Oleb, nagu oleb

Olgu, võtan sõnad tagasi - ei ole suht helge pea ka noorukese kohta. 
Tähendab, VÕIBOLLA ikkagi on, sest ma ei mäleta eriti, KUI rumalad inimesed olid ses eas, aga ... et enne hommikueinet võib uskuda kuut võimatut asja, kõlab hästi. Aga kui kogu su maailmapilt sedasi moodustub, võimatute asjade kuhi + jaburad eelarvamused, sa loed Objektiivi ...  
Teema avaliku arutamise lõpp. 
Jätan teisele inimesele pisut privaatsust. 

Ja noh. Natuke aega ka veel. Sest seksida on ikkagi meeldiv. Pärast nii pikka pausi on vaja veidi rohkem kui üht korda + paari käsikiimluse-episoodi, et järje peale saada. 

Kolmandat moodi öeldes: kui ma just rasedaks ei jää või ta ootamatult tülikaks ei muutu, te ilmselt rohkem mu seiklustest noore mehega ei loe. Sest ma ei kirjuta tast rohkem.
Sest ta ei muuda mu mõtlemist ega elu ja ainus hirmus võimalus on, et armub ära - aga ma loodan, et mitte. 
Ei taha teisi kannatama panna.

Muidu: tegelen võitlemisega. Vägistamissõprade vastu nt (ma olen täiesti löödud sellest, kui palju ja kui kirglikke vastukajasid "ainult emotsionaalne möla, öäkk, miks sa jagad seda?!" on sellele Sass Henno artiklile isegi mu fb-sõprade sõprade seas).
Kusjuures mõned sedasorti vastukajajad - leebemad - on päris sõpradelt ka.
Kuidas saama pealtnäha päris tore inimene päris toredast perekonnast sedasi küsida?! Mis tal viga on?! 
Ja miks mina seepeale võitlema asun?
Sest muidu on veel halvem olla. Mul hakkab halb seepärast, et "miks inimesed on inimesed", ja kui ma midagi teen siis, on mõnevõrra parem. Ehk jagan statisikat, kaitsen artikli esmajagajat jne. 
Aga algjubedus "miks inimesed on inimesed???" jääb. 
+ korralikku statisikat on netist jumala raske leida. 

 Aga konditsioneer päästab mu elu edasi. Krt, ei taha mõeldagi, kui halb muidu oleks. 

Loen Le Guini raamatut ja päris hirmus. Mitte raamat, raamat on hea, aga enamikku neist lugudest olen ma varem lugenud. Fantaasia andis välja ja suures osas on isegi tõlge sama - Eva Luts on ka Varraku versioonis enamiku lugude tõlkija. 
Ja ma mäletan NII VÄHE. Pisikesi asju siit-sealt ja millegipärast ühe loo - "Teemant ja Tumeroos" - kulgu ja lahendust. 
See on natuke realistlikum armastuslugu, kui nad enamasti on. Ja räägib vaikselt ka multitaskimisest kui heast asjast. 
Aga ehmatav on, KUI vähe ma mäletan. 
"Ei, seda ma ei ole lugenud, raudselt oleks meeles!" oli mu esialgne reaktsioon, aga kui järgmisest ja järgmisest loost olid mälestused: "Oli vist midagi, jah", hakkas järjest enam tunduma, et ma lihtsalt ei mäleta. 
Vat vahel teeb hea mälu sellist tünga. Olen jumala kindel, et siukest asja pole olnud, ma ju mäletaksin ... aga reaalsuses tegelikult on. Lihtsalt millegipärast on mu aju otsustanud, et just see pisike, ent tähtis asi võib välja libiseda, kuidagi on sisemus otsustanud, et SEE ASI pole meelespidamist väärt. 
Ja need Meremaa jutud on ometi jumala head! Malbed ja sõbralikud, huvitavad ja naisiväärtustavad kogu selle esimese kolme Meremaa osa naistepõlguse otsa. Ja mida mäletan mina? Mõnesid nimesid, mõnesid pealkirju ja sedasama meeldivat õhkkonda, kuhu on rõõm tagasi minna.
Hämmastav. 

Haa, ja fännikirja kirjutaja võrdles mind ka Le Guiniga, HAA! 
Ma iga kord imestan veidi, kui keegi, keda ma pean intelligentseks inimeseks ja hea raamatumaitsega kodanikuks, ei ole mõnest tema teosest eriti vaimustatud.
Mulle meeldib talt kõik. Meeldivad isegi 3 esimest Meremaa romaani, aga ma pole võtnud neid rohkem üle lugeda, sest noh. "Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim" on seal nii sügavalt sees ju ...
... aga võibolla tasuks. Tegelikult. Sest siis saaks need hilisemad romaanid ja jutud võtta kontekstiks ja näha, kui palju tegelikult on esimesteski tarkust ja leebust, mismoodi saab näha tõtt ja ometi mitte midagi näha. 
Võtan plaani.

Tarkus, leebus ja vaprus ning võitlemine elavad mus kõik koos.
Vbla on üks mu missioonidest elus läbi mõelda, kuidas sedasi saab, ja siis tulem esitada?