainult väga erandjuhul. Üldiselt: kui puu otsast on võtta, milleks osta, ja kui puu otsas pole, ega need müügil olevad ka kuigi head ole.
Igatahes mitte nii head, kui puu otsast võetavad.

Muidu, ega ma täpselt ei tea, miks ma sel ebanormaalsel kellaajal üleval olen.
Et asja veel mõistatuslikumaks muuta, on üleval ka Poeglaps. 
Ärkasime teineteisest täiesti sõltumatult pimedusse. Tema kuskil kell kolm, mina veidi enne viit. Ei, ta ei kolistanud ega karjunud.
Lihtsalt.
Misjärel pingutasime, mis me pingutasime, enam magama ei jäänud. Nüüd istume ärkvel. 

Tema unerütm on ... ebatavaline. See tähendab, eile ta ärkas umbes kell pool üks öösel ja enam magama ei jäänud enne hommikut, nii et kell kolm ärkamine on niigi edasiminek. 
Mina aga kurnasin end eile kohutavalt välja, siis ei maganud lõunaund ja väga võimalik, et mu keha mõtles, et ok, see kella 11 paiku õhtul alanu oli hilinenud lõunauinak. Noh, ja kuna olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud, venis pikaks. 
Põhimõtteliselt tappis mind see, et käisin pealinnas oma pojale välja antud pangakaardil järel. (Miks me postiga koju ei lasknud saata: sest siis tuleks ID-kaardiga avada, aga tema ID-kaart on ajast, pärast mida oli see sertifikaadijama, aga kuna ta ei kasutanud seda muidu, kui üle piiri käies isikuttõendava dokumendina, jäid koodid loomulikult uuendamata.) Lisaks olin sukkpüksid pea jalga vedanud (mis on raske töö, kammaan!), kui avastasin, et jalgevahel on auk. 
Sukkpükste jalgapanek on raske töö. Võtta uuesti ära ja hakata tuue paariga otsast pihta, hoolikalt-hoolikalt, et säär keerdu ei läheks? Oeh ...
Nii et mõtlesin: kes seda jalgevaheauku ikka märkab, käin katkiste sukkpükstega selle ühe päeva ära, pärast nõelun. 
Lisaks jäin rongis lugema ja sõitsin ühe peatusvahe mööda. Mitte midagi hullu, ka sellest plaanitud peatusest oli tegelikult jupp maad kõndida, aga nüüd oli lihtsalt veel veidi rohkem. Noh, neli linnasisese bussipeatuse vahet umbes. 
Kui olin umbes poolel teel, sain aru, et oleksin ikka võinud teised sukkpüksid panna või kiirnõeluda.
Nimelt jäi ühelt poolt natuke reie sisekülge paljaks.
Sukkpüksteaugud venivad üüratuks. Mitte silmad ei jookse, tänapäevastel sukkpükstel seda häda pole, aga väga veniv materjal ümber jala = inimesele jalga pandud paaril on tühjadest pükstest VÄGA erinev vorm ja ka auk venib muu sukkpüksiga kaasa.
Mis tõi kaasa, et mu ühe jala reie sisekülje väga ülemises osas oli paljas nahk, mis käis kogu aeg iga sammuga vastu teisel jalal seal kohas olevat sukkpüksi-jalgevaheõmblust.
Ma ju ei adu tavaliselt, asja sees olles, KUI halvasti on. Alles pärast saan aru.
Kodus avastasin, et mul on seal sisereie ülaosas elu suurim hõõrdumisvill. 
Selleks ajaks olin kõndinud rongijaamast umbes 4 peatusevahet pangakontorisse, käinud poes (ja mitte ostnud piima ega sinki!), kõndinud uuesti rongijaama (seekord lähemasse, nii et umbes kolm bussipeatusevahet), sõitnud Keilasse ja kõndinud seal jaamast koduni. 
Jah, on küll valus ikka veel, mhmh.
Ärge kandke auguga sukkpükse, isegi kui auk on sellises kohas, et keegi nagunii ei näe. Oht vigastusteks!

Niih. Ilmselt neist kõvadest pirnidest tuleb mingit kooki teha, eks? 
Hästi ammu pole seda teinud, äkki on taas aeg?
Kuigi mul pole kookoshelbeid ... krt, koos sellega, et mul on rohkem raha, ma improviseerin toidutegemise rindel vähem. Retseptis on kookoshelbed, siis on vaja kookoshelbeid.
Aga hetkel mul on jälle vähe raha ja pealegi on poed veel kinni ka ... ja mul on mandleid, üksik sokk ja pudrunui!
Bingo.