Üpris-üpris kindel

Vahepeal hakkas elu parem tunduma ja selle parema sees nihkus paradigma: ma mitte pole kirjanik, kellel ei vea ja kes pole kunagi piisavalt hea, ükskõik, kui palju ta ponnistaks ja enda arust hästi teeks, vaid tegelt on mul lihtsalt vedanud, et olen selle nimetuse, tunde ja rahastuse peal nii kaua oleleda saanud.
Sest noh: MIDA ma maailmalt tahan?
Mõistmist, armastust, et nad mind usuksid.
Aga muidugi ei usu, mõista ja hooli nad minust! Ma olen ju naine ja ei kirjuta isegi noorte- ega lasteraamatuid. Mul on pigem lausa feministlikud teemad, mitte Armastus ja Ajalugu. Ja naiskirjanikke muidugi on, aga kui nad ei kirjuta noorte- või lasteraamatuid ega armastusromaane, peavad nad KURADI head olema, et pildil püsida.
Ja samas kirjutades noorte- või lasteraamatuid, armastusromaanidest rääkimata, sa Päris Kirjanik ikka ei ole.
Krt, Leelo Tungal sai oma esimese kulka aastapreemia 2017.
Naised on hoopis teine kategooria kui mehed ja loomulikult on neil raskem. Nad peavad krdi visad olema ja ikkagi ei usu enamik inimesi neid ja neisse. Hea, kui ise usuvad (Leelo Tungla tütar Maarja Kangro on päris hea ses osas), see aitab muu jama sees väga kaasa, aga ÜLDISELT ei ole sel väljal naine olla üldse lihtne. 

Et jah, midagi õnnestub välja kaapida ka naisena. 
Aga tööd peab selleks tegema neli korda rohkem kui mehed. 
Või pead sündima kuulsa kirjaniku perre. Siis loetakse sind kirjainimeseks aristokraatia põhimõttel. Rauad on samuti hea näide.

Hakkas veel kergem.
Sest see on tõsi. 

Et jah, ega ma ei ole kaheldamatult ja üleni oivaline, nõus. Viimane raamat ilmus ürgammu, 2019. Aga mehena ma saaksin oma pagasi peal veel vabalt liugu lasta, naisena lihtsalt ei saa. Et ma tahaksin? Pff, see nüüd küll mingi oluline asi pole!

Tolle tõdemuse sees lähen ja võtan endale veidi külma mannaputru ja söön seda moosipurgiloputusveega. Ja olen päris rahul enda ja maailmaga. Et mannapudrus on kaks kolmandikku piima ja kolmandik vett? Eks tule harjuda. Et mõned klimbid on ka? Ausalt, pudruklimbid pole mind kunagi häirinud.
Mhmh, ja piima- ning kakaonahk maitseb mulle ikka veel. Ükspäev proovisin jälle järgi. Ma ei saa aru, miks inimesed piimanahka ei salli.
Kananahast rääkimata. Kui välja arvata paar ribakest sisikonda, mis vist on maks ja neerud, on nahk kana parim osa. 

Tagasi tulles "aga see asi, mille ma kirjutasin, polnudki nende meelest hea?!" masendavuse juuurde: mu enesekindlus ripub väga olulisel määral väljaspool mind. Ehk ma päriselt lasen ennast morjendada sellel, kuidas mu kirjutatu ei teeni mulle raha ja kiitusi. Iga kord, kui omast arust olen hästi teinud ja tagasiside seda üldse ei ütle, või kui annan pooliku töö testlugeda ja tagasiside ei ütle: "väga hea, lihtsalt need väikesed asjad," vaid: "no need ja need ja need asjad tuleb ümber teha, sa teed neid valesti", ma lihtsalt suren.
Ma lihtsalt suren.
Aga kui mõtlen, et noh, esiteks olen ma naine, teiseks ei ole absoluutselt keskkonnas sees, ei käi üritustel, ei suhtle Oluliste Inimestega, ja kolmandaks olen ka ümmarguselt kümme aastat tagasi loobunud nägemast kõike, mida teistelt loen, läbi prisma "see on väga hea!" (s.t. ütlen ikka veel hästi, kui midagi head öelda on, ent mu ootused tekstile on tõusnud ja ma ei kiida enam kõike, mis päriselt küündimatu pole), on täitsa loogiline, et mind ennast valimatult vastu ei armastata. 
Mõned kirjanikud ja kirjandusmaailmas olulised inimesed hindavad mind, aga enamus mitte. 
Eriti kuna ma Peeter Helme keissi tuules lükkasin tagasi fb sõbrakutsed Jürgen Roostelt, Juku-Kalle Raidilt jt sellistelt, kes phmt on seltskonnasüdamed, aga ma keeldusin andeks andmast nendepoolset pedofiiliaignoreerimist ja pedofiiliarmastust. 
Ikka veel keeldun, sest andestama ma ka ei kipu.
Ehk siis: minu valikud ei tee mind popiks ja kui ma niigi palju kirjutamise pealt saan, kui seni saanud olen, on juba hästi tegelikult. 

Mu kirjutamine on hoolimata mu isikust mind seni väga hästi kandnud. See on räme kompliment!

Nii et tegelikult ei pea ma ahastama, kui mu kirjutatut ei haarata lennult, ei armastata ja mind ennast aina ei kiideta. Ka mitte, kui ei osteta - mingi Karin Pauts pole ma kuskilt otsast. 
Mitte et ma Karin Pautsist halvasti mõtleksin - naine, kes ei kirjuta naiselikel aladel? Väga hea! Mul lihtsalt ei ole väga ühtekusetunnet inimesega, keda palju ostetakse, aga arvustused on: "Nojah, tegelt on palju loogikavigu ja aburdsusi ja keel pole ka hea."
Ma olen mina ja sellisena VÄGA kitsa niši lemmik. Et Mart Juur ja Reid Raud mind armastavad, mu fb-sõbrad on ja krdi Rein Raua LASTEST ka kaks tükki otsustasid tema kiituse peale mu sõpradeks hakata (ühega olen isiklikult kohtunud, teine on lihtsalt netis tore inimene), on isegi hirmus hästi ju.

Ja noh. Ma loodan veel midagi hästi teha. "Lihtsad valikud" tegelt ei ole isegi mu enda meelest parim, mis mus on - ja "kuigi sa proovid olla hea" vananeb raudselt paremini =P Seal pole juba tänapäevakski piinlikku stseeni, kus sisekaitseametnik imestab: "Oi, seda sõidukit, kus ma viibin, jälgitakse?! KUIDAS ma sellele ei mõelnud?!"

Tõesti, kuidas? Sa ilmselt oled veidi idioot.