Olgu, järgmise Ghibli oleksin peaaegu pooleli jätnud. Ei jätnud, aga vaatan natuke süngelt, sest ta sisaldab kaht teismelist, kes peaaegu ei maga, vaid teevad kogu aeg tööd. Nad on sealjuures üleni lahked ja abivalmid ning vähemalt poiss on aktiivselt tegev ka ... noh, koolivälises aktivismis, silmad säravad ja sõbrad ümbritsevad ja ...
Ilmselt saab neist paar.
Kuna ma ise olen langenud depressiooni sügavikesse (jah, mittemõistmine, eriti blogis kipub minuga sedasi tegema, ega see esimene kord ole) ja mul on raske ÜLDSE midagi peale magamise teha; seisan, käed rippu, Poeglapse toas ja seletan talle: "Ega mul ei ole rohkem midagi öelda või plaanis siin teha, mul läheb lihtsalt aega, et liikuma saada," mulle ei tundu üldse võimalikuna sedasi elada ja vaimset tervist säilitada.
Jaahh, kirjutasin psühhiaatrile ja uurisin, mida ma pean tegema, et uut sorti AD-sid saada.
Nii palju mul veel kainet mõtlemist on, et aduda: Poeglapsel ei oleks kellegi teisega parem elada kui minuga ja Tütarlaps oleks MARU õnnetu, kui end ära tapaksin.
Lihtsalt nii rõveRASKE on.
Ja siis on need Moonimäe teismelised üliinimesed ... ma ootaksin mingit väga karmi murdumist, aga see on ju Ghibli.
Ilmselt nad saavad hoopis õnnelikuks.
Urrr ...
...oh, nad vahepeal osutusid hoopis poolõde ja poolvend olema. Olgu. Kuigi nad on nii ebatõenäolised oma olemuselt, kui nad on ühe isa lapsed, kes ilmselt oli ka natuke hullaktiivne, on see loogilisem ja vastuvõetavam ...
... ja siis selgus, et veel kolmas mees on poisi isa. Kõik puhas ja nagupeab. Lilleline ja okei. Las armastus õitseb jne.
Tegelt on nende pärast hea meel.
Kuigi nad on ikkagi ebausutavad.
***
Phmt oli mul üks päris hea vestlus ja elu tundub korraga väljakannatatavam. Tegin isegi kaks seeriat kätekõverdusi ja pesin mõned nõud ära.
Mõistmine.
Tunnete valideerimine.
"Sa tunned nii ja see on arusaadav."
NII krdi hea ...
Muide, sõna "valideerimine" ei ole mu meelest kuidagi hea ega eestikeelne ega midagi - aga ma ei tea, millega asendada. "Kinnitamine" nagu ei anna päris õiget tunnet edasi.
Tavainimene otsis asendust "See on okei"/"See pole okei"'le ja vist ka lõpuks ideaalset ei leidnud.
"Ütleme iga kord isemoodi," oli konsensus, aga ma ei taha isemoodi öelda, kui ma tahan just SEDA asja öelda.
"Nii täiesti võib tunda."
"Sedasi on jõle teha!"
Aga ei saa "see pole kohane!" teatada millegi kohta, mis ei ole absoluutselt vastuvõetav ju. Ja samas kui sa tahad teisele teatada, et tema tunded on okei, ei saa öelda: "Need on vastuvõetavad tunded".
See vormiks hoopis teise nüansi. Siis sa ei anna teada, et need tunded on igati mõistetavad ja nii tunda on täiesti ... nojah, okei. Teavitad hoopis, et olgu, nii võib ka tunda, me ei viska sind bussist välja veel sellepärast ... aga vähe imelik oled ikka.
Mul on tunne, et mingid vormelid oleks "see pole okei"/"see on okei" kohta sobilikud ja kui neid pole, võibolla ongi okeitamine okei. Sest terminid ongi ju olemas ja terminid just selleks, et kõik öeldut täpselt sellena võtaks, millena nad mõeldud on.
Kui aga keegi tuleb jutuga "armastusest" ning keegi aru ei saa, millest jutt, on segadus ja häda.
Nojah, aga teise poolt valideeritud tunded tunduvad palju vastuvõetavamad ka mu enda jaoks. Muidu ikka elab sees väike: "Kas ma tegelt ei peaks seda tundma? Kas tegelikult on täiesti okei (täiesti kohane) mind nii kohelda ja ma olengi mingi imelik, et häiritud olen???"
Kas ma peaksin tegelikult olema täiesti rahul ja teised oletavad, et olen normaalne, seega täiesti rahul?
Ja nüüd on: "Ma olen okei sellena, kes olen. Ei pea teistsugune olema!"
Huuuhhh!
mu jaoks on tunnete kohta see sõna "aktsepteerimine". Mis tähendab mul vastuvõtmist neutraalsemas ja seetõttu soojemas tähenduses kui vastuvõetav - viimane kõlab nagu "talume ära", "tolereerime", aga "aktsepteerime" tähendab, et ongi vastu võetud, ilma mööndusteta, teatavaks võetud, et nii lihtsalt on ja siin pole midagi vaielda.
VastaKustutaaga selle tajuga ei ole vastuolus ka imelik olemine - selles süsteemis võidakse aktsepteerida ka imelikke ja kellelgi pole midagi kobiseda, imelik, siis imelik, ega "imelik" iseenesest midagi halba ei tähenda.
Mu enesehinnangule on hästi mõjunud, et ma olen õppinud oma imelikkust paremini aktsepteerima, just samas võtmes, "ahah, nii on", ega ürita seda enam kuidagi ära muuta.
(aga peast keeleteadlasena ei saa ma aru, miks eitavas ja jaatavas vormis - või üldse eri väljendites - peab tingimata sama sõna olema lihtsalt põhjusel, et mingis teises keeles on. Ma tglt ei usu, et ka ing k "it's OK" ja selle eitava vormiga alati sama mõeldakse ja see, kui eesti keeles ilmub samade asjade väljendamiseks mitu väljendit, toob selle olemusliku eri asjade mõtlemise lihtsalt paremini ilmsiks. ing k on lihtsalt illusioon, et selle väljendi ütlemisega eri kontekstides mõeldakse sama.)
kõige sümpaatsem asi, mis ma olen keele kui niisuguse kohta lugenud, on see, et see on igaüheteadus - pidev katsetamine, kas õnnestub kedagi mõjutada viisil X, öeldes Y. Lapse rääkima õppimisel on seda hästi näha - ta teeb mingeid häälitsusi ja vaatab, kas töötab.
KustutaJa täiuslik kommunikatsioon on juba seetõttu põhimõtteliselt võimatu, et maailma tajuviisid ei kattu - hea valvenäide on värvide taju, eriti värvipimeduse puhul, aga see kehtib ka laiemalt. Kuni me ajusid üheks võrgustikuks ei ühenda. Ja sel juhul tekiks ilmselt mingi superaju ja selle sees toimuvat ei saa samas mõttes suhtluseks nimetada nagu eri ajude vahel. Päris suhtluseks on vaja, et oleks eri suhtlejad ja see tähendab sisuliselt, et vaja on seda barjääri, mille ületamisvõimalusi on kogu aeg vaja otsida.
Jaah, ma saan sellest kõigest aru - aga kas sa minust ka aru saad? Kui ma ütlen: "See ei ole okei!", saab lugeja must üsna kindlasti aru.
KustutaKui ma ütlen "see on inetu käitumine!" võib ta saada kuidagi teisiti ja hullem - isegi ma ise hakkan mõtlema, et kas "inetu käitumine" ikka on otseselt halb käitumine ja äkki on niimoodi teha tegelt okei, lihtsalt mulle ei meeldi ja tegelt ma võiks ära minna, mitte midagi teha nt kolmandate inimeste kaitsmiseks?
Mulle meeldib just selle termini konkreetsus. Et ta tähendab täpselt seda, mida tähendab.
(Ja et inglisekeelses maailmas on see palju laiem? Jah, aga me ei ela inglisekeelses maailmas =P)
Rääkimata sellest, et "aktsepteerima" on täpselt samamoodi võõras sõna ju =) Ja kui mulle öeldakse "ma aktsepteerin su tundeid", mul läheb aega oma peas tõlkimisele, mida ta nüüd tegelt MÕTLES sellega. See ei jõua üldse vahetult kohale.
Ja noh. Selleks, et aktsepteerida, tuleb enne mõista ju. Mis kuradi rõõmu on mul sellest, et keegi aktsepteerib mu kurbuse teesklemist, kui ma tegelt isegi ei teeselnud, vaid olingi päriselt kurb?!
Ja veel hullem on, kui ta tegelt aktsepteeribki KÕIKE, tal pohhui, kas ma teesklen või tunnen päriselt või tunnen midagi muud - kõik läheb.
Sest noh - siis tal on ju pohhui päris mina, suvaline umbes minu kuju ja häälega isik täidaks selle koha ära ja tal jee.
Brr.
Mul ei ole iseenesest "okei" kasutamise vastu midagi, aga samamoodi ei ole mul alternatiivsete väljendite vastu. Mida rohkem võimalikke väljendusvahendeid, seda parem šanss, et kommunikatsioon läheneb täiusele.
Kustuta"Selleks, et aktsepteerida, tuleb enne mõista ju. Mis kuradi rõõmu on mul sellest, et keegi aktsepteerib mu kurbuse teesklemist, kui ma tegelt isegi ei teeselnud, vaid olingi päriselt kurb?!" - a kas sama ei kehti "see on okei" kohta? sul ei ole kasu, et keegi peab okeiks su kurbuse teesklemist, kui sa tegelikult ei teeselnud.
sellisena, nagu sa oled, ei ole sul kasu teise poole mis tahes väljendist, kui sa kõigepealt ei taju, et sinu info talle pärale jõudis.
Või noh - mind ei häiriks, kui ta (müstiline "ta") aktsepteeriks kõiki mu tundeid. Mind häiriks, kui tal on suva, mis tundeid need on, kui ta saaks krooniliselt valesti aru, aga talle teeks sama välja. Tema omalt poolt oleks rahul.
KustutaMINA ei oleks.
... vastus ka (enne ma jätkasin vana teemat): jah, muidugi =)
KustutaMa läksin lihtsalt natuke laiema teema peale: kui ma enne rääkisin, et mul on mõistmist vaja, sa ütlesid, et sul on aktsepteerimist.
Aga ma ei saa vastu võtta aktsepteerimist, "see on okeid" või "sa võid nii tunda küll", kuidas iganes formuleerida, sama asi - kui enne pole mõistmist.
(ja ma lähen lihtsalt ahastusse ja meeleheitele, kui tuleb järjekordne kommentaar, kus must ÜLDSE aru ei saada, ja samas öeldakse, et see kujuteldav minu oma on nõme käitumine-mõtlemine.
KustutaNagu ... mul on konkreetselt tunne, et see ütleja võiks minna ja end põlema panna ja mul ei oleks kahju ka ta kannatusi kujutledes. Vbla nähes-kuuldes oleks. Aga nagu ... ma arvan, et ta teeb seda meelega, sest nii rumal ei saa ju ometi olla, ja kui ta sedasi sihipäraselt (selgelt ma räägin konkreetsest inimesest, onju, üks või isegi viis sellist kommentaari ei vallandaks mus säärast reaktsiooni) meelega haiget teeb, ta on nii halb inimene, et mu fantaasia ripatab seda kujutledes ja ma lihtsalt EI SUUDA.
Nii et kustutan.)
"Kui ma ütlen "see on inetu käitumine!" võib ta saada kuidagi teisiti ja hullem - isegi ma ise hakkan mõtlema, et kas "inetu käitumine" ikka on otseselt halb käitumine ja äkki on niimoodi teha tegelt okei, lihtsalt mulle ei meeldi ja tegelt ma võiks ära minna, mitte midagi teha nt kolmandate inimeste kaitsmiseks?" -
VastaKustutakas sa pead sellega silmas, et sul on eetiliste otsuste jaoks vaja välist eetilist taustsüsteemi v autoriteeti (vastandina süsteemile, kus "mulle tundub õige/vale" olekski põhialus, sest see on lähim, mis võtta on ja sellisena usaldusväärseim)?
paar klauslit: see viimane süsteem ei pea arusaadavalt olema tavatähenduses omakasupüüdlik.
Kustutaja enesevälise eetilise taustsüsteemi igatsus on kahtlemata levinum kui selline emotivistlik hoiak.
Ei, ma pean silmas, et ma usaldan ise ja ennast, aga olen suht sõnasõnaline oma mõtlemises, kui väljend ei ole täpse tähendusega kinnistunud.
KustutaMina olengi see, kes vihastab, kui räägitakse "igavesest armastusest" (sest miski ei kesta igavesti!) või "põhjatust kaastundest" - mida sa sellega MÕTLED? Et su kaastunne on nii sügav, et läheb läbi maakera?! Et sa tunned rohkem kaasa kui keegi teine siin või MIDA?!
Ehk: kui ma mõtlen teatud sõnadega, mis mu jaoks on sõnadena tunnetatavad, ma mõtlen sõnadele kaasa. Aga kindel vormel registreerub ideena.
Aga "sa võid täiesti nii tunda/teha/mõelda" on ikkagi sobiv mu jaoks =) Sest seal sõnasõnaline ei tähenda ka midagi muud.
hakkasin selle peale mõtlema, et järsku sulle minu kommentaarid enamasti sellepärast istuvadki, et mul on loomulik kalduvus väljendudes mingit juriidilist täpsust taga ajada (või kui see pole loomulik, siis tuleb juuratõlke kogemusest, aga vbla ma poleks ilma selle kalduvuseta juuratõlke peale läinudki).
Kustutakusjuures mind ennast see omadus mõnevõrra häirib, mulle tundub, et mu keelekasutus on kuiv ja pedantlik, tahaks rohkem vabadust ja lopsakust.
tahaks vabadust maagilisest uskumusest, et maailm variseb kokku, kui ma täpselt ei väljendu - mis tundub mulle mõistusega võttes eriti tobe uskumus just kõige selle pärast, mida ma keele kohta mõtlen.
KustutaMõistusega mõtlen, et keel on pidev kommunikatsioonieksperiment ja evolveeruv nähtus, aga tunnetega tunnen, et keel on maagiline vahend, mis tuleb kirjeldatavaga täpsesse vastavusse saada, muidu variseb maailm kokku.