Empaatiast

 Lähtuvalt eelmise postituse kommentaariumist jäin mõtlema empaatia üle. 
Sest midagi on minul , mida ma nimetan empaatiaks, ja midagi on neil, mida nad nimetavad empaatiaks, ja need ei ole ÜLDSE sama asi.

Mis on minul: teiste tunnete vahetu tunnetamine konkreetsete inimeste puhul konkreetsetel juhtudel. 
Ehk ma lähen läbi elu ja teised mu ümber elavad ja tunnevad igasugu asju ja mina näen: "Ta tõmbub endasse ja jääb vaikseks, tegeleb ainult asiste asjadega, sest kardab ja ei oska emotsionaalsetes olukordades reageerida." "Ta räägib hästi palju ja hästi kiiresti, naerab ja teeb "nalju", sest tal on sees igavene "pean teistele meeldima, siis olen hea!" ja ta ei usalda vaikust, arvab, et selle tekkimine näitab, et inimesed ei salli teda." "Ta esitab oma probleeme alati hästi rahulikult ja üritades neid mõistuslikud hoida ja siis on nii veider ja naljakas aduda, et tegelikult ta probleemid on praktiliselt kõik tundetasandil. Mis pihta saavad, on emotsioonid, ning need tema emotsioonid on nii ebaratsionaalsed, kui üldse saab."
Ma näen neid asju kogu aeg, KOGU aeg. Kui inimene mulle meeldib, võin jutuks võtta ja saan "sa oled nii läbinägelik. Tõesti ... Aga seal on veel see asi ..."
Kui inimene mulle ei meeldi, on ta ühest küljest minu jaoks paigas: "No ta on siuke, sest see ja see ja see, nojah," ja teisest ma ei lase end temast individuaalselt väga häirida, sest noh - ta on siuke ja siuke, selge, et ta käitub nii ja nii. 
Ja see on see, mis on minul ja miks mina ennast empaatiliseks pean.
Ma tunnetan ära päris inimestega, ma tunnetan ära isegi kellegi kommetaare teiste blogides pidevalt lugedes ja jah, eelmises postituses ma küsisin, et MIKS, mõni sõnaselguse otsija võib seda esile tuua. Aga tegelik probleem muidugi oli: "Miks on ok käituda nagu nemad ja ei ole ok käituda nagu mina? Krdi ühiskond on nii nõme!!!! Ma olen ju hea, miks nemad hoopis rohkem pai saavad, nad ei ole ju paremad???"
 
Aga mida mul EI ole ja mis on Rentsil ja Morgiel ja vbla ka Epul: ma ei vaata üldse võtmes "Aga vbla on tal nii". Ma ei oleta asju, mille kohta mul teavet või vihjet pole ja kõik teemal: "Aga vbla on ta üksikema maal ja auto mittekäivitumine on talle katastroof ja takso võtab hambaraviraha" on mulle "Kule, ma ei räägi ju üldse sellistest juhtumitest" ja ma ise väga usun, et nii ongi, muidugi ma ei räägi, ma räägin ju hoopis muust! 
Sest mulle on iseenesestmõistetav, et ma saan aru, millest inimene räägib või kirjutab.
Ja neile on iseenesestmõistetav, et kõike ei kirjutata välja ja nad ei tea, mis teksti taga on. (Muidugi ei kirjutata, aga vihjed on alati, kui inimene neid just spetsiaalselt ei varja!)

Mulle on enesestmõistetav, et ma tean, ent kuna ma lähtun infost, mis juba on, siis ma tean mõnikord/sageli valesti. Kui mulle puust ette ja punaseks ei tehta, ma toetun teadmistele, mis mul juba on. Külm ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Vale helitaust ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Kõhnusepõlastamine ei ole paksusepõlastamisega võrreldes eriti asi? Kui inimene on juba enne ebakindel, suudavad teised kõhnuse täpselt sama suureks ja muserdavaks mängida kui paksuse. Paks, kõhn, 2 kilo ülekaalu või kaks kilo alakaalu, kui inimene on ebakindel, saab tema keha talle jäledaks teha, ÜKSKÕIK milline see on. 
Aga no ma õpin järjest juurde.

Samas on jube veider, kuidas nemad oma "aga äkki on tal nii"-taustaga konkreetsetele inimestele (mitte ainult mulle, see on laialt näha, kuigi mina enda asju tunnen kõige paremini) tuimalt, enesekindlalt ja rõõmsalt haiget teevad ja pärast on ise täiega rahul ka, et nemad tegid ju hästi, dohh.  Konkreetsetele inimestele kuidagi teoreetiline nunnutus ei laiene, neile võib vabalt labidaga panna, lihtsalt kauged teoreetilised inimesed on "aga äkki on tal nii, kas sa sellele oled mõelnud?!"

Mul on halb, kui tal (inimesel, kes on mu tajumisdstantsil) on halb, mul on hea, kui tal on hea, MUIDUGI ma olen empaatiline ja mitte vähe.
Neil seda selgelt ei ole. Nagu väga selgelt. 
Ja see on koht, kus mina olen: "KUIDAS nad enda arust empaatilised saavad olla, kui nende suhtlusstiil on sissesõitev, halastamatu, kedagi ei nunnutata?! KUIDAS?!" 
Ja nemad on: "KUIDAS ta ei mõtle, et anonüümsel teisel võib olla sedasi paha ja teistmoodi paha ja tema on omast arust veel empaatiline?! Vaata, mida ta oma võrgupäevikus kirjutab kasvõi! Täiega jõhker!"

Siis me vastastikku olemegi GRRRR, sest misMÕTTES mina ei ole empaatiline tema arust, kuidas ta nii tobe ja pime on?!

Selline ... mõtisklus.