Karm saatus

Mõtlesin korraks kirjutada sellest, kuidas kui inimesed mulle toorelt reageerivad, mul on tunne, et MINA pole väärt respektiga kohtlemist. Mitte mõistuslik arusaam, vaid TUNNE.
Mitte et nad väljenduvad nagu neile omane. 
Ja midagi midagi.
Vaid ma võtan isiklikult. 
Aga siis sain aru, et ei tasu. Mul oli vahepeal vaimselt nii valus, et panin uue psühhiaatri juurde aja kinni ja hakkasin taas võtma oma vanu AD-sid (sest need on mul kodus olemas, noh), sest no ... iga hetk tegi haiget. Vaimne valu väga kangena, palun, palun, lõpeks see ainult ära.
Siis läks paremaks. Siis läks veel paremaks. Hea ei ole, aga halb otse ka mitte. Ja on nii tähtis, et halb ei oleks!
Adusin seost uute kommentaaride puudumise või minu mittepuutumisega.
Tegelt olin AD-sid ainult kaks päeva võtnud (meenutame, et toimima hakkavad need kuskil 10 päeva - 2 nädala pärast), nii et otsustasin neid ikkagi mitte enam võtta.
Eks ole, sel on omad põhjused, miks ma nad maha jätsin.
Aga seda kokku kasvama hakanud vaimset haava küll lahti ei taha kiskuda, tänan väga. Kirjutan millestki ... neutraalsest. 

Näiteks koera hädast.
See oli täiesti suur häda, tüüp oksendas (või õieti ÜRITAS oksendada, suust ei tulnud enamasti midagi) selliste helidega, et Poeglaps küsis: "Kas ma kuulsin praegu sinu vihamöiret?"
Ei, ma ei tormanud loomaarsti juurde, sest põhjus oli selge.
Vahel õnnestus tal mõni ligane ühik ka maost välja saada. Ma siis korjasin kähku ära, sest jumal teab miks, kuid ta arvas, et kui ta sööb selle teist korda ära, siis on parem või midagi. 
Ligane ühik mida?
Nooh, Totoro tegi koera vastet sellele, mis mul oli "ei võta lusikat, ei jaksa, raputan soodat ja sidrunhapet huupi." Me käisime jõe ääres jalutamas, kuskilt puhmast ta läbi jooksis, igatahes oli ta jalutuskäigu lõpus takjaid täis. Osad kiskusin mina ära - varvaste vahel oli ka üks - osad tõmbas ta ise hammastega. 
Siis olid tal takjad suus. 
No - mis koera suus, see koera kõhus, välja ometi ei hakka sülitama?! 
Aga takjad kõhus ei ole mugavad. Ega ta mõni Iiah ole. Takjaid oksendada ei ole ka mugav. Krdi --- teravad ju! 
Oh sa jutt, kus Totoro oli õnnetu! Tal oli NIIIIIIIIIIIIIIIIII halb. NIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIII!!!! 
Jõi terve potitäie vett ära, sõi õues rohtu hullunult nagu kuri lehm (ja oksendas selle pärast muidugi välja, kahjuks ma ei näinud, et takjad heinaoksega koos oleksid tulnud) ja oli nii õnnetu. 
Poeglaps: "Ma saan aru, et see on halb hetk, aga võibolla see õpetab talle, et kõike ei tasu süüa."
Lähtuvalt koera üritusest väljaoksendatud takjaid uuesti sisse süüa, ilmselt mitte. 
Aga no võib siiski loota, et MINGI mõju sel on. Näiteks et ta järgmisel korral end takjatest puhastades ei neela neid alla. 

***

Kuigi! Hommikul oli põrandal veel üks terve takjas ning natuke takjapudi, muidu oli põrand puhas! Ehk ta lakkus ära oksepiisad, aga takjad jättis maha. Mis viitab, et võibolla ei üritanud ta ka varem TAKJAID ära süüa, lihtsalt seda ... ülejäänut. 
Ja siiamaani vahepeal köhatab ja on muidu väga vaikne ja väsinud. Lamab mu jalge juures, mida ta enamasti ei tee.
Enamasti on tal mõni omaetteolemise-koht minust mitu meetrit eemal. Mitu võib olla isegi 4!
(Arvestage, et eriti palju kaugemale ei saa minust minnagi, kui mina oma arvutiga asun umbes korteri keskel.)

omadega läbi