Rohmakas tahan-olla-analüüsija-aga-ei-viitsi-korralikult-uurimistöödki-teha analüüs Britney Spearsist

Mu psühhiaatrikohtumine oli KOHUTAV.
Miks inimesed on inimesed, miks nad (või vähemalt psühhiaatrid!) ei võiks olla targad ja head, mitte rääkida mulle tarot kaartide mõttekusest ja inimelu mõttest, mis on olla oma kehast üle ja saada puhtaks hingeks, kinnitada, et elu hästi elamiseks on vaja leida ja uskuda Märke ja väita, et olen obsessiivne, mitte depressiivne???
(Jah, muidugi ma kahtlustasin, et tal on vähemalt viimases osas õigus, ja guugeldasin ohtralt. Paraku tundub, et terminit "obsessiivne" ei kasutata maniakaalse huvi korral last saada, vaid ikkagi "kas ma võtsin triikraua välja" ja "peaks jälle käsi pesema, äkki on mustaks saanud" korral.)

Aga see ei ole teema. Täna kirjutan hoopis Britney Spearsist. 

Tükk aega olen tahtnud, sest mind huvitab tema loominguline dihhotoomia, mis juba 15 aastat tagasi selgelt välja joonistus, ja vahe tema esimese public persona, TEISE public persona, mis on natuke rohkem päris, aga peamiselt sellevõrra, et sellist oleks Britney ise tahtnud välja saata, ja mitte-publikule-suunatud-mina vahel.
Juba kaua olen asja kui mittepakilist edasi lükanud, ent kuna ta viimaks sai kohtus õiguse jälle inimene olla, on nagu ... kohane tema teema üles võtta. 

Olen üsna üllatunud, et ma ei näe mitte kuskil (ega ma väljamaade ajakirjandusse pole muidugi süüvinud, olen huviline, aga mitte hullunud fanaatik) Britney (nime all) ilmunud loomingu ja tema avaliku imago analüüsi võtmes "mis on ta isa, kes ta ise on ja mis vahekorrad on Ms Bad Media Karma, "ta paistab selline, nagu meile meeldib, järelikult on hästi" ning päris-Britney vahel - arvestades, et päris-päris Britney ei ole normaalne inimene normaalse eluga iial olnud, sest SELLISESSE perre ei ole just paljud sündinud."
Rohmakatki analüüsi.
Nagu - minu arust see teema karjub käsitlemise järgi ja on üsna nukker, et auku pean täitma mina. Tobe, arvestades, et kui Britney tuli, oli ta minu meelest  igav, põrsa näoga ja wtf on selle koolitüdrukuerootikaga??? See on lihtsalt VALE ju?!
Ja mingi muusikapede ma pole ju nagunii kaugeltki, isegi mitte wannabe-muusikapede. 
Samas olen kahtlemata näib-on analüüsija, mis siis, et mitte professionaalne. See-eest kirglik. Nii et noh, parem mina kui ei keegi.

Mulle meeldis muidu hirmsasti see album. Meeldib ikka veel.
Blackout oli Britney parimas vormis.
Ja nüüd tundub selge ja ilmne, et SEE oligi too väljaspoole-näidatav Britney, nii palju kui ta sai ise olla ja määrata. Jah, muidugi on albumi näol tegu peamiselt produtsentide tööga, aga kurat, vähemalt valis ta need produtsendid ise! "Tahan siuke paista" - ja see "siuke" oli vinge.
Kui kõik läks perse (või paljude arust ilusaks ja hästi), Britney hakkas jälle tegema lamedat igavat poppi à la Slumber Party. polnud sellel tegeliku Britneyga absoluutselt mitte mingit muud seost, kui et ta isa sundis teda 70 tundi nädalas töötama, olema fit ning sellist värki välja andma.
See oli väline pilt, mida too isa heaks pidas ja mida käskis hoida. 
Kusjuures teatud moel oli tal ju õigus: sel personal oli ja on sitaks palju ostjaid. 

Ei, te ei kaota midagi, kui Slumber party videot ei vaata ega lugu kuula. Lihtsalt mina vaatasin ja kuulasin ja tundsin toorest õudust, kuidas elus naine on pandud kasti, sunnitud teda treenima, kuni ta näebki välja nagu plastmassist, ikka blondid pikad juuksed, ikka armuohked ja ihalused, ja minu meelest on see nii selgelt sama toode kui vana "Oops, I did it again", et nutt tuleb peale.
Olgu, mitte päris pisarad. Aga no ... väga kurb tunne. 

Alguses oli Britney kui laulja ju üleni toode.
Tema isa ehitas ta üles sellisena, et müüks hästi konservatiivses kristlikus Ameerikas ja seal oli jube loogiline kanda koolivormi seelikuga, mis perse vaevu ära katab, ohkida, ahkida ja siis intervjuus kinnitada, et plaanid kuni abiellumiseni neitsiks jääda.
"Disney-star" oli ta tollal, ja tegeliku tüdrukuga polnud avalikul imagol midagi tegemist. 

Mis tasapisi tuli loomulikult välja, sest Britney oli ju nii suur, nii kuum, nii kõigi oma, et teda jälgiti ajakirjanduse poolt pidevalt. Ja kui ta oli katki kõigest sellest, mis temaga tehtud (kes, kurat, arvab, et on NORMAALNE olla 15-aastaselt toode, mida su vanem müüb, professionaal, näitleja, tantsija ja laulja, tööinimene ja samas ikka oma vanemate võimu all?!), kui ta üritas oma tohutut kuulsust ja rikkust kuidagi endale mõnusalt ära kasutada, sai ta selle eest nii palju sõimata, et ...
... et ...
et kui ta siis juurde võttis, lühikesi abielusid pidas, end kiilaks ajas ja ajakirjaniku autot vihmavarjuga lõi, kui ta jõi, sõitis autoga, nii et lapse polnud turvatoolis, OMG, see on phmt sama, kui seda last jalgpallina kasutada, onju, ja psühhiaatrilise diagnoosi sai, polnud selles kõiges midagi muud imelikku kui et "ta tuli niigi neetult hästi toime, ta oli niigi vapper!"

Ja ta suutis teha Blackouti. 
Nagu ... 

Sõnad on lihtsalt imelised. Ja krt, ta pidi need heaks kiitma, need pidid talle meeldima, mis tähendab, et ta ei ole idioot sugugi! 
Muusika on samuti oivaline, aga ma ei saa selle kohta muud öelda, kui: "Mulle meeldib!" sest erinevalt sõnakunstist ma ei tunne end muusikas väga ... pädevana. 

Aga samas, kuna Britney Spears, kes kuulsaks sai, oli toode, mis suunatud vanamoelisele hullule Ameerikale, sellele Ameerikale, kes tunnistab mingit viiekümnendate klantspiltmaailma nagu reaalset, ta ise ka (mitte ainult Jamie Spears) üritas ikka neile samuti sobida. "Ma olen, kes ma olen, aga selgelt te tahate kedagi muud. No olgu, ma siis teie rõõmuks teesklen väga läbipaistvalt, vbla rõõmustate või midagi."
Kusjuures ta isegi ei varjanud seda, eks ole.

Kuid. Kuna ta oli katki ja see ilmnes ikka ja jälle, sai isa ta teovõimetuks tunnistatud ja nii samavõrd võimu alla tagasi, nagu ta alaealisena olnud oli.
Ei, ma ei olnud üllatunud, kui nt Texas kuulutas abordiõiguse piirmääraks 6 nädalat. Oli ju juba ammu näha, et seal nö. õiglase kohtumõistmise maal on tegelikult kohati töös täiesti absurdse tunnetusega kohtunikud ja võetakse vastu otsuseid, mis täitsa Talibani-väärilised. 
Ta ajas end kiilaks ja sõitis lapsega autos nii, et laps polnud turvatoolis?! Ta vist on narkootikume tarvitanud kah?! TEOVÕIMETU!!!! Anname ta muidugi tema isale tagasi, isa valitsegu tütart, tema keha, tema sotsiaalset elu, tema finantse!

Ei, muidugi pole kest, mida Britney ise näitaks, kuidagi ... tõeline. Aga kuidagi ausam ja läbipaistvam, kui see isa-arvab-et-on-hea-toode variant siiski. 
Väga, VÄGA tore, et ta viimaks ometi taas vaba naine on!

Natuke meenutab Britney mulle Mallukat, kuigi viimasel kahtlemata on paremini igal rindel. Aga mingi "nad arvavad, et ma olen SELLINE ja kui ma ei ole SELLINE, olen ma valesti?!" vaib on mõlemil küljes. Usk, et nad võivad olla nemad, ja samas on reaalselt hulk inimesi, kes arvavad, et neil ei ole seda õigust. Olla nemad, näidata maailmale seda, mida nad ise õigeks peavad.
Võib olla ainult selline, nagu meie arvame, et õige on!

Jah, ma tunnen samuti end sel suunal ahistatuna, aga no isegi Mallukaga ei saa võrreldagi. Britneyst rääkimata. 
Iseasi, et ma lämbun nagunii, nende elu elamatagi.

P.S. Ma arvan, et tean, miks ma mõistetud tahan olla.
Sest kui ma ei ole, kui on nii, nagu praegu pärast seda psühhiaatrit: ma hakkan kahtlema, kas ma üldse olen olemas. Kui teised ei näe üldse seda mind, keda mina tajun, äkki ma tajungi valesti? Äkki mind minuna ei olegi olemas? Kui minu taju iseenda kohta ei ole adekvaatne, kui nähakse hoopis kedagi teist, mis alus on mul ÜLDSE arvata, et mina olemas olen? Kui mind ei ole sellisena, nagu mina end tajun, sest/ja minu taju ei ole usaldusväärne näitaja - mind ju - ei olegi. 
On keegi minu nime ja välimusega inimene, kellega MINUL mingit seost pole. 
See on täiega sinna Britney ja tema isa välja mõeldud toote teemasse kah, ühtlasi.