Meel paha

Ega mul tegelikult ikka veel erilist tahtmist postitust kirjutada pole.
Aga vastumeelsus kadus ära, miski ühik sees märgib: "Aga äkki see on millekski hea?", no kirjutan. 
Sest alternatiiv oleks koeraga õue minna, aga ta ei küsi arvatavasti väga mitu tundi veel, mu pea valutab (viimasel ajal igapäine) ning ma ei taha ja ma ei oska ja ma ei taha ja miks üldse ja phmt kuna ma kuhugi MINNA tõesti üldse ei soovi, parem kirjutan.
Aa, Backmani võin ka lugeda. Mul on uus raamat pooleli. "Karulinna" lugesin läbi ja "Ärevil inimesed" võtsin kohe otsa. 
Tundub kehvem kui "Karulinn". 
Sest ma pole veel tuvastanud ühtegi tegelast, kes minu moodi oleks.
Olgu, neid on seni näha olnud kolme, kel ka näod peas. 
Aga üks neist läks kohe enesetapjat sillaservalt alla rääkima ja autor oli kindel, et ma läheks ka, sest ma olen ju kena inimene, aga minu kenadus väljenduks vbla hõikes: "Mida iganes sa teed, see on hästi tehtud. Võid loobuda, võid hüpata, usu, kõik on hästi! Sa ei pea midagi! Ausalt!"
Võibolla ei hõikaks ma midagi. Sest sellisel hetkel inimest segada ... ok, hõikaksin ikka. Sest tegelikult loeb hirmsasti, kas keegi sind (mind) märkab, kas keegi hoolib piisavalt, et teha midagi teistmoodi, kui harjunud. 
Ei hõikaks mitte seepärast, et enesetapp paha, vaid hõikaksin, sest valu paha (ja vaimne valu on täiesti võrdne füüsilisega, samad asjad) ja kui keegi vähemalt välja teeb, on see juba lohutus.
Valuvaigistus.
Valutav inimene saab avastada, kuidas ta omab siiski MINGIT mõju maailmale, pole absoluutselt tühi koht. 
Ehk: keegi hoolib. 

Nojah, aga "Ärevil inimestes" üritab poiss sillalseisjale seletada "... kui palju on asju, mille nimel elada".
Asju, mille nimel elada minu eesel. Või perse. Või mõlemad. 
Ma näen ÜHTE põhjust: mõned toredad inimesed saaksid muidu haiget. Kõik muu on kinni inimese enda võimes nautida ja kui seda pole ... ma arvasin kunagi aastatel 2015-2016-2017, et nautimisvõime saab ravimitega tagasi. 
Aga tagasi saab nii palju, et otseselt jäledatena tunduvaid asju on vähem ja "vist peaks tore olema"-tunne muutub "oh, päris toredaks".
Ja nende krdi ravimite suhtes tekib resistentsus ja uusi sulle keegi ei kirjuta, pakutakse aina teraapiat ja ma tahaks inimesed, kes seda pakuvad ja teraapia tõhususse usuvad, ära tappa. 

Mitte et ma neid vihkaksin. 
Aga see, kui palju on idioote maailmas, on õõvastav. 
Või veel hullem, nad poleks enamiku inimeste suhtes idioodid, on hulk inimesi, kes saavad teraapiast abi. Need soovitajad lihtsalt ei taipa, et on ka teistsuguseid ja mina nt olen teistsugune.
Phmt "mõistke mind, uskuge mind, armastage mind" on absoluutselt võimatu, sest keegi (ok, peale mu laste) ei usu mind, kui ma endast räägin, ei mõista ammugi (see on täiesti jube) ja armastus ... kahe eelmiseta seda pole.
Kes arvavad, et armastavad, ei armasta enamasti mind, vaid minu näo ja häälega mõtet oma peas. 

Ok, on mõned adekvaatsed ka. Isegi lapsi mitte arvestades.
Aga neid on alati vähem, kui headel aegadel lootsin, sest siis ma lugesin kokku inimesed, kes mind usuvad, mõistavad ja on vahel kenasti öelnud, ent sittadel aegadel ma lähen väga ... mis see sõna on? No kokkuhoidlikuks sõnade ja käe väljasirutamisega kellegi poole.
Ehk siis ma korra sirutan, otsin pimeduses kätt, mis minu oma hoiaks, ja kui sellele ei järgne teise poole andunud käehoidmist ja mulle kinnitamist, et jah, just, nii hea, ma loobun.
Sest kui ma olen korra külla kutsunud ja ta lubab tulla, aga pole kaks kuud tulnud, ilmselt ta ei armasta mind. 
Et ta vbla unustas ära, see polnud talle nii tähtis, inimesed nii suhtlevadki, et ütlevad asju, mis tegelikult ei jäta nende ajju mingeid jälgi?
Mhmh, ma tean, et ma pole inimene. Pole vaja seda mulle nina alla hõõruda, krt!

Paari päeva eest tegin fb-sse postituse. 
Selle siia kopeerimine on kohane.

Olen ikka veel päris krdi hämmingus, kui saan aru, KUI imelik ma olen.

Nagu ... jaa, mu organid on samas kohas kehas kui enamikul, üks pea, kaks jalga, tunneb tähti ja peseb nõusid.

Aga juba nõudepesus olen tegelt imelik (mulle meeldib, meditatiivne tegevus, ja samas ma ei ole selles osas nõudlik. Kui mingil puhtal nõul on hiljem laiskliisult võttes kuivanud toidukübe, ma ei kehita isegi õlgu. Nii üldse ei huvita) ja phmt: teil on mingi ettekujutus, kuidas asjad käivad? Ükskõik mis osas?

Rääkige mulle ja ma vastan tõenäoliselt: "No minu kogemuse kohaselt see pole üldse nii."

Ja masendav on, et ma ei pooseta. Ei teeskle. Ma PÄRISELT elan, olen, tunnen nii.

Teate, kui meeleheitele mu ajab, kui inimesed, laiatarbeteadus ja meedia ütlevad: "Nii on," ja ma TEAN, et ei ole, aga kes mind usub? KÕIK ju teavad, kuidas tegelikult on!

Ja siis kommentaar ka.

Aga neid nüansse on nii palju: nt kui inimene tahab mind lohutada ja paremini tundma panna, siis mida EI tohi teha, on soovitus leppida. Kinnitus, et ei tasu eeldada, et läheb hästi või halvasti, tuleb võtta, nagu tuleb.
Naerata, homme on hullem.

See paneb mu end tundma kohutavalt ja ma tahan surra ja mu arust ta ütlebki, et kui ei meeldi, sure ära.

Mind lohutab viha ja nördimus. Selle peale on mul tunne: "Tema ka on häiritud, minu häiritus ei ole anomaalne ja minu enda viga. See asi ongi halvasti, mu tunded on adekvaatsed!"

Või kui ma magama ei jää, "ära söö enne magamaminekut paar tundi". Ma ei saa magada, kui mul on kõht tühi. Otse enne magamaminekut söömine aitab, aga kui päeva peale on kaloreid vähe olnud, ärkan öösel üles ja enne uuesti magama ei jää, kui söön. Kui söön vähe kaloreid, IKKA ei jää.

Kohv hoidvat ka ärkvel - no mind absoluutselt mitte. TÄIESTI mitteteema ühtegi pidi v.a. et aitab natuke peavalu vastu ja valuga ma ka ei saa magada.

Ja peavalu läheb hullemaks, kui pikali heita ja nii püsida. Valuga pikali? EII!

Kui mul pea valutab, kõndimine aitab. Või nii huvitav tegevus (enamasti arvutimäng, aga vahel teeb ekraan valu suuremaks), et ma ei pööra oma enesetundele tähelepanu.

Üldse on mul parem olla (meeleolu, uni, enesetunne, erinevate valude esinemissagedus langeb), kui olen veidi ülekaalus. Normaalkaalus on oluliselt halvem. "Söö rohkem kaloreid" on samas asi, mida ma mitte kunagi kuulnud pole teemal: "Tervis toiduga paremaks!"

Lapsed vajavad piire? Minu kogemus on, et õnnelikud lapsed on nii vabad lapsed, kui ma neile vabadust võimaldada suuudan.

JA NII EDASI lõputult.

Ei tea, kas peaks teise kommentaari ka panema? Mul on ikka meeles ja tekitab õudusvärinaid see, kui keegi üritas mulle siin budismi seletada ja sai veel teiste kommentaatorite käest kiita ja no ÜLDSE ei ablanud ära, millest mina rääkisin. 
ÜLDSE. 
See on siiamaani väga jube mälestus. 

Ei mõisteta ... 
Aga ok, vbla seekord.

Budistidega on mul veel eriline kana kitkuda.

Üldine rahva arvamus: surm on paha, tapmine on paha, väldime!

Mina: eieiei, valu paha! surm valust ja kannatustest pääsemine, surm hea, tapmine absoluutselt ok, tingimusel, et seda tehakse kiiresti!

Budistid: eieiei, surma järel tuleb taassünd, kõik jätkub ...

Mina: minge persse, te tahate mu lootuse ära võtta? Õnneks ma ei usu teid, aga ikkagi. Nagu ... usk, mis on üles ehitatud idee peale, et kannatustest pääsemine TEGELT ei ole pääsemine, TEGELT need üha kestavad ja kestavad, kuni saavutatakse mingi ülim valgustumine - nagu ... tõesti, minge persse!!!!!