Kilde elust

Poeglaps tuleb koolist, paneb mahlapaki külmkappi.. 
Vaatan mõtlikult. 
"Ma tahtsin proovida, kuidas granaatõunamahl maitseb. Pole eriti hea."

Nojah, see pole mahl ega isegi nektar, muidugi pole ma seda ostnud.
Aga ma panin seda värki hapu moosisilma asemel oma hommikusse sametsuppi ja sinna sobib imehästi. 

Muidu on nii, et kulka lubas mulle ja K-le honorari, kui raamat välja tuleb. Kirjastaja on olemas, tema taotleski raha ja kõik võiks olla ilus ... aga K. tahab, et oleks parem, veel parem, veel-veel-veel parem, ta illustreerib ka (mõned pildid on olemas, ei tule nullist, on täitsa vaadatav ja puha, ent siiski natuke jube) ja mul on sees väike kõhelus. 
Sest noh. 
Kader annab välja puhtalt oma kuludega, lihtsalt honorarid on riigilt, ja ma täitsa saan aru, et ta tahaks seda enne jõulu teha.
Siis ostetakse, noh.
Aga ma armastan K-d nii väga ja ei taha talle pinda käia isegi mitte seepärast, et kirjastaja inimesena on imeline! Nii et kui ta ise ei sunni end kohutavalt takka, olen ma phmt jama ees. Mis on täiesti ebaõiglane, kuna nii K kui Kader mõlemad tahavad, et ma õnnelik oleksin ja misMÕTTES ma ei saa oldud siis?! 

Muide, veidi parem on.
Eriti puhanud ja söönud peast.  
Isegi juukseid värvida ei tundu täiesti tobe mõte. 
Aga ükspäev naeratasin peeglisse. 
Jumala võõras nägu. Ma pole nii ammu iseend naeratamas näinud, et hakkan ära unustama, et see tige kitsas kuivanud nägu, mis mulle otsa vaatab, polegi ainus võimalik minunägu. 
Jap, kitsas ka - võtsin üsna korralikult alla.

Käisin boffermõõgaga vaipa kloppimas. Mis teha, kui vaibaklopitsat pole, eksole.
Lahenda probleem nii, et see pole enam probleem.

Aega läks, aga olen oma kassi viimaks armastama hakanud. Enam ei ole: "No ole ometi vait, mis sa JÄLLE tahad?!" vaid teen pai täitsa omast huvist ja innukalt. (Enne tegin ohates ja mehaaniliselt, sest kass toppis nina mu käe alla nii nõudlikult, et leppisin.) 
Enamasti tahab ta pai. Kõik muu on talutav ja võib oodata, kui pai tehakse. Siis on kohe nrrrnrrrnrrrnrrr ning ainus liikumine suruda oma pead paremini ja kõvemini käe alla. 
Paar korda on ta ka külili heitnud, esikäpad nunnult kõveras, et paita nüüd kõhtu. See on vist sellega seotud, et Poeglaps on teda ammu, sageli, igalt poolt, üleni ja kohati "agressiivne paitamine, kõvasti ja kiiresti!" nätserdanud ja ta arvab, et nii käibki.

Kuna ma midagi isiklikumat ei kirjuta, sest ei SUU-DA, palun, pilt.

Arvestage, et mu parem käsi väriseb ja mul on päris raske pilti teha üldse. Jumala palju kordi olen andnud telefoni Poeglapsele tagasi, veendununa, et ma nüüd pildistasin, palun tulemus mulle discordi saata - ja seal pole ühtegi pilti. On näiteks kaks videot, mis kogemata filmisin, kui üritasin fotot teha.
Ükskord hakkasin otse karjuma. Telefon keeldus pilti tegemast, kui kass ja koer lamasid nii nunnusti kõrvuti voodis, valgus oli hea, kõik klappis peale selle, et SEE KURADI TELEFON EI REAGEERI MU VALGE TÄPI PEALE VAJUTAMISELE ÜLDSE!!!!
Ei reageerinudki. Mitte ühtegi fotot ei tuld.