Elu on päris raske parajasti

Feministeerium saatis äraütlemise.
Tõsi, leebema, "meie jaoks liiga palju isiklikke detaile" ja "liiga pikk" ja "kuid "demiseksuaalsuse" sõna on meil sõnastikus lahti kirjutamata, ehk soovite seda teha?"
Kuna jõudsin juba üsna leppida, et keegi mind ei armasta, ma ei ole üllatunud. Ja "demiseksuaalsuse" lahtikirjutamise eest saab isegi veidi raha.
Mõtlen, kas pakkuda lugu ka "Loomingule" või saata kuradile, avaldada võrgupäevikus ja vbla (vbla, te olete viimasel ajal kenasti käitunud ning mitte midagi öelnud, kui midagi lahket öelda ei ole) saada: "Iu, sa arvasid, et see on hea?!"
Et EI avalda?
No kuulge! Mis mõte see on üldse?!?! Kui see on minu arust hea, ma ju tahan, et inimesed loeksid!!!!

Kahtlemata ei ole mu reaktsioon kõigile arusaadav. Et ma nutan ja nutan sel teemal võrgupäevikus juba kümme päeva, ei unusta, ei tule teised, tähtsamad asjad peale - mis mõttes? Kas see on esimene lugu, mida mult keegi rahamaksja tahtnud ei ole v?
Ei ole esimene lugu. Kaugeltki.
Enamasti mind tõesti ei haara äraütlemised eriti. Nojah, nad ei taha selle eest maksta, mis seal ikka, kirjutan järgmise asja. Elu. 

Aga kui minu arust on tõepoolest hea asi, ma purunen. 
"Lihtsate valikutega" oli sama - kui saatsin ta Tänapäeva romaanivõistlusele ja ta ei saanud MITTE MIDAGI, ära ka ei märgitud, oli sama tunne. 
Luuletustest rääkimata.
Jestas, kui kulka toona ütles, et ei anna raha, mitte sentigi ...
Ei, seda tunnet ei teinud päriselt heaks ka seitse positiivset arvustust - ehk ma imestasin ja rõõmustasin küll iga kord, aga esiteks ei saanud ma aru, et neid arvustusi oli anomaalselt palju, sest mul polnud kogemust, ja teiseks oli kogu aeg taustal: "Aga need, kelle käes on rahakott, riiklikult pädevadeks tunnistatud hindajad, ei andnud midagi. Ei arvanud midagi. Ma olen lihtsalt üks neist paljudest oma lõbuks kirjutajatest, kes millegipärast arvab, et tema asju võiks avaldada."

Ja see läheb mulle nii kohutavalt korda, sest "Nad ei taha seda avaldada, leiavad, et pole küps või pole hea või misiganes moel piisavalt" tähendab "Mina ei saa absoluutselt aru, mismoodi peaks, mis on särav ja ere ja imeline, mu hinnangud on rämps, ma ei saa aru, kuidas inimesed mõtlevad" ja see on nii valus.
Nii valus.
NIIIIIIIIIIIIIIIIIII valus!!!!!

Aru saada - jälle - et ma pole inimene.
Aru saada - jälle - et arvesse lähevad ainult mu halvimad ettekujutused sellest, mis inimeste peades toimub. Et inimesed - isegi need, kes on tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega jne - on need, kelle arust Coelho on hea kirjanik ja Sauter on hea kirjanik, aga mina ei ole. 
Tegelikult, kui nüüd minna veel edasi sellega, kuidas ma ei saa aru, mismoodi inimesed mõtlevad: ka päriselt kultuursete ja lausa lahedate inimeste lemmikute seast on mul võtta mõni: "Ma ei saa aru, mis neis raamatutes head on. Ega nad halvad ei ole, aga mis neis HEAD on? Mu jaoks ühtlane "Jah, ok, võis lugeda, teist korda küll kätte ei võta"."
Murakami nt. 
Aga tema osas ma ei arva, et ta halb kirjanik on. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta hea on - mu jaoks absoluutselt mitte midagi tegev. Ma ei solvu teda lugedes, et kuidas mind, lugejat, nii lolliks peetakse. Ma ei nördi, et halb. 
Musse ei jäta lihtsalt mitte ühtegi jälge. 
See-eest Bukowski ... miks üldse keegi kuskil tahab lugeda Bukowskit??? Et saada kinnitust: ma olen sama nõme kui tema tegelased ja ta ise?

Ja nagu ... 

Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei jaksa võidelda. Kui selle mõtte järel meenutan teadet oma seljal - mina olen torm; ma ei pea võitlema, teen, mis mina tahan, teised võivad sellele reageerida - on parem olla võtmes: "Ma ei pea jaksama," kuid ikka täiesti lootusetu võtmes: "Aga nad ei saa must aru!"
Nad ei saa must aru. 
Keegi ei usu ega mõista mind.
Eile ja täna vaidlesime Poeglapsega ja kuigi me lõpuks-lõpuks-lõpuks jõudsime konsensusteni, käis ikka läbi: "Sa oled nagu 12-aastane, püüad elu eest tõestada, kui lahe ja eriline sa oled!" 
Ja käed vajuvad rippu ja MIKSMAÜLDSE ja absoluutne lootusetus.
Oma poeg ka ei saa must aru!

+ armastus ilma mõistmiseta ei ole mu arust armastus. See on mingi täiesti hirmus miski, mis paneb mu end tundma kohutavamalt, kui näiteks asi, mis vihale ajab. Sest viha on aus ja ere, mulle meeldib viha tunda. "Mida ma peaksin nüüd tegema?" küsin endalt, kui mind halvasti koheldakse. "Go fucking crazy!" ütleb aju ja ma kuulan väga meeleldi.
Aga mida ma tunnen inimese pihta, kes arvab, et hoolib must maapõhja, aga ei saa üldse aru? Mul on vastik mõelda, mismoodi ta mind näeb. Iu! Nii et ... haletsust? Põlgust? Mingit segu neist pluss väga suurt üksindust enda sees?
Mul ei ole sellele tundele isegi nime, lihtsalt RÄMEhalb tunne. 

Et kõike seda sünget natuke tasakaalustada, siis siin on pilt Totorost, kus ta oli lõpetanud nina ja käppadega kott-tooli mugavaks nügimise ja rahuldatult sellele pikali heitis.