Pärast surma (või enne sündi) asjad

Matusekõneleja on ikka üks huvitav amet. 
Tähendab, "huvitav" nagu "veider", mitte "huvitav" nagu põnev, erutav, haarav. 
Mu ema rääkis oma /tähendab, ka minu, aga ma pole sellest inimesest ühtegi mälestust säilitanud, vbla kunagi lapsena mingil vanavanaemate peol nägin, ent ei teadvustanud/ sugulase matustest, kuhu polnud tellitud ei muusikat ega matusekõnelejat, sest tal olid parasjagu oma endise ja praeguse naisega keerulised suhted, tema surm täiesti ootamatu ja keegi ei tahtnud sinna alla palju raha panna. 
Kui inimesed olid natuke aega saalis surnukeha kõrval istunud, hakkasid nad ise kõnelejateks ja kolm-neli-viis-kuus inimest rääkisid asju, mida enamjaolt räägitakse peielauas - eredaid mälestusi, huvitavaid (nagu "põnevaid, haaravaid") temaga seotud sündmusi. 
Siis läksid rahulolevatena laiali ja üks pillas, et võibolla peakski nii tegema - kellel seda ametlikku matusekõnelejat tarvis on?!

Käisin ise ühel teisel ärasaatmisel. 
Matusekõneleja rääkis sellest ja teisest ja kolmandast, aga neid suuri asju, mida KÕIK koosolijad teadsid ja mis esimesena meelde tuleksid, ei puudutanud isegi riivamisi. Ei vihjanud ka. 
Ma ei ole kindel, et see nüüd hästi oli. 
Nooh, aga igatahes olin seal ka mina ja mina puudutasin. Mõnda päris otse, mõnda riivamisi. 
Vbla ma tegin valesti, aga rohkem arvan, et ikka hästi. Ütlesin phmt, et sellest kõigest hoolimata oli ja on okei teda armastada.

Aga ametlik matusekõneleja ilmselt juba kutse pärast ei saa seda teha - tema asi on ikka head rääkida, näe, inimene on surnud, kõneleme ainult lilledest ja liblikatest. 

Kui mina suren, teil on väga voli mitte matusekõnelejat palgata. Ma ei arva, et tal minu kohta midagi väga öelda oleks ja kui kellelegi teisel ka pole ... keda ma lollitan, alati on. Kui kokku tuleb kaksvõi kaks inimest, on neil juba midagi öelda. 
Ja ma eelistaksin iga kell mitteametlikku kõnelemist ametlikule. Jaa, matused ei ole mulle, mina olen surnud ja ei näe neid, aga ega see matusekõneleja mahajääjate elu ka paremaks teeks. Ausalt, ei ole kellelegi vaja seda elu ümmarguseksjutustamist ja nurkade mahalihvimist. Ei saa keegi sellest õnnelikumaks ega tervemaks. 
Võeh, milline elukutse - olla sihipäraselt võlts!

Brr. 

Eks nad ise ütlevad endale, et teevad väga vajalikku asja, aitavad leinajatel end kokku võtta ja valet nad ju ei räägi?!
Ilmselt mitte.
Aga vahel on mahavaikimine samuti valetamine. 

Ühtlasi lõpetasin järgmise romaani mustandi. 
Nii närvis pole ma ühegi raamatu kirjutamise järel olnud - sest ma tõesti ei tea, kas nii võib ka kirjutada, kas see on okei lugeda ja kas ma üldse annan selle romaani kirjastajale vaatamiseks. Avaldamine on omaette ooper, alustame sellest, on see üldse loetav. 
Kindlakstegemiseks peaks vist olema rohkem testlugejaid kui kaks? 
No aga ... no aga ... no aga headele tuttavatele ei taha ju anda, nad ütleksid hästi lihtsalt seepärast, et ma meeldin neile! Ja samas neile, keda ma ei salli, ka ju hääleõigust ei annaks. Siis ongi ... kirjanduslike kontaktide napp valim. 
Ehk siis mulle peab see meeldima, mida nemad kirjutavad, siis omab nende arvamus ka kaalu - ja nii omad, et hakkaks neilt ka testlugemist küsima, on täpselt kaks tuttavat head kirjanikku.
Aga kui teist keegi tahaks imelikku romaani testlugeda ja julgeks mulle ka öelda, kas see on asi või ikka pole mette, andke teada.
murumuna(ät)gmail.com on mailiaadress (sest teie oma on mul siis nagunii vaja teada, kui teksti tahan saata). 

Ja siis ... teate, vanainimene libisemas pühas vees, mida ta ise laiali pritsib, ei ole tegelt naljakas sündmus. Me kõik saame vanaks ja kaotame kehalist osavust.
Aga mulle käib NII pinda see kristlike usumeeste Putini-perse-lakkumine, et vat jagan seda videot. Näitamaks, et pole see jumal nii väga tema poolt midagi.