Lõpp läheb üha rohkem ja rohkem käest ära, kuid vähemalt algab heasti

Nüüd on kõik parem. 
Mu ise määratud raviskeem tundub toimivat.
Psühhiaater ajas mõttetuid mullikesi, aga õnneks olen ma ise =P 

Mitte luksus, rõõm ja ainult lakkamatu vaimustus kõige üle, ent vähemalt lakkamatut: "Miks elu peab nii raske olema?" pole.
Ehk - edu, saavutus jne.

Mitte küll rahaline edu.
Maisaaru, kuhu raha lihtsalt - kaob.
Vale, sellest ma saan aru küll. Kui mul ON rohkem raha, ma ostan õhtul odavaid saiakesi ja viimase kuupäevaga 30% allahinnatud sushit  ja viimase kuupäeva ahjuliha, mis vaja lihtsalt ahju torgata. Kui mul raha eriti ei ole (nagu praegu), söön odavamalt, teen ise kaneelirulle, mandlitükkidega küpsiseid ja pitsat, ei osta mingit valmissööki. 
Ja saan ka hakkama. 
Aga ikkagi. 

On nii kummastav, et kas ma saan kuus 800 raha või 550, järgi jääb sellest üsna ühepalju.
Ok, igast kaartidele ja hoiuarvetele kogunenud lisasummad jäävad jõukama minu poolt raiskamata, las kogunevad. Vaesemal ajal saan need ära kulutada ja jään sellevõrra mõnusamalt ellu.

Kui täpsem olla, siis "Miks elu peab nii raske olema?!" ja sellest hullemad mantrad on välja vahetanud: "Tahan koju."
Mida kahtlemata on veidi pentsik omaenda kirjutuslaua ääres hommikumantlis istudes korrutada, aga no kui tuleb, las ta tuleb. "Tahan koju!"
Nonde sõnade tagapõhi on midagi stiilis: "Las keegi teine vastutab ka, ma ei taha kogu aeg ise võidelda, kodus võiks ju keegi sihuke olla".
Sellist vastutajat pole mul küll IIAL kodus olnud, alati vastutan mina ka teiste inimeste eest, ent lootus ei ole täiesti kadunud.
Ma kaldun lollilt üha lootma ja lootma ...

(Muidugi! SEEpärast on mus raudne veendumus, et kui teine pole ideaalne-oivaline, on üksi parem! Sest vastutada kellegi viienda ees ja eest lisaks ei ole üldse ahvatlev! Pingutada end veel rohkem tükkideks ühe täiskasvanud inimene õnne nimel - võeh!!! Oleks lapse nimel, saaksin mina ka sellest midagi, emotsionaalse rahulolu ja värki, aga anda kellelegi võim öelda, et tolm pole piisavalt hästi võetud, ekraan on viltu või võtta ta raskelt ohkama ja märtriilmel nõusid pesema EI OLE minu ettekujutus enda õnnelikumaks tegemisest, tänan väga.)
Nördin iga kord, kui loen kuskilt raskustes vaevlevale emale, kes tõdeb, et krdi karm on, vastuseks saadetavat. Kuidas: "Lapsel on ju kaks vanemat, las isa vastutab samuti!"

Kurat, kui ma olin kaheksa, juba üritasin vastutada oma mõlema vanema õnne eest (ja ei tulnud toime, häbi ja teotus). Te üritate öelda, et MINA (sest iga raskustes ema on ometi mina?!) võiksin KELLEGI TEISE peale LOOTA või? Päriselt?! Näiteks lapse saanuna tema isa peale? Ja ma olen mingi vilets inimene, kui seda ei oska ja ei suuda?! 

Kurat ... kurat! 
KURAT!!!
Et kui kogu mu elu on olnud isevastutamine ja idee vastutusest kõrvale viilida ja see kellegi teise hooleks jätta mulle võõras, on see minu SÜÜ ja MINA olen mingi vale inimene?!
Fakk ...

Ei, see ei ole mingi värske teema. Lihtsalt arutasime K-ga natuke oma perekondadest ja kodudest kaasa tulnud mõttemalle ja nimetatud isevastutamise teema oli peamine minu oma.
"Mina vastutan ise kõige eest," ja kui ma ei suuda, ei teeni piisavalt, ei tule toime, on see MINU viga. Oma valikud. Pean suutma!
Peale Rongi olen hakanud endale leebemalt vaatama. Ma ei pea kogu maailma ära parandama. Ei ole kõik siinsed hädad minu vastutada ja kui mina ei tee, teeb kas keegi teine või ei olegi nii hirmus vältimatu asi. Las olla tegemata.
Ja nälga või külma kätte surra mul ja mu lastel ikka ei lasta ju.
Ma VÕIN vabalt võtta ja puhata. 
Kuid kui öeldakse, et too võõras ema mina pean teistel ka vastutada laskma, mul jookseb juhe täiega kokku. 
Nagu - kellel? Kes tahab õudselt vastutust võtta ja ma ei lase?!
Et mina peaksin sundima inimest, kes ise ei taha, vastutama? Näiteks, maitea, mõne lapse isa kohtusse kaebama?
Sry. Te nõuate, et mina vastutaksin ka selle eest, et keegi teine vastutaks? 
Ma ei jaksa! Ma vastutan juba piisavalt palju, ma ei jaksa rohkem!!!!

(Muide, Tütarlaps on 19 ehk alaealise vanusest väljas ja elab üldse mu ema juures, Poeglapse isa aga maksab meie üüri juba pool aastat ja enamgi veel. Sain temal küsimisega Peale Rongi endana toime, kui pidi.
Selles postituses elan rohkem välja oma vanu nördimusi teemal: "Miks ma neid kohtusse ei kaeba ometi?!")

Oh, oota!
Mu patoloogiline soov kõigile meeldida, kes mulle spetsiifiliselt vastikud pole, on ju sama asi!
Minu vastutus on kõik õnnelikuks teha, mõtles väike väga väga naine. Ja siis natuke suurem väga väga naine. Ja siis enda arust juba täiega suur väga väga naine (nt vanuses 13). Minu asi on teha pere õnnelikuks. 
Kuna ma ei oska väga piiri tõmmata, kes on minu inimesed ja kes mitte, on minu asi teha KÕIK õnnelikuks. 
Nooooojah.

Olgu, ma ei ole enam laps. 
Ja õpin kogu aeg.
Juba ammu olen aru saanud, et
a) ma ei taha teisi õnnelikuks teha teeseldes, võltsides, ebaautentne olles
b) ei ole üldse võimalikki kõiki õnnelikuks teha, muuhulgas seepärast, et inimeste tahtmised käivad üksteisele vastu
c)  kui on valida, kellele meeldida, eelistan meeldida iseendale

Aga ma ei taibanud varem, kust on üldse pärit soov kõik õnnelikuks teha ja kõigile meeldida.
Ei ühendanud absoluutselt ära, et olen jumala väikesest saati tahtnud kõiki enda ümber rõõmsamaks ja rahulikumaks teha. Lugenud seda oma vastutuseks. Olen seda tajunud oma olemasolu ainsa eesmärgi ja õigustusena. 
Ma võtsin ammmmmmmmmmmmmmmmmmu oma vastutuseks hea õhkkonna loomise ning kui seda ei tekkinud, oligi see alati minu isiklik läbikukkumine!
Kunagi polnud keegi teine süüdi ega vastutav. MINU asi oli teistele hea olemine luua! 

Ja muidugi käisid mulle ERITI pinda süüdistused  teiste võõraste emade pihta ses osas, kuidas ma peaksin tegema oma lapse isa a või oma lapse isa b meelega õnnetumaks, sest ... ta peab ka vastutama või midagi. 
Nagu ... ma nagunii ei suutnud teda endaga suhtes õnnelikumaks teha, ma niigi olen läbi kukkunud. Te tahate, et ma kõik VEEL halvemaks teeksin?! Mida?!

Ossa. 
Nii palju mõtteid ja avastusi ...