Mul on korraga vaimustus ja kohutav väsimus, iiveldab, tahaks surra jms.
Et edaspidi on ainult "oh, see ON hea" juttu oodata, aga veel korra väljendan tulevikkuvaatavat indu.
See tuleb hea!
Phmt me kirjutasime raamatu valmis, saatsime käsikirja ära ja kõik kaasnenud moraalsed vaevused on okei, sest see on tõesti parem, kui ma lootagi osanuks.
Nii palju parem.
Ma ei ütle ühegi oma eelmise raamatu kohta halvasti, aga et saavutada sarnast täpsust ja ehedust, mis "Devolutsioonil" on, kulus mul kordades rohkem aega ja vaeva. "Kuningatega" seda täpsust ja ehedust ei tulnudki, sest ma ei viimistlenud viimast osa üldse, kirjutasin sirgelt valmis, paar korda lugesin läbi, parandasin ning väitsin siis, et valmis.
Eelmised osad on küpsemad. Näiteks seal on ka seda märgatud. Kuigi tema lemmik on esimene osa, minu oma teine.
Aga "Devolutsiooni" juurde tagasi tulles: K tegi tekstiga asju, mida mina üldse poleks taibanud teha, ja samas mina tegin asju, mida mina teen, ja kokku on ikka sitaks hea.
Teisiti öeldes: asi oli kõiki neid ahastusi ja üksteisele ninna kargamisi jms väärt.
(Jaa, mina kargasin palju rohkem, tema esitas mulle ainult ettepanekuid tegelikult.)
Kuidas mina kirjutades mõtlen: mis järgmiseks saab? Ja mida on vaja lugejal teada, et lugu jälgida?
Nii, ehitame ...
Jah, lahedaid detaile saab sisse tuua küll. Kontekstis "need sobivad kirjeldusse, mis järgmiseks saab" või "seda stseeni on vaja", nii et need asjad võivad samahästi ka toimuda lahedates kohtades ja nende sees võiks olla head dialoogi, mis annaks tegelastele L ja N kolmedimensioonilisust ja vbla mingit üldist pinget ja ohutunnet lukku ka.
Kuidas K mõtleb: see tundub lahe, atmosfääriline. Tühjas maailmas automaatselt omaette sõitev rong näiteks. Ei, seda ei ole millekski vaja, ma ei tahagi seda sisuga siduda, aga ta võiks kuskilt läbi sõita.
Ning oleks lahe, kui keegi räägiks prantsuse keeles.
Selle lause võiks sisse panna, mis mulle pähe tuli - on ju hea lause?
Ja actionit on vähe, teeb mõne sellise koha.
DISCLAIMER: nimetasin ainult ideid, mis käiku EI läinud. Välja arvatud lahedad laused.
Kokku tuli väga põnev. VÄGA. Oh, ma olen nii rahul!!!!
Samas ... ma mõtlen väga endast lähtuvalt, eks ole.
Kui tema ei suuda teha asju, mida mina teen, ma ahastan ja ahistun, oo, miks on inimesed inimesed, miks K on K, mis toimub? See on ju nii lihtne?!
Kui mina ei suuda teha asju, mida tema teeb, ma ei mõtle mitte endast halvasti, vaid lihtsalt kiidan ja imetlen ja olen rabatud.
Mis on üldine minu mõtlemine. Ma pean enda võimete piires olevaid asju iseenesestmõistetavateks ja siis mitmed blogikommentaatorid näiteks pahandavad mu peale, sest tegelt neile on minu igapäevategevused rasked. Või üldse võimatud. Ja hästi mõttekas on rünnata mind, sest ma ju ... ootan neilt nende silmis nii raskeid asju!
K. ei pahandanud vähemalt eriti, muide.
Ma tunnen end temaga nii mõistetuna.
Jah, ma üritan vastu ka sama pakkuda.
Aga jah. Ma peangi enda suutmisi iseenestmõistetavateks ja muid imelisteks ja kui inimesed ei suuda teha ei tee neid asju, mis mina, ma ei mõtle, et nad ei suuda, ma mõtlengi, et nad lihtsalt valivad mitte teha.
Ja ahastan ja ahistun, sest see tundub meelega kuri.
Osad teised ei saa aru ka, miks mina katki lähen.
Mida mina mõtlen, kui ahastan: "Miks inimesed inimesed on???"
"Ma ei sobi sellesse maailma. Teen oma parima ja ikka on halb, put-put-put, ma õnnetusekana!"
Mida teised (TM) mõtlevad, kui mu vastavaid kaebusi loevad: "Ta tahab, et me teistsugused oleksime? Ei suuda meiega leppida?! Kurat, eriti ülbe ja mis see tema asi on üldse?! Olgu ise teistsugune, siis saab pai ka!"
Lahendamatu vastuolu v.a. nende puhul, kes ei ole (TM) ning inimesi metatasandil vaatavad. Või on mu vastu lihtsalt leebed. Mis kalduvad olema samade inimeste omadused, ju nad on leebed, sest saavad aru.
Nt K, muuhulgas.
Ja mina olen õnnetu ning vihane, et misMÕTTES te ei lähe metatasandile, mis te olete mingid lollid vä? (Sest mina ise lähen ja see on mulle nii lihtne. Natuke üles on automaatne, rohkem üles lähen, kui mõtlema ka hakkan.) Vastu tuleb: "Me oleme sinu arust lollid ka veel, jah?!?! ERITI ülbe!!!"
Aga ega ma järele ka ei taha anda. Mis mõttes mina pean olema see targem?! Mis ma saan veel lisakaristada ka selle eest, et teised lollimad on?! See on niigi nii jube!!!!
Nagu notsu ikka meenutab: "Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu."
Ehk kui ma ise endale tunnistaksin, et teen mõnesid asju ebatavaliselt hästi, ei oleks ma nördinud, et teised neid ei suuda.
Oeh. Nii palju siis sellest, et puhtalt kirjutamisteemaline post.
Aga uus tuleb vähemalt 90% Britney Spearsist. Mul on pool postitust juba valmis!
õiendus: seda teiste ja enda vastu hea olemise seost olen siin küll mina maininud, aga autorsus - vähemalt minu teada - kuulub A.-le, tema ütles mulle sellise tarkuse.
VastaKustuta"Ma peangi enda suutmisi iseenestmõistetavateks ja muid imelisteks" - kusjuures täpselt sama asja olen hiljaaegu kuulnud ühelt tähelepanuhäirete-juutuuberilt, ainult vastupidi. Et neurotüüpsed eeldavad, et nende suutmised on enesestmõistetavad ja ADD eripärased tugevused on supervõimed.
õigemini oli ta selle internaliseerunud ja oli ka ise õnnetu, et ei suuda normaalseid asju ära teha, endal veel supervõimed, "küllap ma olen laisk ja halb inimene".
("oli internaliseerunud" - kunagi varem, juutuubivideo tegemise ajaks oli ta juba aru saanud, et temal on tema võimed ja teistel on teiste võimed ja ta mängib parem oma tugevuste peale, mitte ei ürita normaalsust taga ajada.)
Kustuta