Oot, "laps" on laps, sest ajatunnetus?

Nagu kursavend Mikk Tarrastest veel vähe oleks, on mu esimese ülikooli aegsest sõbrast (lõpuks me küll enam ei suhelnud, sest tema naiseks saanud minu korterikaaslane ja endine sõber solvus mu peale ja kolis välja, Helmetiga kokku) saanud Tuntud Pervertõpetaja. 

Mis kehutas mind mõtisklema teemal: "Mis on laps?!"
Sest see natuke, mida ma tema enda sõnadest artiklist lugesin ja kunagist Helmetit meenutades ka loogiline tundub ja nii edasi ja tagasi, on tunne, täiesti ehe ja aus tunne: "Ma ei tee ju midagi valesti, ma näen neis [tüdrukutes] inimesi! Ehedaid inimesi, mitte lapsi!"
Sest "laps" on keeruline sõna tegelikult. 
Mida "laps" tegelikult tähendab?!
Lapsega ei või seksida ega üritada neid "ära rääkida", sest see on alati ärakasutamine. Lastele ei kehti kriminaalkaristused üldse samal moel, kui täiskasvanutele (ja kui kuskil kehtivad, on tegu ebainimlike, hukkamõistetavate seadustega, inimõigused ei ole järgitud). Alaealised ei tohi alkoholi  juua ja suitsetada, sest pole küpsed otsustama, et just seda nad teha tahavadki. 
Ja vähemalt minu jaoks sellal, kui mina laps olin, tõlkus see ideesse: "Lapse teod ja tunded ei ole päris, ei ole ehtsad. "Laps" ei ole päris inimene. Päris inimeseks, kelle tunded ja teod midagi ka tähendavad, kelle sõnu usutakse ja kel on õigus enda üle otsustada, saadakse täiskasvanuna."
Ehk lühidalt:

laps ei ole inimene

Mitte päriselt. Mitte nii, et tema tunded, sõnad ja tahe loeksid ka. Laps peab koolis käima, ei saa valida, kas tahab või ei taha. Laps peab ... igasuguseid asju, ei tohi igasuguseid asju ja kui ta mässab, üritab oma tahet tähtsaks pidada, öeldakse talle, et ta on laps veel, saab täiskasvanuks, siis teeb, mis tahab. 

Samas, olles elus teatud hulga lastega kokku puutunud, muuhulgas ka ise laps olnud (mitte et ma kunagi väga oma lapsolemist afišeerinuksin, ma pidasin lapsolemise rõhutamist nagu kinnitamiseks, et olen vaimse puudega ja otu), mul ei ole mingeid kahtlusi ka, et lapse tunded ON ehedad ja päris.
Neid ignoreerida on julm ning rumal.
Kas siis ... lapse tunded on nii tugevad, et ... maitea, et neid ei saa mõistusega kontrollida või midagi? Vähemalt võivad olla nii tugevad? Ja siis seadused on nagu ... mõistus? "Lapsehoidjaühiskond" on "inimeste tunded on üldse liiga tugevad, me reguleerime mõistusega!"
Jajah. Ja samas "mõistus" on muidugi üheseltmõistetav ja lamemaalased ja vaktsiinivastased on ju ka täiesti mõistlikud täiskasvanud! Mõistlikud ja mõistuslikud, üldse mitte tunnete küüsis, mis on peamine ...

Oot, ei.
Nagu ma olen juba arutlenud, et ole tunded ja mõistus üksteist kuidagi välistavad. Mõlemat võib olla üpris palju ja korraga - või ka üpris vähe ja ikka korraga. Tuim napakas, eks ole, mitte eriti harv nähtus. 
Kusjuures eriti koomiline on, kui sihuke hakkab sulle asju mõistuslikust seisukohast esitama, sest kuna mul on tunded, ma ju ometi ei suuda ka algeliselt mõelda, mkmm! Kõik need triviaalsed ideed on mulle täiesti uudsed ja ma ei ole neid kunagi kuulnud ega nende üle mõtelnud ega neid "prügiks" klassifitseeerinud, mind peaks ikka valgustama nende suhtes, onjo?!
Ok, aga ... Ideaalis oleks igal lapsel olemas täiskasvanu, kes kinnitaks. et see on väga halb ja kurb, et tal on paha, kes tunnustaks tema vajadusi ja ihasid, aga paneks need natuke kontrolli alla ka. Ütleks: "Ma mõistan, et sa tunned ja tahad praegu nii. Aga inimene sinu vanuses kasvab väga kiiresti ja aeg, mis minu jaoks ei tähenda eriti millegi muutumist, tähendab sulle võibolla poole isiksuse teistsuguseks saamist. Seetõttu keelavad seadus ja terve mõistus sul teha otsuseid, mis jäävad sind kauaks mõjutama - praegu, kuni sa kogu aeg muutud ja mõne üürikese aastaga täiesti teistsuguseks minna võid. Mitte et sa praegu ei ole tõsiseltvõetav - oled ikka. Lihtsalt ei sina ega keegi teine ka tea, mida sa näiteks poole aasta pärast tahta võid ja seega on su elumuutvate otsuste tegemise võimalus piiratud."

Nii et ... lapse tunded on päris kogu aeg. Ja ei ole isegi eeldust, et saab täiskasvanuks, on rohkem mõistuse kontrollitud vms - ega ikka ei ole küll nii, inimesed on ka täiskasvanuna vahel sageli kohutavalt ebamõistlikud. Ja ebamõistuslikud (mis ei ole üldse sama asi).
Aga ajatunnetus on teine. Kolm kuud, mis lapsena näib igavikuna, on täisealisele juba ettekujutatava mahuga ajaports, eks? Jah, muidugi ma vaatan praegu aja möödumisele veel kõvasti teistmoodi, kui kahekümnesena. Tollal ... mul on meeles, et kui rasedaks jäin, ma olingi kogu oma ettekujutatava tuleviku rase. Et see laps kunagi sünnib ka, oli nii kauge tuleviku muusika, et ma ei kujutanud seda päriselt ettegi.
Aga lapsena? Jestas, üheksa kuud oli terve ... no ma olin põhikoolis, kui võimatu oli isegi mingeid pisikesi plaane teha kaugemale kui nädal ette! 
Krt, mul on PRAEGU nii, et ma ei suuda pikki plaane teha, sest no ... aasta pärast võib ju kõik muutunud olla! Vbla on tuumasõda alanud, vbla sain katuselt kukkuva tellisega pähe, vbla jään auto (khm, või rongi) alla ...
Ja ma olen 41. Ei muutu vähemalt ise enam aastaga kuigivõrd. 

Nii et laps olemine ei ole mitteinimene olemine mitte kuidagi. Lihtsalt see on muutuste aeg ja pika perspektiivi otsuseid ei tohi teha. 
Krt, vaata aga. Täiesti loogiline!