Isastest, isadest ja minust

Ise olen säärane kirglik ja metsik, selle üle uhke ja värki.
Aga tõmbab mind ikka nende poole, kelles mõistuslikud tendentsid. Võivad olla segamini ning raamiks hullusele nagu mul endal, võivad olla tugevamad, veel tugevamad - ja isegi need meeldivad mulle, kel peale kaine rahuliku mõistuse vähe muud on. 

Meile ikka meeldivad sama sorti inimesed, kui me olulised täiskasvanud hooldajad, enamasti vanemad, olid. Mõistuslikud nagu mu ema, hullus mõistlikkusega segamini nagu mu isal. Kui on rohkem kirge kui mõistust, on juba raske, isegi kui mõlemat on.
Kui ei ole kumbagi, on tühi loos.
Miks ma temaga ÜLDSE asju ajasin? 
Suutsin ikka pime olla ...

Kunagi umbes 15 aasta vanuselt kirjutasin isale luuletuse, mis lõppes: "... sa ei tea kaugeltki kõike, kuigi arvad, et kõike tead."
Muidugi ütles ta toona mulle, et ei arva sugugi nagu teaks kõike - aga käitub ikka veel moel, nagu teaks just tema õigeid vastuseid.
Ma ei vaidle - ta on nagu mina. Sageli vaatlebki probleeme ootamatu nurga alt ja näeb lahendusi seal, kust teised ei taipa neid üldse otsida. Aga ses osas on ta ka nagu mina, et seesugune "ma olen nii tark, krt!" on talle mõtteviisiks saanud ning ta ei oska näha, kus mingid olulised asjad arvestamata jätab. Ta on nii harjunud sellega, et Üldine Arvamus on jama ja hei, vaadake selge pilguga!

Lühike kokkuvõte: mulle meeldib mõistus. Kui see ilmneb, ma rõõmustan.

Miks ma sellest räägin? Sest mõtlen enda üle, noh. Miks nii ja mitte naa? Mis seda toetab? Mis toda tõestab? Miks ma olen kogu aeg näljas suhtes K-ga, samas miks ei saa end vaimselt ära toidetud pidevalt voogava tunnustuslainega ... krt, ma pean talle mingi nime panema ... ütleme ... Isase poolt? Ta meeldib mulle jätkuvalt, et selge oleks.
Kuigi ma ei oska temaga tegelikult suhtestuda.
Vbla on ta liiga uus. Aga vbla ma ei oskagi suhtestuda kellegagi, kelle panus ei ole peamiselt: "Ma sellega ei tegele"?
Kuigi ta ei tegele tegelt =P

Marca kirjutas suhetes tegevuste jagamisest ja Katarina kirjutas sellesamast tund aega varem, ja ma olen lihtsalt tuimalt segaduses, sest ...
Jaah, intellektuaalselt ma saan aru tuumikpere ideest. Aga reaalsuses mul üldse ei kliki. Ma ei mõista lihtsalt.
Sellega seostub ka minu arusaamatus "Mis mõttes "ei taha olla üksikema"?"
Nagu ... nagu ... nagu ... mis sa nagu ... päriselt loodad mingi teise inimese peale oma elus?!?!?! Mitte et "ta teeb, kui talle sobib ja kuidas talle sobib ja kui sellest mulle mingit kasu on, ma tänan, ja kui ei ole, aga ta tahtis parimat, ma tänan, ja kui ta phmt tegi lõpuks rohkem kahju kui kasu, las siis olla, ma lepin, sest ise ma ju tahtsin ta panust. Oma valik oli." 
Minu vaade on, et mina vastutan, kellegi teise antu (nt lapsele) on lihtsalt boonus. 
Ja ma ei saa aru, tunnete tasandil tõesti ei saa aru, kuidas inimestel teistmoodi on. Ma ei saa aru, mis mõttes ei taha inimene olla üksikema, sest minu maailmas on kõik emad üksikemad. Kui mees (või teine naine) ka midagi panustab, on see hästi, aga samas kui ta käib naisele rohkem närvidele kui tema antu rõõmu toob, on täiesti arukas ja hea valik tema jeehat tõmbamist nõuda. 

Sest vastutad sa ise. 
Olla nii õnnelik, kui suudad, on sinu enda vastutus ja mitte keegi ei jaga seda sinuga, mitte keegi ei oma kaasvastutust ja järelikult teed sina oma elus valikud kõik ise, ise, ise. 
Ma kahtlustan, see on seotud ideega, miks mu suhtumine tolle suvise flingi isadusse"nope, ma ei ütle ka talle" tõi kaasa üldrahvaliku jälestuse. 
Sest ... neil (teil?) on mingi idee, et vastutust on võimalik jagada. 
Et see jagamine on isegi nagu hea ja tore. 
Ja mul on: "No tast ei tõuse mingeid boonusi, millest te räägite?!" 
Vastutus on nagunii minu oma. Mitte kellegi teise. 

Ja see on ilmselgelt lapsepõlvest sisse kasvanud. Kõik need lood sellest, kuidas lapsed ei saa lapsed olla, peavad vastutama enda ja vbla ka oma vanemate eest ise - oot, ma mitte ei lugenud end liiga palju nendesse sisse, vaid ma olingi siuke? Tegelt ei ole normaalne viia kaheksa-aastane võõra maja ette etluskonkursile ja eeldada, et ta saab seal kõik ise tehtud, õiged kohad üles leitud, end registreeritud, kui talle isegi öeldud pole, et esmalt peab end registreerima? 
Saali ma leidsin üles ja istusin seal, oodates oma korda, kuni algas autasustamine ja ma võtsin teadmiseks, et olen maailma alt vedanud, ma pidanuks veel midagi tegema, et esinemagi läheksin, aga ei teinud, oh paha mina. 

Ma ei saa ka ikka veel üle sellest ebapärlikarbi "kule, nii paljude vanemad on lahutatud, miks sa arvad, et sina kuidagi eriline oled?" kommentaarist. Nagu ... kui palju lapsi on moderaatorina oma vanemate vahel sebinud, et üks vanem läbi tema suu üldse teisele öeldud saaks, et ta nüüd läheb temast lahku ja enam koju ei tule?!
Kui palju lapsi on mitte kunagi elus pliiti kasutanud ja jäetud päevaks üksi oma isa uude korterisse, kus süüa on peamiselt tooreid mune ja tooreid kartuleid? (Ma tegin mune kaminas plekk-kausi sees. Elava tulega ma julgesin toimetada, viinereid olin ikka lõkke peal teinud, liha orgi otsas küpsetanud ja isa ütles, et tuld võib teha ja näitas mulle, kuidas siibrit avada. Elektripliit oli arusaamatu veidrus. Ma vist esimest korda nägin sellist üldse.
Päris hea toit tuli, kuigi kauss oli muidugi musta värvi alt pärast.)
Kas kõik lapsed tunnevad, et nemad vastutavad oma vanemate (olgu nad koos või lahus) õnne eest? Ega, mulle on ka täiesti arusaamatu olnud laste vaen oma vanemate uute kaaslaste-kallimate suhtes. On ju hea asi, et vanem on õnnelik? Kui see uus talle meeldib ja teda õnnelikumaks teeb, ainult võit ju?!?!?!
Isa, muide, andis mulle võtme, kui tema juures olin.
Aga oma päriskodus olen küll aknast sisse-välja käinud, sest õue on vaja saada - ja pärast tuppa on ka vaja saada.
See tuppasaamine oli päris krdi raske, sest esimene korrus esimeseks korruseks, need aknad ei olnud madalal.
Aga võtit? Mulle? Kes siis lapsele võtme annab, ta ei suuda ju selle eest vastutada! Meil on kogu aeg keegi kodus!
(Välja arvatud siis, kui ei olnud.)
Pliit ja võti, lapsele selgelt liiga karmid ja ohtlikud asjad.

Ma heietan, vabandust. 

Lihtsalt ... lihtsalt minu jaoks on kogu idee sellest, et on mingi kaasvastutaja, täiesti võõras ja veider. Mitte et ma seda ei tahaks ja hindaks - kunagi möödunud kevade ja suve vahel sõnastasin isegi K jaoks ära, et ma tunnen end armastatuna, hoolituna, tähtsana, kui keegi on mu selja taga ning kui ma enam ei saa, ei suuda, ei oska ise, ta võtab üle.
Mulle meeldib olla vaba inimene, vaba valima, aga ideaalis on keegi, kes aitab, kui jamaks läheb, kui halvasti valin, kui ja kui.
Aga ma ei USU, et niimoodi käiks, et niimoodi saaks, ja kõik "muidugi saab, see ongi ju elu" on mulle: "Mitte minu elu!!!!" ja meeleheide ja raev. 

Olgu, aitab küll.