Hirmus

Nägin unes Freddi Mercuryt, kes ei olnud üldse segaduses sellest, et Queen suri, nüüd kummardatakse Kingi ees - noh, ta ongi mees ju! King sobib täiesti!
Naeratas rõõmsalt vuntside all, must nahktagi seljas ja nahkpüksid jalas, nähes välja nagu mõne gayklubi maskott.

Lisaks (tos samas unenäos) oli üks vana aja perekond, mille kõik liikmed olid eri usku ja kirstlasest ema seletas viikingiusku tütrele, et tolle käsitlus loomisest on lihtsakoeline. Tütar vastas, et pfff, sinu variandis võttis maailma tegemine üldse ainult päeva (millegipärast mul unes meeles ei olnud, et mitu päeva, peaaegu nädala), aga minu usu kohaselt juhtus see ja see ja see ... Mul kerkis silme ette mingi pabernukkudega kohmakas animatsioon, kus tüübid tulid metsast välja ja lihtsalt seisid siis metsa taustal, sellal kui tütar emale seletas, et seejasee jumalanna kutsus metsas välja tolle ja tolle ja tolle ja nood hakkasid tegema maailmas vajalikke asju nagu päev ja öö ja loomad jne. Siis ärkasin üles, midagi muud teada saamata. 

Ärkvelolekus võtsin guuglis viikingite maailmaloomise müüdid lahti ja need olid nii keerulised, pikad ja arusaamatud, et loobusin.
Kaugelt keerukam lugu, kui Tooras kirjas olev. Kuidagi kuskilt tulid-tekkisid mingid ürgolendid, ühed tapsid mingi isiku ära, tema kehaosadest tehti mingi maailma mered ja maad, üldse oli vaja luua üheksa maailma ja mingit osa mängis ka (põdra?)lehm, kelle piima imeti ja ... Huh.

Muidu ... 
Vau, kui halb. Täiesti tummaksvõtvalt halb. Nii halb, et võtsin sisse viimased aknalaual olnud antidpressandid ja läksin siis vannitoast uut karpi tooma. 
Vannitoakapis ei olnud rohkem.
Olgu, tuleb minna apteeki ja järgmine retsept välja osta.
Õnneks vaatasin enne, kas mul ikka on kehtivaid retsepte. 
Ei, mu vahepealse sertraliinipausi ajal olid need ära aegunud. 
Helistasin perearstikeskusse ja palusin uusi.
ISE ütlesin, et ma vahepealseid ei ostnud välja.
Mispeale muidugi õde telefoni otsas otsustas arstiga rääkida ja täna õhtul mul igatahes neid retsepte pole. On hea võimalus, et esmaspäeval perearst nt helistab - ma küll ei kujuta ette, mis ta tahab öelda, aga no igatahes praegu ei ole mul uusi retsepte.  
Ja phmt ... öähhhhhhhhhh. 
Ma lihtsalt ei jaksa enam. 
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb on. 

Jep, muidugi on see sellest, et ma olen JÄLLE väikese palaviku, väikese kurguvalu ja väikese nohuga jne. 
Ma lihtsalt ei. 

Vanasti oleksin tõõmustanud, kui kõhnaks olen läinud.
Enam ei rõõmusta selle üle ka. 
Sellest pole mitte sittagi kasu.

Mul on nii halb enesetunne, et natuke mõtisklesin murelikult Ukrainale tarnitud sõjatehnika vastupidavuse üle - mis on teema, mille kohta vähegi normaalsemas olekus mõtleksin: nojah, aga küll kuidagi saab.
Sest üldiselt ma üritan vähemalt otseselt ennast mitte puudutavates asjades lootusrikas olla. 
Praegu ... no ma lihtsalt ei mõtle sellest. 
Rohkem.
Küll kuidagi saab!

Iraanlastest mõtlen ka =(
Nii halb, et peab mässama, nii hea, et nad julgevad, et nad suudavad vastupanu ilmutada.
Nii halb, et keegi neid ei aita. Thoughts and prayers. 

Ja siis ma ei mõtle ka neist rohkem. Neil ei ole parem sellest, et minul on halvem.
Kahjuks on mul niigi halb. 
Selline vääääääääääääga habras ja hirmus olemine. 

Olen ühisromaani toimetamisega kolmandiku peal. 
See tundub kuidagi aeglasem, kui ma mäletasin. Aga võibolla on mu halb tunne lihtsalt sellest, et mul on halb tunne igal pool ja kõige pihta.