Halb asi: külmkapil tuli uks eest ära.
Hea asi: peale kümneminutilist sudimist õnnestus see tagasi panna.
Halb asi: nüüd tuleb seda väga ettevaatlikult avada ja sulgeda.
Hea asi: aga ma tellisin uue (kasutatud) külmkapi juba ära.
Halb asi: mitte et ma ikkagi pidevalt surra ei tahaks. Kannatused on nii ... ebamugavad. Ei ole elu hea, kui kogu aeg hirmus vaimne valu on!
Hea asi: aga külmkapp tuuakse mulle koju ära täna.
Halb asi: lisatasu eest.
Hea asi: aga ma üldse ei oodanud seda. Mõtlesin, kuidas Tallinnasse järgi saab. K. ilmselt, Poeglaps tassib ka, mitu päeva läheb, et leida kõigile sobiv aeg ... ja siis nad hoopis toovad täna koju mulle!
Halb asi: läksin eile ühele mehele jõe ääres kätega kallale.
Hea asi: aga keegi ei saanud viga. Ta alistus kohe ja täielikult, vajus külili maha ja tõmbas tagi üle pea.
Halb asi: see eelmine loeb mitme halva eest.
Hea asi: teismelised, kes mehega kaasas olid, naersid meie mõlema üle ega olnud kuidagi traumeeritud.
Halb asi: olen emotsionaalselt väga katki.
Hea asi: aga ma tean, et see on hormonaalne-neuroloogiline, vaja ainult ravimite toimimahakkamiseni välja kannatada.
Halb asi: iga päev migreen.
Hea asi: sumatriptaan.
Halb asi: kui ma eile mõtsin, et mul on nii rõve olla, läheks õige õue, ega siin kodus miski paremaks lähe, selgus, et ega õues ka ei läinud.
Hea asi: kuigi mõtlesin luuletuse välja.
Halb asi: mida ma üles ei pane, sest kõik pole sõnasõnaliselt võttes hästi täpne mu vaimuseisundi osas ja ma hoidun.
Hea asi: näete, ma natuke hoian ennast!
Halb asi: aga siis oli see kallaleminekuvärk.
Phmt mis juhtus: jalutasin, koer lahti. Ta jooksis vaatama, mis inimesed siin jõe ääres istuvad.
"Kas see on teie koer?"
"Minu."
"Kutsuge oma koer ära!"
Kutsusin. Totoro tuli. Kiitsin teda, andsin viinerit, läksin edasi, koer rihmas.
"Järgmine kord kutsun politsei!"
"Oh ... ma ju kutsusin ta ära? Kas ta ..."
"Ta hingas mulle otse näkku! Koeral peab suukorv olema!"
"Miks?!"
"Kule, praegu peab inimestel ka, raisk, suukorv olema! Tema küsib: "Miks?"! Uputa end ära! Mis "miks"?!"
Ja mul läks silme eest häguseks.
"Sa arvad, et võid mulle ükskõik mida öelda?! Uputa end ise ära! Pane end põlema! Sa arvad et võid mulle kõike öelda?!"
Ega ma enda üle just uhke ole. Aga ega mul häbi ka ei ole. Vähemalt olin vapper, onjo.
Mees oli päris kena, kusjuures. Pikk, nurgelise näoga, hobusesabaga, umbes sama vana kui mina. Ja nahktagiga, mile üle pea tõmbas.
Poiss ja tüdruk naersid. Vaatasin neile natuke abitult otsa.
Poiss: Ära nüüd ainult nutma hakka, eks? Ma palvetan sinu eest!"
Seepeale tõmbus mul silmanurk niiskeks.
"Väga püüan," vastasin ja läksin minema.
Nemad naersid mu taga ja keegi ütles: "See oli tongis."
Mis ilmselt loeb hea asjana. Pannakse mu vaimuhaigus narkootiliste ainete arvele, jai.
Halb asi: 300 meetrit edasi kohtusin selle noore mehega, kes mulle (õnneks, nii palju jama ära hoitud) last ei teinud. Tervitasime, aga tema "kuidassulläheb" eest kõndisin minema "Saan hakkama"-ga ja jess, ta ei tulnud järele ega samasse poodi ega midagi.
Hea asi: päev sai mööda.
Veel üks hea asi: tänane on selgelt parem, külmkapp tuuakse koju ära ja puha.
1. Päikese äraminek keeras hullult palju inimesi kummuli mu tutvusringkonnas.
VastaKustuta2. Kui ma olen hullult väsinud, kahaneb mu võime integreerida negatiivseid olukordi. Teisisõnu: kui midagi läheb untsu, siis tavaolukorras ma mõtlen ennast sellest üle ja välja ja see ei ole probleem. Kui mul ei ole ressurssi tagasilööke integreerida läheb olukord plahvatusohtlikuks.
Kuna sul on seda integreerimise ressurssi traumajärgselt vähem, tuleb arvestada selliste tagasilöökidega. Alternatiiv oleks konfliktipotentsiaali puhul eksida alandlikkuse suunal.
Kuidas sa laste ründamist väldid?
Alustades lastest: mul on nende isegi verbaalse ründamise ees piir nimega "nad hoiavad mind, kallaleminek pole teema, kui ma piisavalt kurvalt mõjun, nad tulevad vastu". Kusjuures ma isegi teadlikult ei mõtle sedasi, pole mõistuslik manipulatsioon, vaid ma lihtsalt tean, et nii on. Ehk kuna/kui ma ei teeskle, meil ei esine selliseid hädasid (enam).
KustutaAga jah.
Täpselt nii ongi, et kui ressursid on katkemiseni pingul, siis katkebki kergesti. Kui ressurssidega on lahe, ei ole tunnet, et väga täpselt manipuleerides saab toime, saab palju enamaga ja ikkagi palju rahulikumalt hakkama.
Vt ka notsu "maga ja söö ja kõik on parem".
Mul endal oli ka kunagi selline tõdemus, et enamiku hädade vastu elus aitab süüa sooja toitu ja minna magama.
Aga kui SEE ka enam ei aita, on halvasti.
Hah!
KustutaEi, mõtlesin järgi.
Mu eeldus laste osas pole eriline. Ma EELDANGI, et inimesed on mu vastu head. Mina nende vastu ju olen? Ja kui ei ole, kui on mõistetamatult kurjad, ma hullun.
Sõna otseses mõttes ka. =P
Mul ei ole teooriat, et mida teeksin, kui mu lapsed minuga mõistetamatult kurjad oleksid. Aga nad ei ole =)
"uputa end ära" ei ole kindlasti ok kellelegi öelda, eriti kui ollakse väga õrnas emotsionaalses seisundis, nii võib asju juhtuda. ma ei oleks vist kallale läinud, aga miskit oleks vastu öelnud kindlasti. hea, et see mees sulle vastu ei löönud, niipalju temas meest ikka oli.
VastaKustutaNo ma otseselt ei löönud ka, ma ei oska, mul puudub kogemus. Ma tõukasin teda õlast ja mitte kõvasti. Olin üsna hämmeldunud, kui ta seepeale külili vajus ja tagi üle pea tõmbas.
KustutaTegelikult (mis seletab kogu olukorra tekkimist) ta vist kartis koeri ja mul oli Totu rihmaga kaasas ju. Mina, jah, tean, et ta ei puutu kedagi kurjalt, aga kui koeri karta, tundub minu oma päris suur ja hirmus.
Hea tydruk ei hakka vastu, ei ytle kellelegi pahasti. Ja tal ei ole isegi koera, kui ta ikka tõesti hea tydruk on.
VastaKustuta(iroonia lõpp)
Mismõttes looduse kroonil on okei koera jalutava naisega sõnu valimata möliseda, aga naine ei tohi midagi vastu öelda? Tohib ikka kyll ja ehk paneb see kellegi mõtlema, enne kui järgmine kord tuleb tal pähe nii igapäevase sisseharjunud mõte "aga ma selle tibu panen nyyd paika, vaadake, lapsed, kus on naiste koht".