Ei midagi uut

 ... ikka sama vana mina.

 Kohtun mõne ärevaga ja saan jälle aru, kuidas ma olen nii teistmoodi. Kuidas ta küll viitsib?! Ja samas, eksole: ei saa öelda, et ma önnelikum oleks. 
Enamjaolt. Praegu olen =) Praegu on hea =)

Kui olin umbes 18, ütles Kõige Ebaõnnestunum Armsavalik mind oma sõpradele tutuvustades: "Te võite ju arvata, et teil on kõigest pohhui, olete kõvad mehed, aga selle tüdruku kõrval olete kõik poisiked!"
Mõne kuu pärast ütles ta mulle: "Ma arvasin, et sul on pohhui. Aga sind lihtsalt ei huvita!"
Siiamaani mõtlen, mis neil kahel asjal vahet on.
Nagu ... jah, mind tõesti ei huvita. Ehk mul on pohhui. 

Tollal, mäletan, oli sel p-tähega sõnal vist natuke teine varjund eesti keeles, aga ma ei mäleta, mis varjund. Igatahes piisavalt olemas, et ma ei mõelnud tema ütluse peale: "Mida kuradit, sama asi ju?!" vaid "Hm, vbla tõesti."
Samas, ma mõtlesin KEA sõnade üle üldse palju. Ja kelleiganes sõnade üle, eriti kui need minu kohta käisid. Üritasin kõiki varjundeid tunnetada - ja jätsin täiesti arvestamata võimaluse, et midaiganes mulle öeldi, öeldi, et haiget teha. Ütleja oli vihane vms. 
Ma tahtsin olla parem inimene ja selleks teadsin ainult ühte võimalust: teistele meeldida. 

Siiralt uskusingi, et inimestele meeldivad parimad teised inimesed ja kui mu järel ei jookse austajate masse, on see märk, et ma ei ole piisavalt hea. 
Kui siis viimaks avastasin, et ei, ma võin endale sitaks meeldida, teistele meeldin VÄHEM kui enne, oli üpris raske seda sisse võtta. Keeruline aru saada, et nii ONGI. Teiste hinnangud on täiega ebaolulised, sest need minu seisukohalt ei päde sugugi, ainult enda hinnangud loevad. Mida KURADIT?! 

Aga jah, lammaste juurde tagasi: ega mind ei huvita küll. Kastmeplekid? Koer võib ära joosta? Võin suguhaiguse saada? Ilmselt hakkab pea valutama? Kaks kuud võtmata tolm? Juurde võetud 5 kg? Äkki inimestele ei meeldi? 
Kui 18 olin, vähemalt juurdevõtmise üle põdesin. Ja selle üle, kui Kea ütles: "Tundub, et su jalgadel on habe ajamata."
Aga nüüd nende asjade üle ka mitte. 
Mind LIHTSALT ei huvita. 
Kui kastmeplekk härima hakkab, puhastan ära. Kui ei hakka, las ta olla. Kas maailm läheb hukka, sest mul on kapiserv kastmene? Kas vbla Ukraina sõda lõppeks, kui see puhas oleks?! 
Pfff ...
Mind LIHTSALT ei huvita. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes ei viinud oma väikesi lapsi (2 ja 3? 2 ja 4?) suvel õue, sest kui üks hakkab trepist kukkuma, ta ei saa tema juurde sööstes samal ajal teist valvata. 
Veetsidki suve toas. Kaks või kolm korda said välja ka. Kui issi koos emmega lastega õue tuli. 
Ja siis olen mina, kes jättis oma kuuese ja kahese ööseks üksi koju (koos paki jäätisega ja kinnitusega, et hommikul olen tagasi). 
Jah, ma lugesin enne sõnad peale, et pliidi nuppe ei keera, aga ega nad siis lollid ju ole. Mis mõttes üldse eksisteerib oletus, et jäävad lapsed üksi koju, hakkavad aknast välja hüppama, tikkudega mängima ning üksteist kägistama.? Ma siiamaani mõtlen, et see laste omaettejätt oli minust veidi liiga julge, sest maja oleks ju võinud kellegi teise tegevuse tagajärjel põlema minna - ent samas, ma usaldan oma lapsi. Tean, et nad ei ole idioodid. Nemad maja põlema ei paneks. 
Kumbki ka ei nutnud ja ei klammerdunud mu jalgade külge vms. Kokkulepe sõlmitud, ja neile jäi liiter jäätist. 
See pehmendas kõik laste sisemised probleemid. 

Mis tähendas, et ka mul oli neid üsna vähe. Muretsesin, et kui nad hakkavad kurvastama, mind ei ole, pole kedagi lohutamas. Kui keegi peaks voodisse pissima, olin instrueerinud, kuidas võtta saunalina ja märjale kohale peale panna.
Ja üldse,  ma olen homme ju tagasi. Pole hirmus pikka kurvastamist ette näha.  
Olin ka tagasi.
Polnud probleeme olnud. 

Aga ma lähen närvi, kui keegi läheb närvi asjade peale, mis minu meelest on pisiasjad, pisiasjad. Segamini tuba või tegemata koolitöö vms. Olgu, mitte oma laste peale, kui neil oli tüüpiline algklassiõpilaste: "Mul on homseks vaja kooli kaasa võtta kastanimune!" kell pool 11 õhtul või "Sellel vihikul on liiga suured ruudud, õpetaja hakkab õiendama!" sest täpselt - ma ei tahtnud NEID panna olukorda, kus keegi kolmas läheb närvi, sest neil on valede ruutudega vihik või pole kastaneid.
Aga kui täiskasvanud inimesed pablavad asjade pärast, mis mitte kuidagi maailma ei muuda, ei lähe ta hukka, ei pääse ta ära, mul hakkab sees keerama ja ma lihtsalt hoian neist inimestest eemale.
Jaah, see on üpris selgelt sulle öeldud, oo Isane. Ma ei arva, et sa oleks paha inimene, aga ma lähen närvi, kui minnakse närvi, ja siis ma hoian eemale. 

Mul on tegelt põnev mõelda, kui intensiivsed on notsu või Isase maailma värvid, kui tugevad head ja halvad. 
Minul on ainult väga murtud toonid, halbadel aegadel tuleb kõik läbi tumesinise filtri. 
Kuid just selle pärast mind ka ei huvita. Üks või teine nüanss, kokku on ikkagi kõik tumedamat sorti sinine. Vahet ju pole siis.