Vastused

Frieda esitas küsimusi. 

Ma siis ... vastan. 
Nii palju, kui oskan. Esimesele nt üldse ei oska. 

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?

Jestas, ma ei oska isegi suurusjärku pakkuda. 1000? 10 000? 100 000?
No ütleme, vaadanud olen 40 000 korda. Veerandil kordadel pole midagi, veerandil on arved või reklaam, veerandil mingi muu asine asi ("nädala treeningplaan" lapse kohta või "tagastamistähtaeg läheneb" vms) ja veerandil ... midagi muud. 
Ok, vbla see viimane on ülehinnatud, aga "mitte midagi" alahinnatud kogus.
Aga ausalt: tegelt ei tekita meilikasti vaatamine mus mingit ebamugavust ja osad reklaamid mulle kah lausa meeldivad. 
(Miks ma muidu neid spämmiks pole pannud, eks ole.)
Aliexpress saadab mulle ikka reklaame "mida võiks osta".
Uurin huviga, kuidas nende tehisintelligentne reklaamimüüja töötab ja mida minu vaatamiste ja ostude põhjal soovitab.
Ükskord Aliexpressi lehel klikkisin hoolikama vaatluse jaoks mingit arusaamatut kujukest või kesk pead asuva londiga vist-maski või mis, pagan, see oligi, sest sihandane tuli pesuesemeid täis leheküljel lambist välja ja ma ei saanud aru, mis krt see on.
Muide, ei saanudkiii, sest no kes krt tahaks mingit kortsulist pruuni munni endale peaks osta? Aga siis  nägin kõrval mingit teist pilti, kus oli stiliseeritum üleni must munnimask kellegi peas ja selle pea omanik imes dildot ja nii ma adusin, et ok. Mingi veider seksmänguasi.
Sestsaati saadetakse mulle ajuti teiste asjade seas vahel ka reklaame veidrate seksmänguasjade kohta ja vahel ei ole majapidamisesemed (sest ma tellisin voodipesu ja termospudeleid) neist seksmänguasjapiltidest üldse esmapilgul eristatavad.

Nt kempsupaberihoidja, kus tõmbad oma paberi välja roosast plüüšpersest.

Mis krdi asi see on, mõtlen ma. Vaatan reklaami ja imestan.
Seni olen lõpuks aru saanud.

Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?

0
Ma pole vist elu sees saanud paanikahoogu, mis oleks paanikahoog. Mul on aint hooge, kus kõik füüsilised sümptomid klapivad, a paanikat ei ole. Viimasel kuuel aastal olen tõdenud, et ahhaa, see on halb olukord, ma lahkun nüüd (vähemalt mõneks ajaks), sest siin olles hakkab ainult halvem. 
(Nt rahvast täis poes ikka tuleb ette. Jõulude ajal poes käies. Paljude inimestega seltskondlikel üritustel.  
Miks suitsetamine hea on, eks ole: ma lähen seltskonnast minema ja olen omaette vaikses õues, kuni kõrvus enam ei kohise ja süda ei peksa. Jai!)

Et hakkab lihtsalt hirmus, paanikahoota? Ei.
Ma teadsin juba enne, kui ummikus ma olen, väljakirjutamine ei muutnud midagi. 

Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?

Ma olen mandunud. 
Neid asju on olnud ja palju, aga kõik AMMU. 2015 vast viimati? 2016?
Enamasti rääkisin.
Kuni enam mitte, sest teised pooled katkestasid minuga suhtlemise. 

Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?

Ma numbreid ei oska umbeski pakkuda, aga märkan küll, et teised jagavad asju, mille kohta ma nagu ... noh ... isegi ei mõtle, et vähe või valesti. Mõtlen lihtsalt: a keda see huvitama peaks? 

Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?

Tahtnud olen rohkem kui nutnud. Aga mõte mittenutmiste taga ei ole "ma kunagi hiljem", vaid "a mis seegi aitab".

Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?

Ütleme 9000 ja 35 000.
Sedasi huupi. 

Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?

Ma ei kipu endale ütlema, et see jääb küll meelde vms.
Vahel (nt kord nädalas) keskendun hetkele, üritan tunnetada selle helisid, valgust ja lõhnu, et hiljem elu meenutades MIDAGI meeles oleks. 
Enamik neist läheb ikkagi kaotsi =P
See-eest mitmed vastikud asjad on juba 25+ aastat üha meeles ning ei kavatsegi lahkuda.

Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?

Keeruline öelda.
Üldiselt minu negatiivsete hetkede alusmõte ei ole: "Ma olen halvem kui teised inimesed". Mu mõte on: "Inimene on nõme olla. Mitte keegi mitte kunagi ei ole täiuslik ja milleks siis üldse vaeva näha???"

Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?

Küsin vastu, et mis on usaldus? I can always trust Melanie to be Melanie =P
Ma arvan, öösel kell kolm saaksin helistatud kuuele inimesele, ilma et see mulle endale vale tunduks.

Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Mitu.

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?

Jah.

Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?

Pole aimugi.

Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?

Ma ei kipu sellest mõtlema, aga kui sa juba küsid, siis: jaa. 

Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?

Ei.

Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?

Ei.

Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?

Ei tea, Ma ise ei oska kadestada v.a. vbla võtmes: "Krt, kui mul oleks tema välimus, ma paneks enda NIIMOODI särama - ja tema arvab, et pole ilus???"

Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?

Ei.

Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles? Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?

Mul on armastuse keelte osas teooria. 

Osaliselt mängib ka see, mida inimesel puudu on. Ehk kui mulle tehakse väikesi teeneid, aga ei öelda, kui oivaline ma olen, mängib see kaasa, kui mõtlen : "Mis mulle tähenduslikum tundub".
Aga kui mulle öeldakse palju, aga lastakse ise rühmata, oleks teistmoodi. "Räägid, mis sa räägid, äkki TEEKS ka midagi?!"
Samas ei suuda ma välja mõelda maailma, kus mul oleks puudu kingitud ilusast kivist või nunnust suletutist.

Aa, vastus küsimusele ka? Vist ei, aga me püüame ikka parimat. 

Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?

Õnnelikud. 

Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?

Võimatu öelda, ma ei oska mitte armastada.

Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?

Hetkel: jaa.

Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?

Ei.

Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Kogu aeg. Praktiliselt kõigega, mis teen. Tõesti, KÕIGEGA.
Isegi kui see on uni või pissimine vms. Sest ma pean hoidma end vormis ja hoolitsetuna, et suuta muid asju.  

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?

Ma olen lootnud, et vaatab, nii kõvasti, et tundsingi, et vaatab.
Aga ilmselt oli see enesepettus puha =P

Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest lubasin mitte kunagi plokki sellest kirjutada.
Aga ma arvan, et jah. 
Kui võtta "episood" teises tähenduses (et lühem ja piiratum), siis lubadus jääb samaks (mis on naljakas, sest olengi täpselt kahel teemal üldse kellelegi lubanud mitte plokki kirjutada), aga tulemus oleks: arvan, et ei vist. 

Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?

Keskmise, mis millegagi silma ei paista.
Alati ja igas olukorras "olla tavaline, olla normaalne, mitte olla kuidagi meeldejääv".

Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Võimatu öelda. Ükskõik, kumma must maha võtaksid, ma ei oleks enam mina. 

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?

Ma olen rohkem "kõik on nagu vati sees, summutatud ja hägune"-naine.

Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?

Ei.

Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab? Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Sageli. Mõlemat. 
Aga hetkel on mul sitt aeg ja esimest on sageli, teist väga vähe. 

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?

4 aastat tagasi.
Läks nii. Mõlemapoolne klapp ilmsesti.

Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?

Miks nii kuradi RASKE peab olema?!

Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?

Et mind armastatakse?

Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?

Ei tea, pole kunagi keeldunud.

Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Emadel on ikka raskem lapsest eemal olla kui isadel.