Üles ja alla - nad räägivad, et antidepressandid võtavad mõlemast otsast äärmused maha? Jesver, mis mul veel muidu oleks ...

Oh, ma võibolla lähen suvel sünnipäevale. (Loe: kui koroonanumbrid lubavad.)
Oh, Ada võib vast koera hoida? (Nad said väga hästi läbi.)
Kord paari aasta järel taas koos teiste inimestega tantsida tundub päriselt ahvatlev. Mitte paarides, võeh, ikka kõik ühe, üks kõigi ees.
Jaa, see oleks lahe. 

Minus tekib teatud ind. Viimaks on mul ka tunne, et koroonamaailm on natuke ebameeldiv ja mõni üritus võiks ikka toimudagi.
Mis on ... suur edasiminek! Mul on HEA MEEL, et mul natukenegi häiritust nüüd sel teemal sisemuses on! 
Nagu Päris Inimene.

Eelmisel aastal ma ei käinud. Keegi ei pakkunud mu esimese küsimise peale küüti ja ma olin: "Oh, aga ausalt, ega ma pea ju minema, ongi mõnusam! Ei küsi rohkem!"
Kuid sel aastal küll hakkab juba tunda andma, et ... tahaks inimesi näha ja muusika saatel vingerdada, leebet loba kuulata ja ajada ja ... jup.

Üle-eelmisel aastal olin rahul, et muuseas ka selle kollektiivi lood mängimisele tulid ja ma isegi teadsin neid.
Ja üks isik LAULIS pimeda järve kohal kumava peaaegu täis kuu valgel vene keeles ning ma ei uskunud ja samas uskusin ja ikka ei uskunud, et see kõik ongi päriselt. 

Tegelt ei ole kõik hea. 
Mis on kurb, arvestades, et üldiselt mu elu ON hea ja igast detailid viitavad, et ON hästi ja mõned reaalsed "oh, ta aitas mu praegu kuristikust eemale, aitäh!" tulid ka.
Aga ma teen juba päris hästi vahet depressioonil ja niisama sital enesetundel. Ja selgelt ma olen haige, mitte lihtsalt hädine. 
Kuigi kahtlemata, kui magaksin rohkem, ei oleks mul nii halb. 
Samas, kui mul poleks nii halb, vbla magaksin rohkem?
Misiganes. On nagu on. Keskendun sellele, et tegelt on palju asju, mille hästiminekut loota, ja püüan mööda vaadata kaasnähtusest, et loomulikult toob see kaasa ka võimaluse KÕIGIL NEIL ASJADEL kuninglikult persse minna. 
Ah, aga puht keskmiste arvude teooria järgi MÕNI asi ikka hästi peaks minema!
Isegi kui see on ainult "ja sünnipäev toimubki". Midagi ikka hästi läheb!

Lisaks pesin oma toa ja köögi aknad puhtaks. Suure tee ääres esimesel korrusel ladestub välisklaasile ikka täiesti rabavas koguses soppa.
Võtsin sellest suurema osa ära.
Nüüd on väga klaar tunne. Nagu elaksin pooleldi õues. Siuke "täiesti siinsamas, käeulatuses" taju üle tee lasteaia hoovis kasvavaid puid vaadata. 
Poja toas ei pesnud. Esiteks suur inimene, hoolitseb ise oma vajaduste eest. Teiseks on tal nagunii ruloo kogu aeg all, sest ta ei kannata tunnet "möödakõndijad vaatavad mulle ju otse tuppa!"
Minul on see pohh. Esiteks arvan, et kui tuli ei põle, nad ei näegi sisse, ja teiseks ega mind väga ei morjenda nagunii. 
Vaadaku. Mul pole midagi varjata.