Naeratuse taga

Täna oleks kohane kirjutada järjekordne valentinipäeva-eri, aga mul ei tule. 
Nagu ... jaah, sertraliin annab leevenduse ja ei ole väga halb, on aint veidi kesine, aga ikkagi käib seest jõnks läbi iga kord, kui kedagi beebi või vankri või tuterdava titega koos näen. Krt - mis siis, et ma olen 200 korda leppinud mõttega, et omaenda kõhust ma enam lapsi ei saa, ikkagi on kehv tunne TAAS avastada, et ei jää plaksust ja ühest seksist rasedaks, isegi kui arvan, et see on heal päeval tehtud.

Ja noh. 
It's a strange grief, but it's grief, nagu Amanda Palmer laulab aborditeemalises laulus, aga ma ei teinud aborti, mul isegi ei katkenud ära, mul on LIHTSALT kurb. Ja ma tunnen end samas süüdi, et mul kurb on, sest oh, nii paljudel on nii palju halvem ja mis mul viga, mis mul on halb elu v?!
Mõni Epp on ka sel teemal asju öelnud. 
Ma olen ikka otseselt haavunud. Ta ise on nii krdi helge kogu aeg ja samas: "Sul on nii kerge elu!" Kurat, ei ole!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Nii et ei ole väga armastuseteemalistel asjadel mõtlemas muul moel kui: "Mul on VALUS, kurat!"