kolmapäev, 20. november 2013

Binaarsed opositsioonid

Eile lõppes lasteõenduse praktika. Milline kergendus, mõneks ajaks olen jälle 5:45 ärkamisest pääsenud!
Tulin haiglast koju, katkusin külmukast õlle (see osteti kunagi juulikuus, et oleks selge, milline tõsine joodik ma olen), sirutasin jalad arvuti ees välja ja panin "Can you forgive her" mängima.



Laulusõnad räägivad loomulikult Sirbist, eks ole. Sest tänu sellele ajalehele on see võrgupäevik paar päeva kümme korda kuulsam olnud ja minu mõte täiesti ebaproportsionaalselt palju ühiskonna, kultuuri, reeglite, nende ignoreerimise, mõistlikkuse ja kire vahekordadega tegelenud.

***

Mõne kuu eest, kui mul veel oli kallim, leidis meie vahel aset umbes selline dialoog:

Mingite tõsiste sõnade järgne vaikus.

Leevike (ohates): Tead, minus on väga vähe kirglikkust.
Mina (istub natuke aega vaikides, kurva näoga): Aga minu jaoks on kirg eesmärk number üks. Või noh - mis siis veel elus oluline on?
Leevike (tõsiselt): Mõistus.
Mina (veidi üllatunult, sest ei pidanud teda väga mõistuslikuks meheks):  Aga mõistus on ju vahend. Mitte eesmärk.
Leevike: Kirg on ka vahend.
Mina: Ei, minu jaoks on kirg eesmärk. See olek, kui oled millelegi nii pühendunud, et see haarab su üleni kaasa - nii, et isegi kehas on lennutunne ja vaimul tunduvad tiivad olevat - see on see, mille nimel ma elan üldse!

Vaikus.

Leevike (ohates): Mhmh, ma mõistan sind.

Vaikus.

***

Eile mõtlesin, et mitte mõistus ja kirg, vaid mõistlikkus ja kirg (ning nende vaheline tasakaal) on see binaarne opositsioon, mis meil kahel oma koosolupüüus lahendamata jäi.
Mõistus ja kirg üksteist ei välista, vaid sageli täiendavad.
Mõistlikkus ja kirg on aga hoopis teine teema.

See, miks Kender ja za/um on mulle sümpaatsed, on miinusmärgiga mõistlikkuse küsimus. Nad ei toiminud mõistlikult, mille põhjal ma järeldan, et nad toimisid kirglikult ja julgelt. Lausa hulljulgelt.

Kire vastu saab muidugi panna ka mõne teise opositsiooni, nt apaatia, aga tõtt-öelda - mõistlikkus ja apaatsus käivadki mõnes mõttes ju koos.
"Aga mis kasu sellest on?" on klassikaline mõistlik küsimus, mille tulemuseks on sageli apaatsus. "Mida see muudab? Teeb see midagi paremaks? Mis siis, kui anname oma parima, aga ikka tuleb halb? Mis siis, kui saame üldse peksa?"
Kirglik vastus sellele on: "Aga peab ju vähemalt proovima!"

***

Üks teine võluv noormees kirjeldas mind (nõudsin, et mind kirjeldataks, sest mul on pidevalt tunne, et olen mingi selline üksus, mida keegi ei mäleta, kui ta just silma all pole, ja siis selgelt väljendatud sõnad tunduvad eksistentsi kuidagi stabiliseerivat) mõne aja eest muuhulgas nii: kõrge intelligence, madal wisdom.
Intelligence tähistab siinkohal ilmselt mõistust, wisdom mõistlikkust.

Mõistuse vastand on mõistuse puudus ehk lollus.
Mõistlikkuse vastand on aga jaburus, võib-olla isegi teatud hullus, mis ei ole lollusega sama asi.
Mõistus ja kirglikkus (nagu ka lollus ja mõistlikkus) võivad vabalt koos eksisteerida, nad asuvad erinevatel telgedel.

x-telg kui lollus-mõistus, y-telg kui kirglikkus-mõistlikkus näiteks

Kas kirg mõistmise poole pole mitte kogu teadust ja kultuuri tagant tõukavaks jõuks?

***

Õlle juurde eelnevaid mõtteid veeretades mõtestasin enda jaoks teist korda, järgmise tasandi jagu ära, miks ma ei kaitse vana Sirpi ning olen isegi veidi õhevil selle kallal toime pandud vägivallast.
See ülevõtmisaktsioon oli viivuke Dionysost üldiselt apollonistlikus institusioonis. Ka kiirustades tehtud kirjavead ning väljend "boring as shit" sobivad ekstaatilise lennutunde juurde kui mõistlikult läbikaalutlemata, ent kirglikud eneseväljendused.
Aga see ei tähenda, et dionüüsoslik oleks loll, nagu vana kooli kultuurnikud väidavad. Dionüüsoslik lihtsalt ei viimistle kõike, kehitab reeglite peale õlgu, tema jõud on kires, mitte korrastatuses. Tema jõud on pühendumuses, põlemises, ka teatud hoolimatuses nii enda kui teiste suhtes.

See on natuke nagu mina, eks ole =)

(Heh, selle postituse põhjal võib näha, et ma tõesti tean paari keerulist sõna ka, kuigi püüan nende kasutamist enamasti vältida.)

P.S. Viimases Sirbis oli üks hästi kole artikkel, mille tõene pealkiri võinuks olla nt "Armunud ood Taavi Eelmaale" ja mille esimene neljandik koosneski ainult binaarsete opositsioonide iseennast üha uuesti ümberütlevast loetelust. Kirge selles loos oli, aga igav oli ta ikkagi, sest mõistuslikku kriitilist analüüsi seesinases rohkem kui üle ühe ajalehekülje pikkuses armuavalduses väga nappis.

14 kommentaari:

notsu ütles ...

kas mõistlikkus ei ole ing. k mitte "sensibility"? või reasonability? Wisdom on rohkem see, mis on vene keeli mudrost. selline... intuitiivsem tarkus, mis sõltub vähem loogiliste skeemide lahendamise oskusest, eesti keeles ei olegi head sõna. selline, mis on mingil buda mungal mäe otsas, kelle käest käiakse nõu küsimas.

*

See su kirg kui eesmärk seletab ilmselt meie hoiakute erinevuse päris hästi ära - temperamenditüübi vahe. Mul pole põhjust kirge eesmärgiks tahta, sest ma lähen nagunii palju väiksemate ärritajate peale alatasa põlema kui see praegune - PALJU väiksemate ärritajate peale ja vahel lausa totruseni, nii et mingis tühises artiklis või muus asjas ilmunud seisukoht, mis ma kuskilt lugenud olen, tundub maailma kõige tähtsam probleem, mille pärast ei saa öösel magada. rääkimata sellest, et oma päris eesmärkidele keskenduda, mis sügavamal südames on.


Tõenäoliselt on see kuidagi sellega seotud, et mul pole kunagi depressiooni olnud, aga see-eest on mul isegi rahulikul ajal vaja sageli igasuguseid võtteid kasutada, et rahulik olla. No ja sa oled oma jutu järgi jälle pigem depressiivne. selge siis ju, et sul on raputusi rohkem vaja, et mitte tülpimusse sumbuda. Ja mul, vastupidi, on isegi ilma mikserisse kukkumata tegemist, et mitte kümnes erinevas suunas korraga laiali paiskuda.

ainult intro- ja ekstraversiooni loogika siin ei klapi, selle järgi peaks hoopis vastupidi olema.


vbla on siis nii, nagu ep ütles, et ma lihtsalt võtan selliseid asju rohkem südamesse, oma üldisest ekstravertsest tähelepanematusest hoolimata. umbes et ekstravertsus kehtib ainult info vastuvõtuvõime kohta, nii et aju vajab info mõttes ärritajaid, aga emotsionaalselt olen nagunii pidevas vibeluses, nii et häda mulle, kui see vastuvõetud info on selline, et vältimatult on kellestki kahju (või nagu praegu, mitmest eri poolest korraga) - siis ma põlen läbi. nagu praegu ongi juhtunud.

väga väga naine ütles ...

sul on jälle õigus =) (sensibilty ja wisdomi tähendusvarjundite osas eelkõige.)

Kuna ma aga leidsin, et see budamungaseisund on mul päris hea ja üldse mitte madal, jäin mõtlema, et mida siis tema mõtles selle madala wisdomiga.
Ülal on järeldus, mille tegin.

***

Ma olen tegelikult suts bipolaarne, nii et minu valik on üldiselt vaimustus (kirg) või masendus. Ilmselgelt ma siis püüan masendust vältida iga hinna eest.

Aga mis on see sinu baasvõbeldaja, ei oska arvata.
Ma tean, et mina vahel otsin konflikti, kui muidu on liiga rahulik. Mulle nad meeldivad, äratavad kuidagi. Loovad teravust muidu liig ühetaolisse ellu.

notsu ütles ...

minu parim olek on rahulik rõõmus vaimustus, milles ma suudan tähele panna teisi inimesi, omaenda olekut, asju, millele ma tahan keskendududa... Gestaltnikud ütlevad selle kohta vist "kohalolek". või oli see nüüd teadlikkus. siis mõnes mõttes ei peagi pingutama, et neid asju teha, mida ma tahan, sest keha ja vaim teevad neid kuidagi iseenesest. teatavat füüsilist pingutust võib vaja olla ja väsimus tuleb millalgi ka, aga ei ole seda tunnet, et peaks ennast sundima.

halbolu on selline vastik vibra, kus rahust on asi kaugel, aga midagi nagu teha/tehtud ka ei saa; hingamine on kiire, süda peksab, ühesõnaga, pidev adrenaliini all olek, võitle-või-põgene seisund, ja kui midagi nii konkreetset nagu võidelda või pṍgeneda ei saa, siis on lihtsalt jama, nutune ja mitte millelegi keskenduda ei saa. sh ei õnnestu eriti süüa ega magada, mis teeb vibra veel hullemaks, nii et nõiaringist on päris raske välja pääseda. siiani parim lahendus on olnud tõmmata tähelepanu mingi emotsionaalselt vähepuudutava segajaga ära - lugeda sopakat, vaadata lolli põnevat filmi, jooksutada peas mingit pornot (päriselt seksida oleks sellises keskendumisvõimetus olekus teise inimese suhtes alatu).

*

Konfliktide kohta ütles terapeut täna, et ma olen vist üsna agressiivne suhtleja. ja ma jäin mõtlema, et igatahes ma ei otsi konflikte. lihtsalt juhtub see tavaline asi, et mingi asi lööb nii ärevile, et ei suuda vaidlemata jätta. ja see on halb, sest ma justkui ei juhiks siis ise oma käitumist, nagu mingi robot.

ja osa agressiivsust või justkui-agressiivsust tuleb sellest, et ma olen liiga mõistuseusku - st ma kaldun naiivselt arvama, et esiteks saab kedagi argumentidega veenda, teiseks seda, et inimesed mõtlevad just seda, mida nad ütlevad - kui tegelikult on pool juttu enamasti ridade vahel ja emotsionaalselt intelligentne inimene saab aru, mida jutuga öelda taheti, ja keskendub sellele - samas kui mina vaidlen nagu loll sellega, mida semantilises mõttes öeldi. kusjuures kui ma pingutan, siis ma päris sageli oskan ka seda vaadata, mida tahetakse öelda, lihtsalt suurem osa ajast ei tule üldse pähe, et seda pingutust oleks vaja teha, ja jään teksti kinni.

*

Väärtustamisest: kui ma mõtlen, mida ma väärtustan, siis ilmselt mitte kumbagi, ei mõistust ega kirge, sest mõistus on tööriist ja kirg lihtsalt on selline asi, mis vahel iseenesest käib peal. ja ka mõistlikkus - kui pragmaatilisus - on pigem tööriist. Aga ma väärtustan südamlikkust. see on ka asi, mis mul iseenesest kätte ei tule, osalt sellesama ratsionaalsuseksituse tõttu, mis mul sageli sõnade taha näha ei lase, osalt sellepärast, et kui ma olen millelegi väga keskendunud, siis ei pane ma midagi muud tähele, kui ma ekstra ei püüa. kohe puhtmeeleliselt ei pane tähele: ei kuule juttu, mis räägitakse, ei näe, mis nina ees toimub. Kõrvaltvaatajale võiks vist tunduda, et ma magan avasilmi.

väga väga naine ütles ...

tundub päris pädev eneseanalüüs.

õnnitlen!

notsu ütles ...

ma loodan, et ei läinud risustamisega liiale.

a muide, see erinevus võib olla ka põhjus, miks sulle alkoholijoove mõttetu tundub ja mulle mõjub enamasti hästi. alkohol on depressant.

notsu ütles ...

a millest su elu ühetaoline on? ma pean silmas, et sul ei ole vist samuti elus põhikohaga töö rutiini?

notsu ütles ...

ei suutnud vastu pidada: komistasin just uudisnupule sellest, et igavust olla mitut sorti - mõni neist depressiivsem, mõni produktiivsem - ja nähtavasti sõltub see, mis sorti igavust tuntakse, rohkem inimesest kui situatsioonist. st sama inimene kaldub tundma sama tüüpi igavust. sellest oleks loogiline järeldada, et olenevalt sellest iseloomulikust igavusetüübist ongi ühele igavus kasulik, teisele kahjulik.

väga väga naine ütles ...

ei oska vastata küsimusele "millest on mu elu ühetaoline".

Ma ütleks, et elu ongi selline, kuni ise seda teistsuguseks ei tee, v.a. et sul vist on vastupidine kogemus.

Ütleb siis nii: tugevad emotsioonid (väljaspool inimlike kontaktide põhjustatuid) minu elus tulenevad enamasti kas suurejoonelistest kordaminekutest või läbikukkumistest. Aga kuna ma puhtfüüsiliselt ei suuda kogu aeg elevust sellega ülal hoida, et jõu piiri peal maailma muuta püüan, samuti on läbikkumised ikkagi valusad ka, vajan vahepeal mingeid ärgastusi nt teiste inimestega suhtlemise näol.

Suhtluses on erutavad kas usalduslikud vestlused, kirg või konflikt. Kui esimest või teist pole, võtan meelsasti kolmanda.
Ikka parem kui kolmandat päeva järjest krimkat või lehte lugeda ja teed juua.

Anonüümne ütles ...

Ks pole nii, et isegi apaatseim ja mõistuspäraseim inimene muutub kirglikuks surma varju all? Kui surm on su kõrval, on ka elu siinsamas.

notsu ütles ...

minu kõige argisem elu kipub siis, kui ma kõigest jõust ei pinguta, kogu aeg tsüklisse "määran endale tähtaja või mulle pakutakse tähtaeg - molutan, kuni kauem enam kuidagi ei saa - töötan ennast sodiks ja tunnen ennast võidukana, et näe, millise vägitükiga ma hakkama sain".

Nii et mu elu juurde käib rutiinne närvikõdi. närvikõdi, pabistamine, kas õnnestub - ja siis triumf aja ja oma unevajaduse üle. Vahel, kui ma hästi pingutan, õnnestub ellu tuua ebarutiinset rahu, see on väga harjumatu.

kusjuures molutamine ei tähenda reeglina eimillegitegemist, vaid ikka asju, mis kah kuidagi erutavad. sest jumal paraku erutavad mind nii paljud asjad nagu tähelepanuhäirega last.

mul on harva tunnet, et ei suuda oma aega millegagi sisustada, rohkem see, et kõike, mida tahaks teha, ei jõua, sest ma tahan nii kohutavalt palju, kolm elu kuluks vähemalt ära.

väga väga naine ütles ...

nojah, kõik ongi samamoodi. mind lihtsalt erutavad konfliktid.

ja üldse kõik asjad, mille tulemust ei tea.

notsu ütles ...

vbla on sul siis minuga võrreldes suurem sissekasvanud korralikkus ja/või parem planeerimisvõime, et iseenesest noatera peal tudisemist harva ette tuleb?

notsu ütles ...

ja selles mõttes ei ole samamoodi, et ma juba pikemat aega unistan sellest, et mul oleks kunagi kolm päeva aega teki all krimkat lugeda. see tundub erakordselt tore ja peaaegu võimatu.

see on üks aspekt sellest, et tahaks vähemalt kolme elu. neist üks oleks see, kus ma käiks ülejäänutest (mis on väga toredad, aga väsitavalt intensiivsed) puhkamas.

Katariina ütles ...

Aitäh. Sinu blogis lugemas käia on silmiavav. Isegi, kui kõik ei kaja vastu, laiendab see horisonti.