Õnn ja mina, me ei ole päriselt ühekandimehed

Esimest korda saan aru sellest luuletusest. 

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Sitta suremine ja vanadus. Sel teemal ei ole mul veel seisukohta, minu surmad on kõik puha raevutsemine, kas lendab veri või tõmbub see sisemuses klompi ja tardub haiguse mõjul. Aga idee, et sa peaks mitte leppima, vaid raevuma, on mulle alati mõistetamatu olnud. Leppimine ja vaikselt minemine on ju hea, ei ole valus, miks, pagan, peaks keegi tahtma, et teine valutaks?! Vältimatuga võitleks, lüüasaamise osaks saaks, miks see hea on?!

Noh, nüüd ma tean. Enesevaatluse tõed. 

Mitte uus asi, eks ole, aga ma pole iial selles võtmes vaadata osanud.

Do not go gentle into that good night.
Rage, rage against the dying of the light.

Kui ma olen depressiooni sügavikes, ma ei võitle. Ümbritsevatele inimestele olen palju mugavam, ilmselt tundun palju stabiilsem ning turvalisem. Peale Rongi eemaldus minust ka ju hunnikus inimesi, kelle jaoks korraga hirmus vastumeelseks muutusin. Neile meeldis ahastuses ja lootusetu mina, kes muigas, iroonitses ja kannatas vaikides - aga ma ise, mina hakkan võitlema, muutun kümme korda plahvatusohtlikumaks ja teravamaks, kui mul hea on. Mul ei ole vaikselt kannatades ja leppides üldse mõnus.
Sest kui ma ei lepi enam sita olemisega kui paratamatusega, vaid hakkan sellele vastu, on mu sees ärganud "saab ka teistmoodi!" teadmine ning see on HOOPIS parem tunne kui lootusetu alistumine, vaikimine ja õlgade kehitamine.
Raevutsen, kui halb on. Rage, RAGE!!!
Kui ma lepin, siis pole mu sees mitte tõdemust: "Nii ongi hea", vaid "Kõik ongi sitt, see sitt ongi inimeste meelest hea, pole midagi parata ega parandada." Kui noorem olin, üritasin endale veel valetada samuti. Rääkida oma pea sees, et kõik ONGI ju hea - ja siis oli mul VEEL HALVEM olla, sest lisaks oma sisemisele valule oli koormaks endale keelamine valu tunda ning veel lisaks halbolu, et ma ikka ei oska, ma ikka ei kõlba, ma ikka ei ole sellekski piisavalt hea, et positiivne mõtlemine mulle kuidagi hästi mõjuks.

Aga ka nüüd oli nii kaua halb, et ma unustasin täiesti ära, et saab ka rahul ja õnnelik olla.
Hakkasingi uskuma, et nojah, K ei tee ju midagi halba, tore on vahel mõtteid jagada, jai, see vist ongi hea ... ja siis korraga koos Ukraina sõjaga saabus küsimus, et mis siis, et ta ei tee mu olemist halvemaks, kas ta teeb selle kuidagi paremaks?!
Jaa, kunagi ammu pesi ta korra mu aknad ära. Absoluutselt imeline, aga mul ei ole selle peale praegu mõeldes tunnet: "Näen, et ta armastab mind," on ainult "Näen, et tollal armastas ta mind."
Ja veel ammumatel aegadel tõi mulle maohappeõuduse (nüüd on see mul suht raamatu järgi, ebamugav, ent mitte hirmus, ent tollal ma sain tunde kestvad oksendamisatakid, nii intensiivsed ja rängad, et oksendasin vahel ka põrandale, kempsu jõudmata, ja oli rohkem kui lihtsalt halb olla, ikka VÄGA HALB oli) vastu ravimit faking JÕULUÕHTUL.
Siiamaani suht uskumatult  imeline.
Aga viimasel ajal?
Ta ei käinud enam külas (no kord kahe kuu sees - mainisin paaril korral, et kuidagi vähe, siis enam mitte, sest inimene ise teab, mida ta tahab teha, mida ei taha), ta ei tulnud minuga kaasa üritustele (ei, muidugi ma ei sundinud ka, mulle oleks tähtis olnud, et ta ise tahab) ja viimane pauk oli, et ta ei tulnud minu ja lastega loomaaeda, sest päev enne selgus tal pold piisavalt ilusat paksu jopet ja ilm oli jahe. 
Nagu ... ma ei tea. Olgu, mul on edevuse ja enda ilusana tundmisega selgelt muud suhted ja mul ongi kama, mida ma seljas kannan, sest oluline on ju ainult MINA seal sees, aga üritades pugeda tema nahka, saan ainult: "Peab vist mingi sooja kampsuni selle kenama jope alla panema, külm hakkab muidu".

Ta ei teinud mulle last.
Ta ei seksinud minuga.
Ta keeldus ütlemast, et ta on minuga paar. 
Äkki ei olnudki? Noh, ma kaua aega arvasin ka, et ei ole, aga samas tahtis ta ise omal algatusel minuga mingeid "soovitud armastuseni jõudmise"-eneseabiõpiku asju teha, lubas ennast nunnutada ja armastada, korduvalt rääkis Poeglapsest kui "meie lapsest" ja igast paljud muud pisiasjad. Stiilis

tema: Meil on muide rõdu ka. Ma pole seal aastaid vist käinud.
mina: Mulle on eluaeg rõdud meeldinud. Nii et sümptomaatiline, et olen elanud vist ... jah, ühes korteris, kus oli rõdu. Kokku kõva poolteist aastat.
tema: Siis võiksin selle sinu jaoks korda teha, onju. 

Ta suudles mind ... kahel korral? Ühel? Teise korra osas ma pole kindel, sest see oli mulle väga traumaatiline kogemus. "Laps kodunt ära, minul ovulatsioon, tema tuli lausa külla ka - ja no ei mingit seksi". 
Siis ma olin veel noor ja lootusrikas.
"Kas sa väga kurvastad, kui ma nüüd koju lähen?"
Kusjuures ma vastasin: "Ei," sest ma tahan ikka, et mind tahetaks, mitte: "Nojah, eks ma siis kepin sind korra, kui see sulle nii tähtis on."
Ei, ilmselt ta ei ole rahul, et ma sellest kirjutan. Jaa, ma saan aru, lademes lugejaid on lisaks minu peale: "Paha väga väga naine, miks sa kirjutad teisest, kes seda ilmselt ei taha?!" 
Vastan: "Sest mina tahan."
Sest  mus on taas ärganud - ja ON ärganud - tunne, et elu võib ka tore olla, kõik ei pea olema napilt-napilt ärakannatatav, vaid päriselt võibki hea olla olla. Püüan heaolemist suht pohhuistlikult. 
Tahan, et mul hea oleks. 
Mitte miski muu pole vaksajagugi oluline, saaks ainult head!

Mhmh, minust saaks ilmselt hea heroiinisõltlase. Nagu filmist.

Muidugi. Seepärast mulle meeldib ka viha ja vihastada ja kõik eneseabiõpetused "kuidas mitte vihastada" (ning inimesed, kes tunnevad, et need on vajalikud) on mulle: "Aga ... miks?!?! Vihastada on ju hea tunne?!"

Ei, meie "ok, ärme enam ole sõbrad"-põhjust ma ei avalda =) Üldsõnaline kokkuvõte võiks nt olla "ta ei tahtnud mulle hästi öelda, kui mul ilma halb oli".