Lühike aruanne

Käisin peol.
Täpselt ei oska öelda, mislaadi - noh, üritus inimese kodus ja igasuguses vanuses inimesed õues-aias. Sai suitsu teha, kitarrimängu kuulata, vestelda, nii et polnudki igav, olid mõned kenad noored mehed ja ma jõin ennast nii purju, nagu vähemalt 10 aastat joonud pole.
Võimalik, et ka rohkem.
Sul on vaja teatud kindlat meelelaadi (või pead olema natuke juhm; pidasin neid kaua aega üheks ja samaks, aga tegelt nõnda pole), et juua edasi, kui on tegelt tunne, et mulle aitab. 
Sul on vaja keha, mis ei suhtu eriti entusastlikult toitu, kui on liiga huvitav, et saaks ikka korralikult tühja kõhu peale juua. (Ja sa pead olema unustanud, et kui palju juua, peaks ka sööma - või siis seda veel mitte praktikas õppinud olema.)
Aga isegi kui ma mõtlesin: "Olgu, ma olen kaks klaasi veini joonud, aga seda naturaalset siidrit, mis ma tõin, pole veel puutunudki - no ... riskin, sest naturaalne kuiv siider hea!" ja see oli korralik shampapudeli suurune pudel, kuidagi ma NII purju end ikkagi ei joonud, et paha hakkaks.
Ei, ma ei üritanudki siidripudelit tühjaks juua, ega ma loll ole =D
Ok, kaks korda tuvastasin enda puhul ootamatu kõveriti käimise, aga mul ju käib ikka vahel pea ringi, pole hullu. 
Ühe korra ütlesin asja, mida poleks ilmselt kainena öelnud. Jälle - olin sellest teadlik ja vabandasin ette, et nüüd tuleb purjus inimese möla. 
Aga kui ma olin magama läinud, üles ärganud, sest pissihäda, ja triivisin kempsu ning kukkusin sinna ümber, olin päris kindel, et vist sai liiga palju.

Kuigi mul nüüd on kuidagi veidralt uhke olla. Nagu oleksin midagi hästi teinud. Et mõtlesin küll, et kui normaalne oleksin, ma rohkem ei jooks - kuid jõin edasi. 
No ... väga halb ei olnud.
Kuigi ma jälle ei saanud öösel magada, enne kui olin perenaise varudest ühe banaani ja pihutäie peekonikuubikuid nahka pannud. Ent see oli tavaline nälja-unetus. "EIDEKE! Ei põõna siin! Meil on vaja toitu otsida!!!"
Muus osas magasin täiesti talutavalt.

Järgmisel päeval oli veidi habras olemine, ent ei midagi hullu. Istusin rongijaama kõrval varjus, lugesin raamatut ("miscreant"?  "recalcitrant"?), ent no see habras olemine ei kippunud üle minema, mineraalvesi või mitte mineraalvesi. Süda natuke läikis. Käed värisesid (mul värisevad alati, kui väsinud ja kurnatud). Kuskilt ajupõhjast ujus välja teadmine, et alkoholimürgituse järgsel päeval tuleb korralikult sooja toitu süüa. 
Rongini oli veel 11 minutit, kuid ma kulutasin üsna muretult seda nappima kippuvat aega, juurdlemaks, kas ma ikka tahan ja mida ma ikka tahan ja värki. Mingil hetkel läkksin kohvikusse sisse ja tellisin päevaprae kaasa. 
Mõned minutid oodake, paneme valmis. 
Ootasin. Raadios mängis "Wake up, little Suzie, wake up!" Koht oli kena, mulle eriti meeldis, et neil oli raamaturiiul, kus mõned Gerald Durrelli teosed, Austini "Emma" ja ülejäänud raamatud, mida kokku umbes kümme, ka sellised, et täitsa oleks võinud neid lehitseda, kui aega üle oleks olnud.

Lootsin, et mõned minutid saavad ruttu läbi. Mu äratuskell helises (olin ta pannud märkima aega 5 minutit enne rongi tulekut.)
Teised inimesed tulid ja tellisid kohvi. Kaasa. Üks must, teine piimaga. 
Mõtsin, et teenindatakse nemad ära, siis saan mina oma prae, aga vaikselt mõtlesin ka, et krt, kas ma ootan ära - tahaks Tallinnasse tagasi, uus rong tuleb võibolla kolme tunni pärast ... no aga KOHE ju saan?
Õues hõikas rongivile. Tõusin püsti ja läksin ette ruumi vaatama. Jep, rong oli ette sõitnud. Minu arust kolm minutit liiga vara, ent kell kohviku seinal näitas kaks minutit hilisemat aega kui mu telefoni oma. Võtsin vastu kurbliku otsuse, et jään rongist maha, aga parajasti tuli tagaruumist ettekandja, kuuma toidu karp käes ja ulatas selle mulle.
Võtsin karbi ja sprintsin perroonile. Kui olin sinna juba jõudnud, andis rong lahkumisvilet, kuid ma jooksin oma toidukarbiga otsustavalt edasi ning tõesti - jõudsin tagumiste usteni, vajutasin need avatuks, olin sees koos oma strooganoviga ja rong hakkas tasakesi Tallinna poole liikuma. 
Suur võit. Ressursinaiivsus tõi olulise rõõmu ja elevuse. 
Ostsin pileti, istusin ja hakkasin sööma. 
Lugesin ja sõin, sõin ja lugesin. 
Hakkas küll parem. Lausa nii hea, et mingil ajal jäin tunnikeseks magama. 
Võibolla on mu enesega rahulolu ka sellest, mhmh. 

Või  sellest, kui hea oli koju jõuda. 
Selgelt on vaja käia seiklemas ja teha igasuguseid napakaid asju, et oleks see kojujõudmise magusus - kui kogu aeg kodus olla, pole mingit: "Jee, turvapaigani venitasin välja, nüüd puhkan!" -rõõmu. 
Aga nüüd on. 
Ja väljas nii soe, et muidugi ujuma, kuna esimene väsimus on välja magatud.