Säärane suvine

 Minu munasarjavalu: 

- "Siin on küll üks väike tsüstike. Need enamasti imenduvad ise tagasi 2-3 kuuga. Igaks juhuks saadan teid oktoobris veel endometrioosiga tegeleva arsti juurde. 
Muidu, teil on haigekassakindlustus, miks te tasulise vastuvõtu võtsite?"
- "Eee ... no ma võtsin selle, mis tuli varsti. Sest ma hakkasin muretsema."
- "No meil on tegelikult hädaabi ka. Helistate, ütlete et valutab - ja teid määratakse esimese vaba arsti juurde. Kui hakkab sedasi valutama, kui on vaja, kindlasti öelge telefonis ja saate aja!"

Nojah siis. 
Kusjuures muidugi ma tegelikult ju isegi teadsin, et munasarjatsüstid enamasti imenduvad tagasi. Kuid jätsin mõtlemata. "Mul valutab ootamatul ajal ootamatust kohast, pole ammu naistearstil käinud ka, olgu, lähen!"
Aga vähemalt olen üle kontrollitud ja ultrahelivaadatud ja kõik on ok. No et see võttis 50 raha, no võttis. Selle eest olen nüüd murevaba.

Noore mehega me huvitume üksteisest edasi. 
Teatud moel väga valgustuslik: kui inimene mõtleb laias laastus nagu mina, aga pole üldse akadeemiline, tema tarkus on olemas, ent raamatute lugemise asemel vaatab ta videosid, soovitavalt ohtra niisama-olemise ja täitetekstiga, MIDA ja kuidas ta siis vaatab, räägib, mõtleb. 
Samas on see mulle vaimselt päris kurnav: igasugused teemad, kus me mõtlemegi laias laastus sarnaselt (näiteks: "Keskendu iseendale! Üritades teisi muuta, ei saavuta midagi"), annavad esile tulles tulemuse, et mina arutleksin neil edasi ja siis veel edasi, elu on näidanud seda ja toda, raske on selle ja tolle pärast, blablabla, aga tema jaoks on minu "teemad" valmis ja lõplikud vastused.
Nii on hea, teen nii. Kõik, mõtlemise lõpp.

Kui ma meenutan iseennast vanuses 26, siis võrdluses ta on veel niigi päris teadlik ja pädev. Mina olin ikka nii ennastsüüdistav ja ennastlõhkuv, et otsapisikene, näe, kohv, palju paisid ja kallisid, näe, kook, ma armastan sind! Ära tee endale kogu aeg haiget, ära tee endale nii palju valu, sa OLED piisavalt hea! 
Oh, PISIKENE!

See oli väga ränk aeg. Umbes täpselt ses vanuses tegin ära oma elu ainsa tõelise enesemuutmise. Hakkasin reaktiivsest inimesest aktiivseks. Põhjus: Poeglapse isast lahku minemise järel süüdistasin ainult iseennast ja leidsin, et sellise inimesena ma ei kõlbagi maailmas elama. Muidugi ei tahtnud ta minuga olemise nimel senisest kodust minema kolida, veel vähema rahaga hakkama saada, emaga tülli minna.
Ergo: teen edaspidi täiesti teistmoodi, et tema vääriline olla.
Jah, see oli kõige keerulisem asi, mis ma kunagi teinud olen. Kogu suhtumine, kogu vaade maailmale, KÕIK tuli ümber teha. 
KÕIK.
Ja oleks ma siis õnnelikuks saanud! 
HÄH!!!!

Nüüdne noormees on ... hea vaadata, hea katsuda, noor pingul mehekeha, aww jne.
Aga no kui mul korraks alguses tekkis: "Oo, fellow warrior!", siis nüüd on suhe temasse oluliselt rohkem sama kui noorde endasse. "Awww, nii nunnu pisikene!"
Ei ole erootiliselt väga stimuleeriv. 
Ent ... päris mahakandmisele siiski ei lähe. Seda enam, et noh: mehi, keda mina tahaksin, ei ole mu tahtjate hulgas just palju. Võib veel proovida ja katsetada ja värki. 
Pealegi on ta väliselt VÄGA minu maitse. Olgu, südantmurdvad silmad on puudu, on lihtsalt kenad silmad, aga mul on värk meestega, kes on minuga ühte kasvu (tema on veidi pikem), kõhnad-sportlikud ja eriboonus on asiaatlikud näojooned ja habe. 
Habe on minu täiskasvanupõlve fetish. Allakolmekümnesena eelistasin siledaid, aga enam kohe üldse mitte.  
Kuigi temaga suhtlemine väsitab mu nii ära. 
NIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
Eile mängisin põhimõtteliselt kogu päeva arvutiga, et natukenegi kosuda. Täna ... 
Õhtul on jälle karta äärmuseni kurnumist. Isegi kui läheme ainult ujuma ja mitte midagi muud ei tee. Aga kuna eile juba oli selline päev, on täna arvata muud aktiivsust samuti. 
Maitea. 
Elu on nii ... väsitav.