Kurat!

Tegelt tahtnuksin postituse pealkirjaks panna "Sitt!" aga pärast seda, kui blogspoti köögipool muutus, tekkis sealt vaadates postituste pealkirjade esitähtede ülevalt alla rida (mis katkeb, kui postituses on mõni pilt või video, siis on suure pealkirjaesitähe asemel pisipilt sellest) ja olles tuvastanud, et nii on, hakkasin ma muidugi panema pealkirju nii, et esitähtedest mingi sõna kokku tuleks. 
Kui sõna käes, teen pildi või videoga sõnavahe. 
Vahel on viltu ka läinud. Alustan küll õige tähega, ent panen hajameelselt ka pildi ja siis tekivad tähekombinatsioonid "EO"  õi üksildane "V" piltide vahel vms. Aga seekord ma ei taha panna pealkirjaks "Sitt!", sest moodustuks sõna "SAEV". See on kuidagi ... mittepiisavalt sõna, oleks veel "SAAGIV", eks ole. Ma ikka tahan sõna "KAEV".
Jah, sobiksid ka "RAEV", "LAEV", "VAEV" ja kindlasti on mõni veel, aga "KAEV" on piisavalt hea. 

Kui ma Poeglapse isast lahku läksin, oli parasjagu 22. juuni.
Toonased jaanid on mu elu selgelt kõige jubedamad. Sõnulseletamatult halvad. Sisaldasid muuhulhas näiteks oma lemmikkaelakee võõrale karjamaale viskamist, sest ma olen valmis ohvreid tooma, näe, võta, oh loodus või oh jumalad või keegi. Ja siis üritust ronida üle üheksa aia, mis maal on väga raskendatud, sest pole majugi eriti, aedadest rääkimata, ning kui ma (kuskil kuuendat kuud rase) parasjagu ühe aia otsas kõõlusin, ilmusid majanurga tagant kaks raevukalt lõrisevat koera, mispeale tagurdasin kiirelt ja kukkusin  selili.
Eriti kellegagi ei rääkinud, pidustustes ei osalenud, peitsin end tuppa või nendesse õuenurkadesse, kuhu keegi ei tulnud, ja nutsin, nutsin, nutsin, nutsin jne.

Maiviitsi nii palju sõna "nutsin" kirjutada =P

Sellega võrreldes on praegu meeletult palju parem olla. 

Aga no ega HEA nüüd ka ei ole. 
Aitab eeskätt endale meenutamine, miks ma seda tegin: et saada lahti üha korduvast valust. Jah, praegu on valus, aga ükskord läheb see mööda ja siis on K mulle õlakehitus ja mhmh. Ma ega ta ei võidaks midagi, kui ma tagasi läheks ja niutsuks, et oleme ikka sõbrad edasi, sest ega temal minu pärast valus ei ole. 
See oli üks "lähme lahku" põhjusi. 
Et mina tegin küll ja alailma seda ja teist ka kolmandat, ei käinud peale, ei ütlenud välja, sest K-l on vaja, K on muidu ahistatud ja kurb, mhmh. Aga et tema teeks midagi, sest VVNil on vaja, ta on muidu ahistatud ja kurb, nii et ütlen välja, tulen omalt poolt vastu?
Ha. 
Ha.
Haa.
Mitte kunagi. 
Temal ei ole valus, kui minul on valus, ta aint vihastab, et mis ma siis nüüd tahan, mhh, pff, jampsus.
Lõpetagu ma ära ja olgu normaalne.

Ja ma ei ole normaalne. 
Mitte sinnapoolegi.

Temal ei ole minu pärast valus. Ainult minul tema pärast. Nii et oleks selge idiootsus (oma) valu üha kasvatada ja kasvatada, sest ega ta mind seepärast armastama hakka, et ma tahan jälle ta sõber olla. 
Tal kuidagi sõprus ja armusuhe pole samad asjad. 
Urr. 

Ta käis üleeila Poeglapse lõpetamisel, oli suht nunnu ja kui ma küsisin talt (tema pakist) üht suitsu, sest olin kaugelt liiga väsinud, et veel poodi minna, ta äraminekul tõi mulle poest terve paki. 
Ja ma nii hale nüüd. Kuigi mu mõistus ütleb, et ausalt, see ei tähenda, et ta must hirmsasti hoolib, ainult seda, et natuke ikka, mu tunded on: "Aga äkki see on ikkagi päris armastus?!" 
Ei ole, ma tean. 
Ent nukker on ikka. Elu näib mõttetu ja ränk, keegi ei mõista ja armasta mind (mõlemat koos) ja kui keegi ongi, on ta kaugel eemal ja oh-kus-ma-jään.

Suvise pööripäeva kanti aeg EI ole mu lemmikaeg aastast.